pannides, lõpuks hakkasid praevardad juttu ajama, pöördusid lahkete sõnadega Quenu poole, kes, pikk kulp käes, kastis hardalt ümarate hanede ja suurte kalkunite kuldseid kõhtusid. Ta oli seal tunde, üleni punane leekide tantsiklevas kumas, veidi juhmistunud, naeratades kummaliselt suurtele küpsevatele lindudele; ja ta ärkas alles siis, kui hakati linde vardast ära võtma. Linnud langesid liudadele; vardad tulid üleni aurates kõhtudest välja; kõhud tühjenesid, lastes mahlal välja voolata taguotsast ja kõrist, täites poe tugeva praelõhnaga. Siis plaksutas laps käsi, seistes püsti ja jälgides pilguga tegevust, rääkis lindudega, ütles neile, et nad on väga head, et nad süüakse ära ja kassid saavad ainult kondid. Ja ta võpatas, kui Gavard andis talle kääru leiba, mille ta pani pooleks tunniks rasvapanni hauduma.
Ilmselt seal hakkaski Quenu armastama söögitegemist. Hiljem, olles ära proovinud igasugused ametid, tõi saatus ta tagasi lindude juurde, keda võetakse vardast, mahla juurde, mis sunnib sõrmi puhtaks lakkuma. Quenul oli algul hirm, et pahandab oma venda, kes oli väike sööja ja rääkis headest roogadest võhikliku inimese põlgusega. Nähes siis aga Florent’i kuulamas, kui ta vennale seletas mingit väga keerulist rooga, pihtis ta temale oma kutsumusest ja läks tööle suurde restorani. Sellest ajast peale muutus kahe venna elu reeglipäraseks. Nad elasid endist viisi Royer-Collard’i tänava toas, kus nad said kokku igal õhtul: üks näost säramas oma pliitide üle, teine mossis oma õpetajakutse viletsusest. Florent kandis oma musta räbaldunud kuube, unustades end oma õpilaste tööde kohale, sellal kui Quenu, et ennast lahedalt tunda, pani ette põlle, selga valge kuue ja pähe valge kokapoisi mütsi ning tiirutas pliidi ümber, tundes mõnu mingist ahjus küpsevast maiuspalast. Ja mõnikord nad naeratasid teineteisele, nähes end niiviisi, üks üleni valges, teine üleni mustas. Avar ruum näis pooleldi pahane, pooleldi rõõmus sellest leinalisusest ja lõbususest. Kunagi ei ole eripalgelisem perekond paremini läbi saanud. Mis sellest, et vanem läks kõhnemaks, kõrvetatuna isa kirglikkusest; mis sellest, et noorem tüsenes nagu tõelise normandlase poeg; nad armastasid teineteist ühise ema tõttu, selle naise tõttu, kes kehastas neile vaid õrnust.
Neil oli Pariisis üks sugulane, ema vend, Gradelle’i-nimeline mees, kes pidas lihakarni Pirouette’i tänavas, Keskturu kvartalis. Ta oli suur ihnuskoi, jõhker mees, kes võttis neid vastu kui näljarotte esimesel korral, kui nad tema juurde läksid. Nad käisid seal harva. Mehe sünnipäeval viis Quenu talle lillekimbu ja sai vastu kümme sou’d. Haiglaselt uhke Florent kannatas, kui Gradelle uuris tema õhukest redingotti ihnuri mureliku ja kahtlustava pilguga, haistes õhtusöögi või saja sou küsimist. Florent’il oli lihtsameelsust vahetada onu juures ühel päeval sajafrangine rahatäht. Onu hirm vähenes, kui ta nägi tulemas väikseid, nagu ta neid nimetas. Aga sõprus sellega piirduski.
Need aastad olid Florent’ile otsekui mahe ja nukker unenägu. Ta sai tunda eneseohverduse kõiki kibedaid rõõme. Kodus oli vaid hellus. Väljas, taludes alandusi õpilastelt, tõuklemist trotuaaridel, tundis ta, et muutub halvaks. Tema kadunud ambitsioonid kibestasid teda. Pikkade kuudega olid ta õlad längu vajunud, ta oli leppinud oma inetu, keskpärase ja vaese mehe kannatustega. Püüdes välja rabelda kurjuse kiusatustest, viskus ta tervenisti ideaalsesse headusse, ta lõi endale absoluutse õigluse ja tõe varjupaiga. Siis sai temast vabariiklane; ta astus vabariiki, nagu meeleheitel tütarlapsed astuvad kloostrisse. Ja mitte leides küllalt leebet ja küllalt vaikset vabariiki, mis tema hädasid uinutaks, lõi ta selle endale ise. Raamatud ei meeldinud talle; kogu see koltunud paber, mille keskel ta elas, meenutas talle haisvat klassi, poisijõmpsikate kokkunätsutatud paberist kuule, pikkade viljatute tundide piina. Pealegi rääkisid raamatud talle ainult mässust, tõukasid teda uhkuse juurde, tema aga tundis tungivat vajadust unustuse ja rahu järele. Lasta end hällitada, uinuda, unistada, et ta oli täiesti õnnelik, et ka maailm saab selliseks, ehitada vabariiklikku linna, kus ta oleks tahtnud elada: selline oli tema puhkus, lõputult taasalustatud töö vabadel tundidel. Ta ei lugenud enam midagi peale selle, mida oli tarvis õpetamiseks; ta kõndis üles mööda Saint-Jacques’i tänavat kuni välisbulvariteni, tegi mõnda puhku pika tiiru, tuli tagasi Itaalia värava kaudu. Ja aina kõndides, silmad ta jalge ees laiuval Mouffetard’i kvartalil, seadis ta kokku moraalseid meetmeid, humanitaarseaduste projekte, mis oleksid muutnud selle kannatava linna õndsaks linnaks. Kui veebruaripäevad uputasid Pariisi verre, oli ta ahastuses, jooksis mööda klubisid, nõudes vere lunastamist ,,kogu maailma vabariiklaste vennaliku suudlusega”. Temast sai üks neid hingestatud oraatoreid, kes jutlustavad revolutsioonist kui uuest religioonist, mis on leebe ja lunastuslik. Oli vaja detsembripäevi, et teda välja kiskuda universaalsest hellusest. Ta oli relvituks tehtud. Ta laskis end kinni võtta nagu talleke ja teda koheldi kui hunti. Kui ta ärkas oma vendluse tõotusest, oli ta nälga kõngemas ühe Bicêtre’i kasemati külmal kivipõrandal.
Quenud, kes oli tollal kahekümne kahe aastane, valdas surmav ängistus, kui vend koju ei tulnud. Järgmisel päeval läks ta otsima Montmartre’i kalmistule bulvaril surma saanute seast, kes olid ritta laotud õlgede alla; vaid kohutavad pead ulatusid välja. Ta kaotas julguse, pisarad pimestasid teda, ta pidi teist korda tagasi tulema seda rida vaatama. Lõpuks sai ta pärast pikka nädalat politseiprefektuuris kuulda, et tema vend on vangis. Ta ei saanud teda näha. Et ta käis peale, ähvardati ka teda ennast arreteerida. Siis jooksis ta onu Gradelle’i juurde, kes oli tema meelest tähtis isik, lootes teda viia otsuseni päästa Florent. Ent onu Gradelle sai vihaseks, väitis, et see oli hästi tehtud ja et sel suurel lollpeal polnud tarvidust end toppida vabariiklike lurjuste hulka; ta lisas veel, et Florent’il pidigi halvasti minema, see oli talle juba näkku kirjutatud. Quenu nuttis ahastusest. Ta jäi sinna, hing kinni. Onul hakkas pisut häbi, ta tundis, et peaks midagi tegema vaese poisi heaks, ja ütles talle, et tulgu tema juurde. Ta teadis, et Quenu on hea kokk, ja vajas abi. Quenu pelgas niivõrd üksi tagasi minna Royer-Collard’i tänava suurde tuppa, et ta jäi nõusse. Veel samal õhtul jäi ta magama onu juurde, päris üleval, mingis pimedas urkas, kus ta sai vaevalt ennast välja sirutada. Ta nuttis seal vähem, kui ta oleks nutnud kodus venna tühja voodit nähes.
Lõpuks õnnestus tal Florent’iga kokku saada. Ent tulles tagasi Bicêtre’ist, pidi ta pikali heitma; palavik hoidis teda ligi kolm nädalat juhmistunud unisuses. See oli tema esimene ja ainus haigus. Gradelle saatis oma vabariikliku õepoja kus kurat. Kui ta sai kuulda tema saatmisest Cayenne’i, tuli ta ühel hommikul Quenu juurde, patsutas talle kätele, äratas ta üles, teatas talle jõhkralt sellest uudisest ja põhjustas säärase kriisi, et järgmisel päeval oli noormees jalul. Poisi ahastus sulas; tema pehme ihu näis neelavat viimased pisarad. Kuu aega hiljem ta juba naeris, siis vihastas, et oli naernud; siis haaras hea tuju teda kaasa, ja ta naeris tahtmatult.
Ta õppis lihamüüja ametit. See meeldis talle palju rohkem kui töö köögis. Ent onu Gradelle ütles talle, et ta ei tohiks oma kastruleid hooletusse jätta, sest lihamüüja, kes on ühtlasi hea kokk, on väga haruldane, ja see on õnn, et ta töötas restoranis enne tema juurde tulemist. Muide, ta kasutas Quenu andekust ära; Gradelle laskis Quenul valmistada õhtusööke linna jaoks, eriti laskis tal teha grillroogasid ja seakotlette cornichon’idega.7 Et noormees osutas talle tõelisi teeneid, armastas Gradelle teda omamoodi, näpistades teda käsivarrest oma heatujulistel päevadel. Gradelle oli ära müünud Royer-Collard’i viletsa mööblikolu ja jättis raha enda kätte, nelikümmend ja veel mõned frangid, et naljavend Quenu, nagu ta ütles, seda tuulde ei loobiks. Lõpuks andis ta siiski Quenule iga kuu kuus franki väikeste lõbude tarbeks.
Quenu, kuigi rahalises kitsikuses ja ajuti jõhkralt koheldud, oli sellele vaatamata täiesti õnnelik. Talle meeldis, kui talle kõik ette kirjutati. See oli kurjast, et Florent oli teda kasvatanud kui laiska tüdrukut. Ja Quenu oli leidnud endale ka sõbranna onu Gradelle’i juures. Kui too kaotas oma naise, pidi ta leti taha võtma ühe tüdruku. Gradelle otsis tervisest pakatavat, isuäratavat tüdrukut, teades, et see rõõmustab ostjat ja väärtustab küpsetatud liha; ta tundis Cuvier’ tänavas Botaanikaaia lähedal elavat lesestunud daami, kelle mees oli olnud postiülem Plassans’is, Lõunas asuvas alamprefektuuris. See daam, kes elas väikesest eluaegsest rendisest väga tagasihoidlikult, oli sellest linnast kaasa toonud priske ja ilusa tüdruku,
