abielupaari linnaosas nimetati, võtsid ta enda juurde, kuni ta endale mingi koha leiab. Kui kõik oli joonde aetud, tahtis Quenu, et vend vaataks korteri üle; Quenu ei halastanud, ta näitas ka kõige väiksemat taburetti. Lagedas toas, kus olid vaid toolid, tõukas Lisa ühe ukse lahti ja näitas talle väikest konkut, öeldes, et poemüüja hakkab seal magama ja Florent’ile jääb kuuenda korruse tuba.
õhtul oli Florent pealaest jalatallani uutes riietes. Ta oli jällegi kangekaelselt tahtnud musta palitut ja musti pükse, hoolimata Quenu soovitustest, sest see värv tegi Quenu kurvaks. Florent’i ei varjatud enam, Lisa jutustas kõigile, kes kuulda tahtsid, loo nõost. Ta elas nende juures, unustas end mõttesse vajunult köögi toolile või tuli ja naaldus poe marmorseinte vastu. Lauas toppis Quenu talle sööki, vihastas, sest Florent oli väike sööja ja jättis järele poole lihast, mis talle taldrikule oli pandud. Lisa askeldas taas oma harjumuslikus aegluses ja rahulolus; ta talus Florent’i, isegi hommikuti, kui too häiris töötegemist; Lisa unustas ta olemasolu, kui ta siis aga silmas üleni mustas Florent’i enda ees, siis ta võpatas kergelt, suutis aga siiski näole manada kauni naeratuse, et Florent’i mitte solvata. Kõhna mehe omakasupüüdmatus oli teda rabanud; ta tundis mehe vastu omamoodi respekti, millega segunes ebamäärane hirm. Florent tundis enda ümber vaid suurt kiindumust.
Magamamineku ajal läks Florent üles, pisut väsinud oma tühjast päevast, koos kahe lihunikuselliga, kelle kasutuses olid kaks ärklituba tema kõrval. õpipoiss Léon oli vaevalt üle viieteistkümne aasta vana; ta oli alles laps, kleenuke ja väga leebe näoga. Ta näppas singiviile ja laokil vorstijuppe; ta peitis need padja alla ja sõi neid öösiti ilma leivata. Mitut puhku tundus Florent’ile, et Léon söödab kedagi öösel kella ühe paiku: vaoshoitud hääled sosistasid, siis liikusid lõualuud, kortsutati paberit ja kostis pärlendavat naeru, tüdruku naeru, mis sarnanes vilepilli maheda trilleriga uinunud maja sügavas vaikuses. Teine sell Auguste Landois oli pärit Troyes’st; paks lodevast rasvast, liiga jämeda, aga juba kiilas peaga, oli ta kõigest kahekümne kaheksa aastane. Esimesel õhtul, kui nad koos üles läksid, rääkis ta Florent’ile oma loo, pikalt ja segaselt. Algul oli ta tulnud Pariisi, et ametit õppida ja minna siis tagasi ning avada lihapood Troyes’s, kus tema nõbu Augustine Landois teda ootas. Neil oli olnud üks ristiisa, neil oli samane eesnimi. Siis aga haaras Auguste’i auahnus, ta unistas enda sisseseadmisest Pariisis ema päranduse toel, mille ta oli pannud hoiule ühe notari juurde, enne kui lahkus Champagne’ist. Kui nad olid jõudnud kuuendale korrusele, hoidis Auguste Florent’i veel kinni ja rääkis talle palju head proua Quenust. Ta oli nõustunud Augustine Landoisõ toomisega poemüüja asemele, kes oli halvale teele sattunud. Temal, Auguste’il, oli amet selge; nüüd peab Augustine kauplemise ära õppima. Aasta või pooleteise pärast nad abielluvad, nad saavad oma lihapoe, kahtlemata Plaisance’is, mõnes Pariisi rahvarohkes paigas. Neil ei olnud abiellumisega kiiret, sest sel aastal ei maksnud sealiha midagi. Ta rääkis veel, et nad olid lasknud ennast koos pildistada ühel peoõhtul Saint-Ouenis. Siis tuli ta Florent’i ärklituppa, soovides taas näha fotot, mida Augustine polnud tahtnud kaminalt ära võtta, et proua Quenu nõol oleks ilus tuba. Ta vajus hetkeks mõttesse, kaame küünla kollakas valguses, vaadates tuba, kus kõik veel meenutas noort tüdrukut, astus voodi juurde, küsis, kas Florent’il on seal hea magada. Augustine magas nüüd all; seal on tal parem, ärklitoad on talvel väga külmad. Lõpuks läks ta ära, jättes Florent’i üksi voodiga ja fotoga silme ees. Auguste oli Quenu kahvatu vari, Augustine ebaküps Lisa.
Florent’il, kes oli sõbrunenud poesellidega, keda vend hellitas ja kelle olemasoluga Lisa oli leppinud, hakkas lõpuks pööraselt igav. Ta oli püüdnud leida tundide andmise võimalust, aga polnud leidnud. Muide, ta vältis minekut koolide linnaossa, sest kartis, et ta võidakse ära tunda. Lisa ütles talle leebelt, et ta teeks õigesti, kui pöörduks kaubandusfirmade poole; ta võiks tegelda kirjavahetusega, pidada äriraamatuid. Ta tuli ühtepuhku tagasi selle mõtte juurde ja tegi lõpuks ettepaneku, et otsib talle koha. Lisale hakkas ajapikku närvidele käima, et Florent on tal vahetpidamata jalus, on jõude ega tea, mida endaga peale hakata. Algul oli see vaid põhjendatud vimm inimeste vastu, kes panevad käed rüppe, aga söövad ikkagi, ja esialgu ei mõelnud ta Florent’i süüdistada selles, et ta sööb nende juures. Lisa ütles talle:
“Mina ei saaks elada niiviisi päev otsa unistades. Teil ei ole vist õhtul nälga… Teate, te peaksite ennast väsitama.”
Ka Gavard otsis omalt poolt Florent’ile töökohta. Ent ta otsis erakorralisel moel ja täiesti põrandaaluselt. Ta oleks tahtnud leida mingi dramaatilise töökoha või midagi kibedalt iroonilist, mis sobiks ühele “väljasaadetule”. Gavard oli opositsioonimeelne mees. Ta oli juba üle viiekümne ja kiitles sellega, et on juba neljale valitsusele tõtt näkku öelnud. Charles X, preestrid, aadlikud, kõik need kaabakad, kelle ta oli üle parda heitnud, sundisid teda ikka veel õlgu kehitama; Louis-Philippe oli lollpea oma kodanlastega, ja ta pajatas loo villastest sukkadest, milles see kuningas-kodanlane hoidis oma rasket raha; mis puutub 48. aasta vabariiki, siis see oli farss, töölised olid teda petnud; aga ta ei tunnistanud enam, et oli aplodeerinud 2. detsembri puhul, sest nüüd suhtus ta Napoleon III-sse kui isiklikku vaenlasse, kui kelmi, kes kinniste uste taga koos Morny10 ja teistega korraldab “prassinguid”. Sel teemal ei olnud tajutul lõppu; ta tasandas pisut häält, ta kinnitas, et igal õhtul toovad kinnised tõllad naisi Tuileries’sse, ja et tema, kes teile seda räägib, oli ühel õhtul Carrouseli väljakul kuulnud orgia melu. Gavard’i religioon seisnes selles, et olla võimalikult ebameeldiv valitsusele. Ta mängis sellele metsikuid farsse, mille üle naeris omaette kuude kaupa. Kõigepealt hääletas ta kandidaadi poolt, kes pidi “lollitama ministreid” Seadusandlikus Kogus. Siis, kui tal oli võimalik varastada riigikassast, ajada politseid segadusse, tekitada mingit kokkupõrget, nägi ta vaeva, et muuta seiklus millekski ülestõusu meenutavaks. Muide, ta valetas, esines ohtliku inimesena, rääkis, otsekui oleks “Tuileries’ klikk” teda tundnud ja tema ees värisenud, ütles, et pooled neist lurjustest tuleks giljotineerida ja ülejäänud pooled maapakku saata “järgmise möllu” ajal. Kogu tema paljusõnaline ja äge poliitika toitus ärplevatest pajatustest, väljamõeldistest, sellest tögajalikust vajadusest lärmi ja veidruste järele, mis sunnib ühte Pariisi poepidajat oma luuke lahti lööma barrikaadide päeval, et näha surnuid. Seetõttu, kui Florent naasis Cayenne’ist, haistis ta jällegi võimalust mängida mõni ilge vingerpuss ja hakkas otsima, mil moel saaks eriti vaimukalt irvitada keisri, ministrite, mõjukate isikute üle, kuni viimase kordnikuni välja.
Gavard suhtus Florent’i otsekui nautides keelatud rõõmu. Ta piidles teda pilkudega, rääkis temaga sosinal maailma kõige lihtsamatest asjadest, surus ta kätt vabamüürlasliku usaldusega. Lõpuks oli ta teele sattunud seiklus; tal oli tõpoolest kompromiteeritud kamraad; ta võis eriliselt valetamata rääkida ohtudest, mis teda ähvardavad. Kahtlemata tajus ta mingit väljaütlemata hirmu selle poisi ees, kes tuli sunnitöölt ja kelle kõhnus rääkis pikaajalistest kannatustest; aga see mõnus hirm tegi teda ennast suuremaks, veenis teda, et ta on teinud midagi väga üllatavat, võttes oma sõbraks äärmiselt ohtliku mehe. Florent’ist sai pühak; Gavard jumaldas teda, ta mainis Florent’i, kui ta tahtis valitsust lõplikult purustada ja tal endal argumentidest puudu jäi.
Gavard oli kaotanud oma naise Saint-Jacques’i tänavas mõni kuu pärast riigipööret. Ta pidas praekööki veel kuni 1856. aastani. Sel ajal käis ringi jutt, et ta on võitnud mainimisväärseid summasid, lüües kampa oma naabri vürtspoodnikuga, kelle ülesandeks oli varustada kuivatatud aedviljaga Idaarmeed. Tõsi on igatahes see, et pärast praeköögi mahamüümist elas ta rendisest terve aasta. Ent talle ei meeldinud kõnelda oma varanduse päritolust; see häiris teda, takistas tal otse välja öelda oma arvamust Krimmi sõja kohta; ta pidas seda riskantseks sõjakäiguks, mis on “ette võetud ainult selleks, et kindlustada trooni ja täita mõningate meeste taskuid”. Aasta pärast oli tal oma poissmehekorteris surmavalt igav. Et ta käis peaaegu iga päev Quenu-Gradelle’ide pool, lõi ta nendega lähemad suhted ja kolis elama Cossonnerie tänavasse. Seal hakkas teda võluma Keskturg oma lärmi, oma meeletute kuulujuttudega. Ta otsustas üürida müügikoha linnupaviljonis,
Morny, Charles de (1811–1865), Prantsuse poliitik, keiser Napoleon III poolvend, kes aitas ta võimule, Seadusandliku Kogu esimees, särav ja seltskondlik intrigaan. Zola on teda kujutanud Marsy nime all romaanis “Tema ekstsellents Eugéne Rougon” (1876).
