oled, meie Eesti meri,Sääl kaswad, kaunis, kalake;
Sääl rõõmustelleb Eesti weri,
Sääl lehwib priius lahkeste;
Sääl hüüan lakswaist lainetest:
Ma näen Eesti rannakest!
Eestimaa ja Eesti meri
Eestimaa ja Eesti meri,
Eesti hing ja Eesti weri:
Teile mina hõiskan kaunist koitu,
Teile lõbust lõime toitu.
Eesti meel ja Eesti waimu,
Eesti keel ja Eesti aimu:
Teile mina hõiskan wõimu, wõitu,
Teile kõrget kõue-sõitu!
Taaralaste laul
Kallis Kalewite kangelaste maa,
Meile oma wana waprust jaga sa,
Waprust Kaljuwallast,
Kaits’da kodu kallast,
Argust halwama,
Waenlast walwama!
Kes on üles tärkand Taara wõsudest,
Hoidgu ennast eemal kõigist kõsudest!
Waprad alal jääwad,
Kõhnad hauda lääwad,
Sirge silduneb,
Kidur kilduneb.
Nii kui Taara tamm ei iial wärise,
Nii kui kalju meres iial katkene:
Taaralane kange,
Ei ta iial lange —
Kangust kaljust joob,
See ta uueks loob.
Tartu linn
Tartu linn, Tartu linn,
Kuis sind kõrgest kiidaksin!
Trallalla, rõõmuga,
Kuis sind kõrgest kiidan ma!
Eesti linn, Eesti linn,
Ainult sinus elaksin!
Trallalla, rõõmuga
Ainult sinus elan ma.
Tartu piir, Tartu piir
Kena nii kui koidu wiir.
Trallalla, koiduna
Hiilgab Eesti pinnalla.
Tartu maa, Tartu maa,
Hüüdu üles helista:
Trallalla, Tartuga
Olen Eesti ehteks ma.
Kuulge nüüd, kuulge nüüd,
Mis mu wiimne wiis ja hüüd:
Trallalla, Tartuga
Elan Emajõella.
Kui koidud laulu ajawad
Kui koidud laulu ajawad
Ja taewad wastu kajawad
Ning loodus peab pidu:
Kui pikne pilwist põrutab
Ja wihma wiljal' nõrutab
Ning tärkab elaw idu:
Siis kuuluks kaja kaunima:
Me rinnust wastu kostewat:
Nüüd heljub wägew Looja!
Siis tunnuks looja ligidust,
Kes jagab ilmal' sigidust,
Kes kõige õnne tooja.
Kui koit kord kumab üle maa
Ja maailm ärkab unesta,
Siis käes päewa algus:
Ei kaduw öö siis enam saa
Maailma pilkselt pimesta’,
Siis walitsemas walgus.
Nii, Eesti wennad, meile ka
Uus koit on hakand kumama
Ja waimul' walgust andma:
Ei seegi koit wõi kustuda,
Ei tema hiilgus mustuda —
Koit loodud päikest kandma.
Maa kannab waikselt wanikuid
Ja taewas päikseid päratuid,
Täht hiilgab hiljukeste.
Ei õilmed maa päält otsa saa,
Ei tähed kustu taewasta,
Nad hiilgwad igaweste.
Ka sindgi, hella Eesti pind,
Sind toidab rikas pilwe rind
Ja sulle paistab päike.
Ka sinu lilled lehkawad
Ja sinu marjad maitsejad —
Kes kustutaks su läike!
Sest seisku kaua Eesti põlw,
Kui seilab kõrges taewa wõlw,
Ta õnne maa pääl maitsku!
Kui sõtkub aga sõge sõim
Ja nõtkub inimese wõim —
Suur Jumal teda kaitsku!
Soowid
Me ühendust teil soowime,
Oh Eestirahwa pojad,
Et wilja kannaks rahwale
Te palehigi ojad,
Et pääseksite wande wäest,
Mis wiib teil wiimse ande käest!
Me sulle priiust püüame,
Oh isamaa ja rahwas,
Ja sulle järgest hüüame:
Et ärka, ole wahmas
Ja sõtku maani maha see,
Kes ära rikub priidustee!
Me sulle õigust otsime,
Oh rahwa wõrsuw wõsu,
Ja ülekohut trotsime,
Et kauks ta kui kosu!
Mis aastasajad teinud sull’ —
Kõik kaub kaunil hommikul!
Sest, kui ju wilgub koidu wiir,
Siis hõiska kõrgel kõlal:
Nüüd jõuab päästja päikse kiir,
Nüüd lehw'gu lipud õlal,
Nüüd lõppend jäädwalt jäle öö
Ja algand waba walgustöö!
Kääpa jääminek
Kaua kauni kalda katnud
Laiad lume lademed;
Kaua lahkeid laineid matnud
Külmad jääde sademed.
Sagest' sulatasid matte,
Asisid hange aiasse;
Aga kahekordse katte
Said su tubli turjale.
Talw su priiust pigistanud,
Oh, kuis see sul wastu merd!
Asjata
