Laulud ja salmid. Ado Piirikivi

      Nüüd wanal aastal waiksesti

      Ma waatan waimus tagasi:

      Mis räägib ajalugu?

      Ta räägib üht, mis walus on,

      Mis halwa aja alus on,

      Mis rõhub minu sugu.

      Üks haab, nii hale, armetu,

      Mis kurnas liha, kurnas luu —

      Ei talle leitud rohtu!

      Säält tuli wäljast wägew wõim,

      Ja otsa lõppis sõitlus, sõim,

      Ei enam häda-ohtu.

      Sest nüüd, kus terwis jälle käes,

      Nüüd uuel aastal uues wäes

      Me tehkem jäädwat maja!

      Oh Isa taewas, selleks Sa

      Meid kõiki kõrgest õnnista

      Ja maja alust raja!

      Kui mina tunnen talwe tuulta

      Ukse taga kiunuma,

      Kui mina kuulen kurja huulta

      Selja taga siunuma:

      Siis mina kisun kinni kuue,

      Et ei tuul saaks tubaje,

      Rinda löön ma risti uue,

      Et jääks kuri kaugele.

      Siiski – külmad talwetuuled

      Mind ei mulju mudasse,

      Aga kurjad kiusuhuuled

      Kurwastawad südame!

      Kuhu jääb siis suurus, kõrgus,

      Kui ei leita mehemeelt?

      Need on juba maa pääl põrgus,

      Kes siin kandwad kurja keelt!

      Eestimaa! End uuest ehi

      Wana kalju waimuga!

      Sajata sa sante mehi,

      Kurje huuli kustuta!

      Tõuse uuest' unistustest:

      Pilwed sõudwad taewa all;

      Wabasta kõik rumalustest:

      Wälk wõib tulla mürinal!

      Isamaa!

      Ärka, tõuse wiibmata!

      Anna uuel laulul jõudu,

      Uuel waimustusel sõudu,

      Et sa kaljuwaimulla

      Elaks kõrgest, isamaa!

      Isamaa!

      Seisa tormis kõikmata!

      Lõhu maha mustad mäed,

      Rusu alla kurjad wäed,

      Et sa wabadusella

      Kaswaks kangeks, isamaa!

      Isamaa!

      Waat, kes käib su pinnalla!

      Kes su lapsi lausa laidab,

      Eesti elu raisku raidab —

      Tõuka teda tõbena

      Endast, ära, isamaa!

      Isamaa!

      Ärka, tõuse' wiibmata!

      Wõta uuest wõidurammu,

      Kõnni Kalewite-sammu —

      Wõit saab sinu lipulta

      Paistma ilma, isamaa!

      Wana aasta wiimne salm

      Olgu teras, mürk ja malm!

      Käsi püsti seisan ma

      Kõrgel Eesti kaljulla:

      Püha kalju! Kangust anna,

      Eesti rahwast ikka kanna!

      Kui ka mäed wärisewad,

      Kaljud katki kärisewad:

      Eesti kalju kõikmata