Laulud ja salmid. Ado Piirikivi

      Ma nägin täna halba und,

      Et wäljas sadas rasket lund

      Ja tuulemaru lõõtsus.

      Tuisk mattis Eesti hallikad

      Ja kattis lilled kallimad

      Ja Taara tamm, see õõtsus.

      Ei tunnud Pühajärwe ma,

      Ei näinud Taaramäge ka,

      Ei enam Eesti hiisi:

      Kõik oli sadu sampinud

      Ja ühe tasa tampinud —

      Tuul hulus wõerast wiisi.

      Oh Taewaisa, waigista —

      Nii palwetasin unes ma —

      Sa kole-kurja ilma!

      Ma ehmatades ärkasin

      Ja näu mõtet märkasin

      Ja pisar tuli silma.

      Külmad sajud sagenewad,

      Puude ladwad lagenewad,

      Päike kaub kaugele.

      Kus oli enne heinalist,

      Säält nüüd leian leinalist,

      Leian nutjaid nukraste.

      Tali, kes sa Eestimaada

      Tahad oma alla saada,

      Oma rüppe rusuda, —

      Kuis on sinu weri wilu!

      Kuis sa surmad suwe ilu,

      Paned hinge ihkama!

      Taewaisa uuest loogu,

      Eestimaale jälle toogu

      Kena, kauni kewade!

      Saatku ära surmatuuled,

      Päästku lahti luulu huuled,

      Andku elu Eestile!

      Eestimaa! Eestimaa!

      Kurba laulu kuulata!

      Mure muljutusel astsin

      Üles Taaramäele,

      Õhtu kastes jalgu kasisin,

      Kasisin silmi nutusse.

      Eha oli kustumas,

      Süda waljust walutas.

      Eestimaa! Eestimaa!

      Kurba laulu kuulata!

      Ah! Sääl teda hauda kanti,

      Kanti kallist kalmule,

      Eesti poega mulda panti

      Wagusasse woodisse.

      Haua awandusella

      Puusärk panti puhkma.

      Eestimaa! Eestimaa!

      Kurba laulu kuulata!

      Matjad seisid kahes jaus,

      Ei nad eland sõbrana!

      Sada korda päike waus,

      Ükski neid wõind ühenda:

      Waenu laene wahutas,

      Eesti poegi lahutas.

      Eestimaa! Eestimaa!

      Kurba laulu kuulata!

      Waata! Taara muistne wäraw

      Awas ennast ülewel,

      Wanemuse kannel säraw

      Ilmus päikse hiilgusel.

      Laulujumal tõsiselt

      Tuli alla ülewelt.

      Eestimaa! Eestimaa!

      Kurba laulu kuulata!

      „Wanne walwab waenu rajal,

      Lapsed! Leinalaulu kajal

      Tehke sõbrust südamest!”

      Laulujumal hüüdis nii,

      Tõusis taewa tagasi.

      Eestimaa! Eestimaa!

      Kurba laulu kuulata!

      „Wennad!” kuuldi haualt hüüdmist,

      Isamaale elage!

      Eestirahwa õnn te püüdmist

      Ühendagu täieste!

      Ainult siis te wõidate,

      Kui te ühes sõidate!

      Eestimaa! Eestimaa!

      Kas ei hüüdmist kuule sa!

      Matjad ühendasid ennast

      Hauda katma kauniste,

      Lahkusiwad lahkund wennast,

      Süda awas südame.

      Eestimaa! Eestimaa!

      Kas sa end ei ühenda?

      Kuldne koidu kiir,

      Hiilgaw eha wiir,

      Heljute weel endsel helgil;

      Päewa rajate,

      Juttu ajate

      Taara taewalisel telgil;

      Aga Taaramäel

      Lõppend wana wiis:

      Uuel wäärwal wäel

      Kohab Taara hiis.

      Kuldne koidu kiir,

      Hiilgaw eha wiir:

      Heljute weel endsel helgil!

      Hüüan hiide ma

      Taaralastega:

      Mis sääl imet ilmunessa?

      Kas sääl jumalad

      Ennast näitawad?

      Kas sääl sortsid silmunessa?

      Aga metsa kaja,

      Ei talt kostust saa:

      Taara waikne maja,

      Ainult kohab ta.

      Hüüan hiide ma

      Kostust kuulmata:

      Mis sääl imet ilmunessa?

      Kuldne koidu kiir,

      Hiilgaw eha wiir:

      Kostke mulle uuel helgil!

      Päewa rajage,

      Juttu ajage

      Tulewikust Taara telgil!

      Lõpku Taara mäel

      Ükskord waenu wiis;

      Uuel, wäärwal wäel

      Õitsku Taara hiis.

      Kuldne koidu kiir,

      Hiilgaw eha wiir,

      Kostke mulle uuel helgil!

      Isamaa!

      Ihaga

      Lõpetad sa wana aasta,

      Ei ta sind nüüd enam laasta.

      Isamaa!

      Sinuga

      Nutan teda härdal meelel,

      Kaeban teda kurwal

Скачать книгу