Äkitselt kostsid imelikud kääksatused – kaks lühikest ja üks pikk, just kui oleks keegi mingisugusele imeloomale käpa või saba peale astunud. Kume hääl päris etteheitvalt: Kas pillimehele ei antagi napsi? Oota’nd, oota! rahustas teda arst. Võtad nosu täis, jääd tantsuks soiku. Mulle osutus too sõnavahetus mõistatuseks.
Tuba oli pulmapeoks liiga ruumitu. Kaudseile omakseile ja kontjalg-võõrastele oli toit õue kantud. Kaetud lauas istusid vaid mõrsja ning peiu lähemad sugulased. Noorpaar asus laua ülemises otsas; õel oli valge tanu peas, mirdipärg rõngana selle ümber. Üks vanamees luges kiunuva häälega söögipalvuse. Õemees – Tannil – ütles talle aitäh. Olin õppinud õemeest juba oma inimeseks pidama; ta ümmargune lõug ja mahe hääl meeldisid mulle. Aga tema vend – Kaarel – käitus lõõpivalt, omades rämedat häält ja paljastades naerdes pikki hambaid. Nende hammaste pärast ma vältisin talle otsa vaatamast.
Söödi ühistest kaussidest puulusikate ja kaheharuliste kahvlitega. Koolmeistrile ja vallakirjutajale pakuti taldrikut, mida aga vastu ei võetud. Milleks taldrik? Hüva roog läheb igati alla. Muidugi: ma ei suutnud kõiki neid ütlusi mõista ja meeles pidada, aga nii pidid need olema. Jutt kõlas laialt, järjest hoogsamalt. Viina ei pakutud enam, selle asemel joodi õlut suurtest plekktoopidest. Kõnekõmina hulka kostsid jälle nood imelikud kääksatused, mille päritolu mind intrigeeris. Ja nüüd nägin ma, et üksikul nurgajäril istus kääritud käistega noormees, hoides süles kandilist kasti või isevärki trumlit, värvilt küll musta, ent siiski karra ja hõbeda välklemisega. Kui mees ennast liigutas, tegi kast – kääks. Lauast hüüatati talle:
„Kas pillimehe kurk on kuiv? Mis sa seal üksipäini jõllitad, tule, asu jaole!”
Kutsutav tuligi ning kummutas suure toobi ühe sõõmuga tühjaks.
Minu meelest kestis pidutsemine tohutu kaua. Hakkas igav; kibelesin ja kippusin minema, aga ema ütles, et pean viisakalt istuma. Seda märkas õde, lahkus oma aukohalt, haaras mu sülle ja kandis aita. Seal seisis tollesama kirstu kõrval, mida nii mitmekesi vankrilt oli vinnatud, mahukas voodi patjade kuhjaga. Õde arvas, et mulle, väsinud pulmapoisile, kuluks nüüd puhkus. Ise ta istus voodiservale, jutustades midagi. Vaatlesin teda – valget jakilt, rohelist mirdipärjalt, ruuget ja pikapatsilist soengult, hõbedasõõrilist rinnasõlelt. Olin näinud teda ikka kas kitsaste käistega või paljaste käsivartega. Nüüd ümbritses ta randmeid kohev pitsivaht; õlad olid kõrgeks puhvitud ja tikandatud. Õde küll, jah… õde… kuid mine tea seda õieti – on hoopiski ehk ingel, nii nagu jutustati inglitest. Selle virvendleva mõtte katkemisega polnud mind ärkvel maailma jaoks enam olemaski.
Virgunud taas, nägin õues suveöist hämarust. Ma polnud üksi. Ema tukkus voodi peatsipoolel; haigutas ja äigas pihkudega uniseid silmi. Tõusis ning rututas mindki tõusma: pulmad veel lõpetada, peatselt algab kojusõit. Pidulaud oli ära viidud ning eestoa põrand lagedaks tehtud. Nooremad inimesed keerlesid ja trampisid tantsuhoos. Ma taterdasin kartlikult pillihelide poole, hoidudes seina ligi. Lõõtspilli olin ainult kaugelt kuulnud ja samal hoobil ka unustanud. Nüüd vapustas mind helide rohkus ning nende jõulisus. Mingit viisi ma ei tajunud, ei kahtlustanud sellise mõiste olemasolugi. Kuid mu ihu mõnules ning tulvitses ärevusest. Kükitasin pillimehe jalge ees – tombuke aimust ning sõnulkirjeldamata ootust. Kuidas haihtus pulmapidu, kuidas veimevaka toojate voor tagasi sõitis, see jäi ema teadule, kes mu suurrätikusse oli hõlmanud ning vankrisse viinud.
Kuna ma tollest pulmapeost palju vaatlusi ja muljeid kaasa tõin, siis jääb oletada, et olin varemgi vaadelnud ning muljeid kogunud, kuid talletanud need alateadvusse, vahest koguni alateadvuse tagamaile. Samuti toimivad alaarenenud loomad: nad omavad küllaldaselt teadmisi ja käitumise oskust, ilma et endale sellest aru anda. Vist sarnaneb inimese mälupind õlise või steariinitatud paberiga, mille peale ei hakka pliiats ega tindisulg. Kuid järsku keeratakse paberil teine külg. Sinna võib kirjutada, maalida ja kritseldada kui palju tahes. Tollest lehekeeramisest algabki inimelu teater, mille etendused kestavad lakkamatult, kuni kustuvad tuled.
Lapsele avaneb maailm otsekui suitsuse klaasi tagant harjumata silmadesse. Esimene maailma vaatlemine on vaistlik tähelepanu omistamine ebamäärasele kaootilisusele. See ei imesta meid ega häiri, kuid ahvatleb. Pikapeale joonistuvad sinna mõningad kontuurid, needki muutlikud ja piirjoonteta. Laps sirutab nende poole käsi – mitte tabamiseks, pigem tõrjumiseks. Mõtteid see ei ärata, sest see on lapsele omamoodi eimiskiks. Tunnetuste kompleks koosneb passiivseist osiseist ning võrdub ähmasuselt peaaegu nägemismeele saamatusega. Isegi nälga tunnetab laps ängistusena, mitte otsese söögiisuna. Võib ju olla, et ma eksin; kuid mu isiklike tunnetuste analüüs mõnedes eriseisundeis on mind sellele arvamisele toonud.
Laps ei ründa maailma, sest maailm ise läheneb talle ja ründab teda. Möödub mitu kasvukuud, enne kui laps välismõjudest tingitud tülikusi eritlema hakkab ja neile tahteliselt reageerib. Algul ta alistub passiivselt ebamugavustele, kuid on rahutu, kaitstes ennast nende vastu unne langemisega. Sellega tohiks seletatav olla, miks lapsed – kõigiti terved – ärgates enamasti nutuselt silmi avavad.
Esimeseks maailmaks on meile meie ema. Kui ema puudub, siis otsime teda ebateadlikult ja satume ärevusse. Meie ei küsi, kes on ema, sest ta on meile kõik: leebus, sujuvus, arm, julgestus ning meie olemusepärane hergus. Kõik imetajate liiki kuulujad alustavad elu otsekui kasvujätkuna ema elust. Kogenud inimene, kes on juhtunud poegivat kassi abistama, teab, kuidas märjad ning pimedad kiisukesed mitte huupi ei ukerda, vaid ronivad vaistlikult ema poole. Neid juhib sama mõistatuslik ind, mis suunab kala vette ja vihmaussi maa sisse. Kiisukesed piuksuvad, kuni leiavad emarinna. Emakassi üsasoojuses nad rahunevad.
Täpselt samasugune on ka inimlapse hakatis; tõeliselt veelgi abitum, sest tal puudub jõud roomamiseks. Igikauges minevikus – võib-olla miljonite aastate eest – pidi see olema teisiti. Tõenäoliselt tingib inimese ihulikku mannetust tema etteruttavalt arenenud intellekt. Instinktid võisid samal põhjusel nürineda, kuid mitte hukkuda. Ema jäi ikkagi meie olemuse põhiheliks, nii selle iiliks kui tuulevaikuseks. Pisike siil ei julge nina põhu alt välja pista, aga jookseb ema kannul kuhu tahes. Väike ahv hoiab ema kaelast kramplikult kinni; katsutagu teda sealt lahti kiskuda. Elevandivasikas – põrakas loom – kõnnib vabatahtlikult kaasa, kui püünistajad ta ema köite varal kraali veavad. Ema on ullikeste jaoks hiiglane, võimuküllus ning ustavuse kants.
Hiljem näeme oma kodus õdesid, vendi ning teisi majalisi. Oleme õppinud tundma nende pädevust ja saanud teadlikuks ka iseenda isiku pädevusest. Tunneme neid kuju ja käitumise poolest. Nad erinevad omavahel ning suhtuvad ka meisse teatud erinevusega. Hakkame neid usaldama; naeratamegi neile, sest nad ei möödu meist ilma et mõne liigutuse või sõnaga meile tähelepanu omistada. Ema ei sarnane ühegagi neist; ta ei kuulu teiste hulka; ta on üksainus; erand oma tervikluses, kelle poole tunglevad meie ihad, võlumõtted, aistingud… tunglevad ning auranduvad sealt jälle meisse tagasi. Pärastised kogemused õpetavad meile kaitsevahendeid ja iseseisvumist, aga ängistuses tahaksime olla ema kaitse all. Kui oleme juba tülikaks nooreks võrsunud, peab ema meile vahel ka vitsakimbuga lähenema. Õmbleksime endile kas või kolmekordsed vatipüksid. Kuid arenenud laps mõistab, et karistus ei tule emalt, vaid temast enesest. Ema ei ole meile kohtumõistjaks: ta on meie saatus. Ta kõnnib meiega kaasas hauani. Paljud raugad langevad surma eel lapseikka tagasi: kutsuvad ema. On neid, kes vikatimehe asemel näevad ema endale vastu tulevat. Kujutelm talutab nad õndsusse.
Isa astub lapse ellu küllaltki kauge vahemaa tagant. Ta on vastandina emale mitte sise-, vaid välismaailma figuur. Vastsündinud laps ei otsi isa; ei oskaks otsida teda ka hiljem, kui perekondlik elu ja inimlikud vahekorrad isa väärtust silmanähtavale ei tõstaks. Oleneb isa iseloomust, tema ellusuhtumise ajedest ja intellekti tasemest (mitte haridusest), milline vastastikkus sugeneb isa ja lapse vahele. Igatahes areneb kontakt isa ning lapse suhetes rohkem teadvuslikku kui tunnetuslikku kanalit mööda. Laps näeb, kuidas kõik perekonnaliikmed, isegi ta ema, isa kohtlemises suuremat enesekontrolli omandavad, ja teeb sellest juba õrnas arenguastmes teatud
