elus kannavad nad endis veel haavumust.
Oleme juhtunud nägema perekondi, kus lapsed isa kardavad. Seda põhjustab muidugi isa valjumeelne, sageli jõhker, võimuahne ja paindumatu loomus. Säärased isad pole üksnes lastele türanniks, vaid hoiavad kõiki majakondseid, kui peremehe ohjad nende käes on, pingelises meeleolus. Teenijad põlgavad ja alavääristavad neid. Tütred põgenevad säärase isa eest, moodustades koos emaga salavihase rinde. Pojad löövad talle peagi oma tahtejõu rinnutsi vastu. Käes ongi küllaldaselt tuntud „kiusuperekond”.
Minu isa oli paraja habemega mees, kasvult kõrge ning silmapaistev, ehkki kõhnusse kalduv. Ta tugevad kondid oleksid võinud hoopis rohkem liha kaalu kanda. Iseloomult peeti teda sobivaks inimeseks: armastas vestelda ja heitis jutu hulka kuivavõitu nalja, nagu heidetakse kerisele aeg-ajalt leili. Lorijuttudesse ta ei laskunud ja ebasündsaid sõnu ei tarvitanud. Mitte kunagi ei avanud ta suud nilbusteks, aga pikantse lookesega võis ometi toime tulla, ilma et naised oleksid tarvitsenud silmi maha lüüa. Niipea kui ma kõnelemisoskuse olin omandanud, tavatses isa minuga just kui täisealisega vestelda: ei peibutanud, ei lausunud „lapse keeli” magususi, ei püüdnud mind meelitamisega võluda. Kõneles tõsise rõhuga, nagu huvitaksid minu lapsikused tedagi. Eales ta ei väitnud, et ma alles rumal olen.
See käitumisviis tõstis mu enesetunnet ja julgustas mind. Tahtsin kõigis isa tubastes talitustes asjaomane olla. Kui isa sedelgaid või päitseid parandas, olin ma talle nõu ja jõuga abiks. Isa teeskles, nagu oleks ta pidanud mind meistermeheks. Päris: „Kuhu see pannal sinu arvates tuleks paigutada?” Kui ma sootuks rumalat nõu andsin, lõi ta kahtlema… et mõnel pool tehtavat ka teisiti. Arutlesime ja katsetasime kahekesi. Vahel tabas mu arvamine ka märki. Siis ma ei kahelnud, et olengi meister, isa ainult õpipoiss.
Vahel tuli isa kas põllult või vallamajast üpris väsinult; mina aga täis ettevõtlikkust. Kihutada poiss kambrist välja oleks tundunud valjusena. Isa kavaldas: „Ma mõtlen, et täismeestele kuluks nüüd paras uinak. Löö sina ka sirgu. Pigistame silmad kinni ja ärgem lausugem enam ühtki sõna. Katsume, kumb rutem magama jääb. Aga kes varem ärkab, peab äratama ka teise.” Imelik see oli: sulgenud võistluseks silmad, polnud neis unehelvetki, kuid mõne minuti pärast viibis poiss juba õndsate riigis. Toimus muidki võistlusi. Mind nutusena nähes arvas isa, et ma pirisevat nagu põrsas. Õige nutt olevat vana orika joru, enne aga tuleb röhkida. Tõmbas pea õlgade vahele ja moonutas näo nii kärsaseks, et mul muud varaks ei jäänud kui naerma pahvatada. Ärgu pealegi unustatagu, et mu isa oli siis juba keskea lävest üle astunud.
Olin kuulnud kõneldavat, et mu vend Gottlieb, noil ajul Hugo Treffneri kooli kasvandik, olevat isale südamlik sõber. Isa vahtivat ikka Tartu poole. Ja kui isa korraks Tartu sõidab, viivitavat ta tagasitulekuga. Eks taotlenud siis minagi isa sõprust, sest poisikesepõlves oli vend mulle võrreldamata eeskujuks. Pean ometi möönma, et ma isale kunagi nii lähedaseks ei saanud, nagu oli seda vend.
Õdus intiimsus
Korralik talu on tulvil tööd, aga mitte säärast üksluist ja rutiini rautatut kui tehastes, töökodades, kontorites. Teatud puhkudel langeb tublile tööinimesele küll pahmakas vaeva kaela, nagu linaropsimine, mis nõuab paigalseismist ja söömavahest söömavaheni üht ning sama jõulist käeliigutust. Üldiselt iseloomustab talutöid mitmekesidus: loomade hooldamine, aia-, põllu- ja heinatööd, kodu korrashoid, kütte varumine, suvised ja talvised veod ning palju muud. Talu töötab toimitsedes; rabeleb ülesannete kallal. Ka lapsed kistakse juba enne karja- ning kooliaega talu tegevusse. Kartulikoorimine, lõngakerimine, pilakus tule hoidmine ja pudrupaja juures valvepidamine on lapsele parajasti mõõdu järgi. Ma polnud veel kuueaastane, kui istusin igiigava kangaspuu vahel, ulatades niidepanijale lõngu kätte, või toitsin köögis udusulgseid kanapoegi. Mõni pisiamet oli üsna tüütu, teised vägagi ahvatlevad. Hakkasin maast madalast taluhuvidele kaasa elama, tuhnides neid toas ja leides neid õuest. Talu tõsidust ma veel ei mõistnud, aga nippeid-näppeid lasksin nagu liiva läbi sõrmede.
Olin juba pükstesse kasvanud nooruk, ehkki nood võisid olla mu esimesed püksid, mida oskas õmmelda kikkhabemega rätsep Kimm, sest ta polnudki õigupoolest rätsep, vaid vanade riiete parandaja ning kasukate lappija. Eks ta meisterdanud minugi püksid ema poolpeetud vöödilisest seelikust. Enne seda, päris noorelt, ma olin püksatu poiss, kes kandis särgi peal vaid villast vammust, põõnaga seljal ning kinnise vööga ümber keha. Ka too riietus oli meister Kimmi nõelast. Ta lappis vammuse külge isegi taskud – suurima uhkuse, mis mu otsekui rüütliks lõi.
Kodused hüüdsid mind Karlaks, kuni polnudki enam kodu ega koduseid. Võõrastele jäin ma veel täiskasvanultki Päevakeste Karlaks ehk Asti Karlaks. Seda nime pakuti mulle koguni siis, kui ma juba tuntud ajakirjanik olin ning hiljem, Riigikogude päevil, Võrumaal kihutuskoosolekuid mööda rändasin. Ikka valmistas see mulle rõõmu, eriti veel, kui vanad peremehed mind kõnetades sinatasid. Järeldasin sellest, et olin sallitud ja et mind Põllumeeste Kogude mehedki oma inimeseks pidasid. Kahju, et sa meie parteisse ei astu, tavatsesid nad öelda.
Kui Karla silmad juba nii vilunuks said, et ta ümbrust eritlevalt vaadelda suutis, siis nägi ta majatrepile astudes üliavarat õue, mis laskus libamisi soo poole. Elumaja vastas seisis suur ning kõrge rehi laiade väravatega kummaski otsapoolses osas. Karlale polnud enam teadmata, et rehe esikülje väravate taga oli samasugune paar teisi väravaid, mis viisid aiatagusesse. Või polnudki seal päris „tagust”, oli vaid lahmakas lisa-aiamaad, millega piirdus naabertalu õunapuuaed ja kus kasvatati peamiselt varaseid kartuleid. Rehe keskne osa – too suitsulõukase ahju ja mustade partega ruum – omas pisiruutudega akent, igavesti tahmunut. Rehe sindlikatus jättis rõõmsa ilme, sest seal hüplesid mitmesugused inimlähedusse hoiduvad linnud, varblased pererahvana tähtsat osa etendamas.
Õue soopoolsel madalal veerul venis õlgkatusega hoone, mitte põrmugi esinduslik. Nagu rehi, oli ka too ehitis kolmeks jagatud: keskel lahtine laoalune, kus hoiti vankreid, regesid ja põllutööriistu; otsmistest järkudest kuulus üks aidale, teine tallile. Tall oli madala lävega, ait selle eest tahuplankudest lavatstrepiga. Talliga peaaegu ühte kasvanud, asusid veel kaks väikest hoonet – sigalat, milliseid talukeeles „tsiapahtadeks” kutsusime.
Karlale tundus nonde pisimajade elanikkond mitmeti veidrana. Kui sigalate uksed suletud olid, kostis sealt vanade harjasloomade unerammusat öhkimist ja põrsaste öginat. Karla oli juba kuulnud juttu „seitsmest magajast”. Kas polnudki magajad ehk laisad orikad? Tõenäosena see tundus, sest vanad sead põõnasid enamasti viimsepäevaund, põrsad aga kippusid pahast välja, olid alati näljased ja käitusid söömamolli kallal ilma igasuguse kombeta. Alati tõusis suur madin, kui nad üksteist mollist eemale tõrjusid. Huvitav oli nende omavaheline läbi nina manamine. Karla mängis neile vahel vembu: haaras mõne põrsa tagumistest jalgadest kinni ja vedas mollist eemale. Ehkki loom pisike, piisas ta kilamisest kogu õuele. Vanade sigade sulus oleks siis otsekui püssirohukelder õhku lennanud. Kostis ehmunud röhkimine ja paha uks ning seinad krabisesid sõrgade tormlemisest.
„Ahah,” rõõmutses Karla. „Sain teid maa küljest lahti!” Aga siis hüüdis ema kusagilt: „Ära väätsuta notsukesi!” ja Karla vadis trepi peale tagasi.
Õue vasem pool külgnes lauda ja kõlgusega. Nende taga kulges üks päratumaid külateid, mis oli talule ka karjateeks. Lauda ja kõlguse vahe moodustas suvise loomaaia – tahra, mis kuivadelgi ilmadel tavatses virtsane olla, nii et sinna järjest uut põhku pidi laotama. Samast venis elumajani vahtrate rida, elurõõmsalt valkjasroheline. Keset õue kasvas kähar pärnapuu, noil ajul veel hoopis nooruslik.
Oleks Karla saanud kaugemale kaeda, siis oleks ta näinud, et õu ja hooned olid ümbritsetud aiamaadega – kapsavagudega, kaalikate, kurkide ja porganite peenardega, kirevalt õitsevate oavartega ning tuules hõljuva kanepipõllukesega. Oleks näinud talli ning aida taga vana õunapuuaeda, kus täpselt reastatuina seisid neli igipõlist puud jämedate, poolenisti nülitud tüvedega,
