ja ema. Mõtlesin, et annan talle tänavu puhkuse; aga ma näen, ta on veel väga priske.”
Lausunud selle mõtte, kummardus isa alla ning lõi oherdi kase tüvesse. Karla tähelepanu oli pöördunud juba taevasse, sest lendasid esimesed rändkured, korraldanud endid teravnurkselt kahte ritta. Aeg-ajalt nad kurluutasid ja siis tundus, nagu puruneks nende hääl kildudeks, millest vaid kilgjad palad alla langesid, teiste – heliküllaste palade – kõrgele tõustes ning taeva all haihtudes. Karla tahtis kurgi loendada, aga arvud läksid ta peas jonnakalt segi, hüpates kümnelt kahe- ja kolmeteistkümneni, et rutem kahekümneni jõuda. Ka kured ise läksid vassingusse, kaotanud käest teravnurkse reastuse. Nende all oli lai Plaavja vesistu, selle kõrval pisike soojärv, just kui kulbist pillatud; ja sealt veelgi jooneti edasi – mahukas Järvepea järv, suure katlana sohu sobitatud. Kured nägid seda kõrglennult ja pidasid aru, kas poleks paik ehk paras suvitamiseks. Keerlesid ja keerlesid, ent reastusid taas kolmnurkseks ning kadusid kurluutades kaugele. Karla saatis kurgede kadumist igatsevate pilkudega; muutus järsku nukraks ning tõsiseks.
„Noh, poisu, mis sa nüüd mõlgutad?” huvines isa pärima. „Miks kured ära lendasid? Miks ei jäänud nad meile?”
„Neid tuleb veel palju…” trööstis isa. „Neil on pikk tee rännata, aga nad tulevad jälle tagasi.”
Too kevadpäev ja kured ja mured jäid Karlale eluaegseiks. Ikka ta sooviks lennata koos kurgedega, kuid viia Päevakeste ning Perve kõivu kaasa. On teisigi igatsejaid, kes tunnetavad sama. Üks Karla lähedastest, väga lähedastest, lõi Siberi sunnipõlves lugulaulu Perve kõivust – mitte trükimusta jaoks, vaid iseendale nukruse ajel. Aegades on helinaid, mis helisevad ainult südameile.
Päevakestel ei pruulitud kunagi õlut. Talviti seisis lävepoolses toanurgas kaljaastjas – talu keeles taaritõrdu; sedagi mitte alati, vaid kuidas kunagi. Selle eest jätkus suve kõrgkuudel nii omadele kui võõrastele turtsuvalt kihisevat kasemahla. Rehalas olid upitatud pukkidele õllevaat ja kaks viinapütti. Nendes kääris valkjashele mahl kuni jaanipäeva jõudeni; tuli ainult valvata, et käärimise pakilisus astjaid puruks ei rõhuks. Siis keedeti vana mehaga segatud mesikärgedest ruskjas leem, mis lisandati käärimisküpsesse mahlasse: sellega anti joogile viimne tõuge. Pütid suleti uuesti; ühele neist kruviti otsmisse kaande vaskkraan. Sealt siis purskaski toda vahutavat jooki, mis tundus külmana isegi palavatel päevadel.
Tänavu oli mahla kojukandmine õde Marie, kasuõde Anne ja Mirjast neitsiku asjaks, sest meestööjõudu ei võidud selleks kasutada. Ehkki näis, nagu oleks meeste tööjärjestuses jätkukoht tekkinud – talvised veod veetud, linad ropsitud –, tuli meestel juba põllutööriistade kordaseadmisega tegelda. Kolm hinge neid oligi: peremees ise, sulane Kauds ja noorukist abiline – toonane karjapoiss. Talvised päevamehed lahkusid meilt juba vastlapäeva paiku.
Mahlatoomisel oli kindel ajakord, just nagu lehmade lüpsmiselgi. Annirohkuse ning – headuse poolest sarnanesidki kased lüpsilehmadega: sooveerne kahe tüvega kask, mille põhjamulla peidust väljusid veerikka allika nired, sõõrutas külluslikult mahla, kuid lahjapoolset. Perve kõiv tilgutas aeglaselt ja kitsilt, kuid lausuti, et ta lüpsab magusat – „õkva ku mett”. Seda väärtsaaki ei segatud muu mahlaga, vaid joodi värskelt vee asemel. Karla pudistas sellesse leiba ning kiitis, et piimapudi ei „küünü selle manogi”.
Ema suhtus asjasse laitvalt. Ära joo nii palju vedelat, ta noomis, punnid enda vaadiks. Kuidas ma lähen sinuga – tünnike käekõrval? Pole viga, tünnike veereb ise, aasisid õed. Või veereb… mäe alla küll, aga kes ta mäkke veeretab? Eks talle kasva tiivad nagu kanapojale, teadsid õed veelgi targad olla. Tibud on ka nagu tünnikesed, aga pärast anna kas või taevasse lennata.
Nüüd ei võinud ka Mirja vaikida: setu sõna käigu ikka üle kõige. Eks olnud temagi kodus – kusagil sootaguses külas – uhke tutuga kana; munema laisk, aga hauduma täisverd emane. Istunud pesal ja olnud õnnis: neli valget muna, viies – suur ning kirjaga. Kes pagan küll tolle kanapessa sokutas? Teadagi – part; nende soodes pole mätast, mille otsas ei kükitaks part. Juhtunud siis, et part äkilise kõhuvalu sai. Pesa kaugel – lupsanud muna nende kana pessa. Kana õnnelik pealegi; tallanud igal söömavahel mune; kõige tallatum muidugi pardi muna. Aga kui pesakond päevavalgele tuli, „tsiukunud” tibukesed ikka tibude moodi ja pugenud ema tiibade alla. Pardipoeg aga pahtsümmatanud tiiki. Nii need asjad on: ei tea eales, mis kellestki saab. Karla täismehele vaevu vööni, aga või’s ta enam emast hoolib! Tal muudkui hobused, koerad ja kassid. Kuhu isa, sinna temagi. Paljuks teda ema käekõrval nähakse.
„Kae perrä, Mari! Sul tütre jo meheleminejä, a poiss nigu tubli pääkott. Mine tiija, kuna vai kost kõtuvaluga parts tä sullõ pessä parastas.”
Ema leidis, et sina, Mirja, oled liiaks laia suuga. Kui sa sedaviisi edasi lõhverdad, jääbki suu lõuakile.
„Just kui vanal lutsul!” naersid õed. „Suu lõpustest lõpusteni, sõida kas või potikoormaga sisse.”
Karlale tundus, et tema kulul heidetakse tühist nalja, ning väljus. Õues vilistas talle keegi nupukas-lustlik pika vileniidi, ei tea kas narritamiseks või tähelepanu äratamiseks. Mahe hüüe, pikk helilint taga, pidi tulema vahtrate ladvust. Nojah, juba hommikul räägiti, et kuldnokad saabunud tagasi. Seal nad nüüd istusid hulganisti vahtra okstes, mustad küll, ent ometi heledaläikeliseks kullatud. Sõbralikult musikaalsed, oskasid nad oma vidistusse pilkava alanoodi peita. Võib-olla oli pilge määratud varblastele, kes sel hetkel õuevärava ees ümmarguse kuhiku rabelevaid tiibu, jalgu ning sabalehikuid olid moodustanud, tallates ägeda häälitsemisega üksteise kukil, päriselt hullunud ning tormakad. Nende summ oli nii tihe, nagu koosneks see ühestainsast loendamata jäsemetega varblasest. Ja päriselt pimedad pidid nad olema mitte märgates Karlat, enne kui Karla nende kuhikut jalaga laiali loopima hakkas. Tõusid parinal õhku, pillates Karla kuuekraele paar kahtlast mälestusmärki. Milline kihk ja kiin neid selliselt kuhja trummeldas, ei läinud kellelegi korda, aga nalja see valmistas, kui seda aegajalt nägema juhtuti.
Kuldnokad oskasid saabuda õigel pöördel, mil kevad juba oma esialgseid tujusid taltsutas. Vihma- ja rahehood ei tülitanud enam inimesi ja loomi. Pajuurvad taotasid õitseda ja kärbsed kohendasid talveuimast virgunud koibi.
Karla läks päikesepaistelisele aidatrepile mõnulema. Tuule eest varjas teda õunapuuaia planktara; aidasein levitas soojust. Peagi kippus talle uni varaks, kuid aiast kostis hääli. Uneleja hakkas isa hüüdma, pälvides kohe vastuse. Või sinagi siin, julgustas isa, tahad vist aeda tulla. Olgugi poiss kasinalt riietatud, ulatas isa talle plangu tagant käed ning aitas ta aeda. Raagus puude all lebasid jämedad pakktarud. Isa kõrvaldas neilt talvist katet, mis kuuseoksade koormana nende peale oli laotud. Iga lahtistatud taru ta õrritas sõrmekoputusega taru katusele, ise erksalt kuulatades. Sama tahtis teha Karlagi: surus kõrva vastu kasetohust mesipuu külge ning paugutas. Tarust kostis selline pahin, nagu oleks tulisele kerisele vett visatud.
Karla ei teadnud, miks, aga too puhang mesipuust valdas kogu ta olemuse. Rõõmust ja ärevusest hingeldav poiss tajus ainult, et loendamatu hulk mesilasi võttis ta märguande kuuldavaks, vastates sellele ühise tuhinaga. Kõik maailma rikkused ja ilud vallandusid tollest tuhinast.
„Esä, esä, mesiläse tegevä – puuh! Ha-ha-haa – puuh!”
Isale oli lapse tormakas rõõm raskelt mõistetav, sest selles polnudki muud kui kirglik tung olla, tunnetada ja elada.
Kevad
„Kui sa paar aastat vanem oleksid, viiksin su randa,” ütles isa.
„Kas sina lähed?”
„Tuleb minna, muidu laseme särgede saagi mööda.”
Särgi,
