Jooksid uisapäisa, loopides tagumisi jalgu õhku; sooritasid siksakilisi ringe väravaesisel kesapõllul. Karla, varem vahtimisest põnevil, lagistas nüüd naeru.
„Ära, poiss, naera midagi,” ütles talle õde Marie. „Vaat tuleval suvel lööme su karja… katsu siis, kuidas sa vasikatega hakkama saad. Nobedad loomakesed on nad küll, aga päris narrid… päriselt lapse aruga.”
Karlale tundus, et teda solvatakse, sest oli ju temagi veel laps.
„Sa paned minu vasikatega ühele… aga ise sa nutad… silmad punased… sest Juhan võeti kroonule.”
„Kes seda ütles?” pahandas Marie. „Oma arust sa seda ei võtnud. Kelle käest sa kuulsid?”
„Kelle käest?.. Küsi Mirjalt. Tema ütles.”
„Noh, selle lõhverdaja suu topin ma veel kinni.”
Mirja ise seisis siinsamas, nende selja taga. Noor naine alles, ta lajatas järsku vana vaterdaja lameda häälega:
„Ega timä tsüra halõtsemise peräst ei ike… tsüra võeti kroonu pääle, tulõ jälki tagasi. Timä ik tuuperäst, et koolitarõh, koh nimä laulmah käävä, tiugatas teda soldati mõrsjas.”
„Ja mis soldatil sinu meelest viga?” küsis Marie väljakutsuvalt. „Kroonumees on aus mees pealegi… mitte mõni vargapoiss, kes trellide taga istub. Mõtle enne, kui sa suu avad.”
Sellega oli heidetud kivi Mirja aeda, sest väheste nädalate eest mõisteti Mirja mees mõisa puude varguse pärast kolmeks kuuks vangi.
Mirjal polnud muud vastata, kui et „oleme kõik üte jumala latse… kiä türmäh, kiä kasarmõh. Jummal ja keisri umma kõigile ütelitselt hüä ja halva.”
„Sellega ongi su suu pandlas,” võidutses Marie. „Lapsed, ärge jagelege,” noomis ema. „Jätke kaikasõda meeste asjaks. Sina, Mirja, kas said külla sõna anda, et abilisi tuleks?”
„Sõna läts, a kas säält tulõjit om, tuud tulõ nätä.”
Jutu tuum seisis selles, et vajati abilisi lammaste pesemiseks ning pügamiseks. Sarvloomad olid aetud karjamaale, lambad lauta jäetud, sest neil tuli, nagu öeldi, talvekasukas maha võtta. Järgmisel päeval algaski too sikutamise ja siplemise sõda, tandriks õunapuuaia tiik ja selle kaldad. Lambad veeti vägisi, üks naine neid tõmmates, teine tõugates. Olgugi lammaste loomus juhm, olid nad taibanud, et midagi erakorralist on kavatsusel, ning panid visalt vastu. Vihma all seisavad lambad kannatlikult puntrasse koondunult, aga vette jaksab ajada neid üksnes kabuhirm. Määgida nad ei saa, sest ähmiga läheb suu lukku; jääb üle vändata jalgadega ning rabelda ihurammuga. Mitme inimese vägivald murrab vastupanu. Üks setu noorikutest seisis poole kehani vees, teised heitsid talle lamba. Siis nad asusid paarikesi vettinud looma küürima, küll palja, küll seebitatud nuustikuga. Pesust pääsenud lambad jäid päris taltsaks, ei taibanud villadest vettki maha raputada. Tallekesi pesti süles; nende nägu oli ahastav, sabaroots lõdises ning keerles otsekui vurr. Vastupanu nad ei taotlenud, mögisedes rohkem kitsetalle kui ute häälega.
Karla vaatles toda möllu innuka kaasaelamisega, hing pisut hirmunud. Sai utekestele kaastundlikuks ja otsustas lahingutandrilt lahkuda.
„Karlut, kuhu sa putkad?” hüüdsid naised. „Sinu kord tuleb alles. Ä’ä mine kuhugi.” Aga Karla kannad ei võtnud seda kuuldavaks. Kodus oli rahulikum ja kuivem. Ema keetis tanguputru, vispel pihus. Märkas, et poeg oli natuke ärevil, ning lausus: „Miks sa ära tulid? Ma näen, sind polegi veel küüritud.”
„Sina ka setu naiste jutuga… Kus õed on?”
„Vaata tahra ja lauda taha, ehk leiad.”
Ann ja Iida kõndisid kapsaaias, vanguga korv vasemas käes; istutasid taimi, siblides mulla nende juurte ümber lohkjaks, alustassikujuliseks. Karla tahtis teada, miks nad mulda kuhikusse ei kraabi, nagu see on viisiks tikerberide muldamisel. Sinul ikka miks ja miks, targutas Iida vastuseks. Kui sa isa tülitad, siis ikka – miks. Mõtle ise kah. Näed, kuidas taimekesed on longus, poolnärtsinud. Neid tuleb kasta. Kuhiku pealt jookseks vesi kohe üle. Ja mis asjata hulkumine see on? Katsu ka taimi istutada. Karla katsetaski, kuid õed ei jäänud ta tööga rahule. Pahurad tüdrukud olete, ei muud midagi!
Aed oli jagatud mitmeks osaks ning majade taga oli veelgi aed: igal viljaliigil oma ala ning omapärane lavaseadeldis. Kurgipeenardele olid veetud sügavad vaod, porgandi- ja peedipeenrad rehitud laudtasaseks. Aianurgas seisis kuhi musta mulda kõrvitsate jaoks. Mõni kunst või asi! Ei tea, mis õed endist õieti arvavad? Peavad endid ainukesteks tarkadeks. Antagu aiamaad minu kätte, siis alles näete. Kord ma nad võtangi.
Selle tarkusega lonkis poiss maja otsmiste akende alla. Seal töötas Mariest õde lilledele pinda valmistades. Maas vedeles mulluaastasi jorjenivarsi ja muid rootsakuid. Õde oli juba kaks ümmargust „klumpi” valmistanud ning ehitas nüüd nende taga, just kui kaitsemüüriks, pikka loogakujulist peenart. Polnud suur too iluks ohverdatud maalapp: majaseinast laudatarani. Klumpidele kuulusid jorjenid ja pujengid, pikale peenrale – kirjud lilled. Neist edasi – pisipõlluke „tokkrooside” jaoks. Päevalillede rida pidi leppima aiaäärega, vahtrate all. Ilus tuleb see küll, arvas Karla; uudistas, kas õde ka tema nimele ühe pujengi istutab.
„Enne emale ja isale, siis sinule!”
„Aga iseendale?”
„Mulle pole vajagi: ma olen ise ilus roos.”
Karlal meenus „soldati mõrsja”, kuid ta pidas suu. Tundis isegi kibedust Mirja vastu, sest lõpuks olid õed ometi kõik väga head; Marie ehk kõige parem neist. Kahju ainult, et temast soldati naine saab. Järsku… järsku… soldat ei tulegi tagasi ning õde jääb koju. Tõesti, tore oleks.
Mehi nähti nüüd vähe kodus, sest põllutööd olid läinud hoogu. Tõusti varasel koidikul, söödi külma toitu, alati üht ning sama: leivakõrvaseks kas pool heeringat või paar kuiva kala, vedelaks loputuseks vahel rõõsk, vahel hapu piim. Siis nad läksidki, hobused käekõrval. Tagasi tulid, kui päike oli tõusnud poolde lõunasse, millist tundi kutsuti „süümaoks”. Hobustele anti nüüd pikem puhkus; mehed ise uinusid napiks tunniks, „vitsutanud enne kered täis”. Lõunaks tuldi veel kord tagasi, kui tööjärg kodu lähedal püsis. Hobustele pandi vaheajaks heinamärss nina alla, külluse puhul – kaerakott pähe. Tukkumist ei võimaldatud kellelegi. Õhtul olid nii kündjad kui hobused tööst tüdinud. Talitati viimased päevatalitused ja rutati sööma. Naispere tuli lehmi lüpsmast ning kandis sooja toidu lauale. Siis alles pääsesid keelepaelad lahti, enamasti nalja heitma. Nüüd, setu noorikute majas viibides, lubati endile ka pisut lobajuttu: kes sulastest kellega magama läheb. Noorikud tegid põlastava näo: sihukesi kaisutada – noh, jäägu see Petseri suslanaiste asjaks. Karjapoiss itsitas naeru, ikka endale pihku, just kui poleks tal lahtist suud olemaski.
Kündjatel oli kombeks visata mullased jalanartsud trepi kõrvale. Mirja pidi need sealt koristama ja tiigis puhtaks loputama. Eales ei teinud ta seda mehi manamata. Sihukesed vedelvorstid! Kui nad oma soolikad peaksid ära kaotama, ei tõstaks nad neid ka maast üles.
„Korja kõke päält uma jutt põrmandalt üles,” urises Kauds.
Lühikesest ööst piisas suigatuseks, mitte nuumuneks. Uus päev oli vaid eelnenud päeva jätkuks – tüvest ladvani. Noorikud asusid lambaid pügama. Teati naerusuul vadrata, et Viljandimaal kutsutakse pügamist niitmiseks. Kui nad lambaid niidavad, tea, mis teevad nad siis rohuga: kas kitkuvad või ajavad habemenoaga? Naised ise polnud Võõpsust ja Petserist kaugemale saanud, aga jutud,
