õue ning aedade vahel. Kaaro tuli karja mant, tüdinud alavääristavast võidujooksust vasikatega. Andis Karlale hüppamise ja kuuehõlmast haaramisega mõista, et – kaome. Ilmsesti olid nad ustavateks sõpradeks saanud. Läksid Perve kõivu juurde. Peni niuksatas ja ründas kaske. Nüüd nägi Karlagi, kuidas puuokste vahel kõrbkoene orav neid narritas: kargles üles ning alla; aga kui heaks arvas mõnel oksal seisatada, siis näis nende poole sülitavat. Oi sind, võrukaela! Poiss püüdis kividega narritajat tabada, kuid kivid tõusid vaevu kase alumiste oksteni ja orav täksitas ning sülitas väljakutsuvalt. Koera haukumine tülitas teda vaid seevõrra, et sundida julma tembumeest oksalt oksale hüplema. Nii kestis nende mäng määratu aja. Viimaks läks orav kase kõrgeimasse latva ja sooritas sealt pika lendkaarelise salto. Maandus kopli sooveersel lausakul, paaristüvelise lättekase läheduses, kadudes krabinal selle okstesse. Sealt oli talle parastavaks naljanumbriks soovõsastikku lennata. Murul oleks Kaaro talle ehk kannulegi jõudnud, kuid joostes vahtis koer ikka tagasi, et Karla temast maha ei jääks.
Sõprade pettumus oli suur. Sammusid kõrvuti, poisil püksid rebakil, penil keel ilane. Ei läinud koju, vaid tulid põlluvahelise küüni manu. Karla nägi sealt, kuidas isa teispool madalat luhta tänavu aasta esimest külvi külvas. Koer mõistis ning juhatas poisikesele isani jõudmiseks kuiva raja kätte.
Külvitööd peeti talus kõige tõsisemaks, tähtsamaks, tundus, et pühakski. Isa ei usaldanud seda kellegi teise hooleks, sest – nii oli ta öelnud – vilumata külvaja kannul tärkas oras lapiliselt ja laiguliselt. Sina narrid põldu üks kord, aga põld tasub sulle kümnekordselt tagasi. Õige külviaja määramiseks arvestati kalendris näidatud külvinädalaid, uuriti kuu ilmeid ning peeti silmas mitmesuguseid märke taevalaotuses; taheti, et külvipäevadeks leebuks tuul ühtlaselt püsivaks. Poisike mäletas mullusügisesest rukkikülvist, kuidas isa endale seemnevaka kaela lõi ja äestatud põldu pidulikult ning armatsevalt silmitses. Vedas jalaga mulda tohlates ühtlased vaod pikuti üle põllu. Sirgeldas siis vaka kohale ristimärgi ja hakkas väheldase viskliga teri heitma. Tuul oli külvajale külvipärine ning külvipärine pidi olema külvaja lootuski.
Nüüd astus isa samuti sirgsammuliselt üle põllu ja ta parem käsi hoogutas ning hoogutas. Pühalik külvitöö oli isa kõrgele laubale otsekui uut kõrgust lisandanud, kinnitanud sinna uue enesekindluse. Poisike ei raatsinud sellest pilku kõrvale pöörata.
Perekondlikku
Suurim ülesannete koorem eesti taludes langes kahtlemata perenaise kanda. Meeste töö, nii sulaste kui peremehe oma, oli jagatud kindlate toimingute näol kas terveks päevaks või söögivahedeks. Naine seevastu talitas piiramata arvu toimingute keerises, milliste jaoks polnud võimalik vastavat nimegi leida. Aasta oli talle nagu üksainus pikk rabelemine köögi, lauda, aida, keldri, puuvirna, kaevu ja pesutiigi vahel. Ta ümber vaakusid lapsed, kärsisklesid loomad ja ruigasid pererahva kõhud. Polnud ta jaoks raseduse puhkeaega ega mainimisväärt sünnitusabi. Meeste tööd loeti osalise õigusega raskeks jõutööks. Aga kes luges perenaise arvutud sammud õues ning aedades? Ja kas ei kandnud perenainegi rasket toobripuud, olles ühtlasi vastutav majakorra eest – toidulauast, piimamajandusest ja leivavilja salvedest kuni pereliste ihupesuni.
Kärbest peetakse üliliikuvaks lendputukaks. Kui ma tohiksin kõrvutada inimese liikuvust kärbse rändavusega, siis oli mu ema talu rändavaim ja ründavaim kärbes. Hoolimata hapravõitu kehaehitusest ja madalkeskmisest kasvust, mille oli pärinud oma emalt, ta läbes olla kõikjal ning käsutada ka teisi. Oli esimene, kes ärkas ja äratas pere, ning viimane, kes õhtul heitis pilgu kööki ning tubadesse. Mul on ainult kahju, et ma ei näinud teda noorena, sest mu ema oli vist neljakümne seitsme aastane, kui ma sündisin. Armastasin teda ja pidasin teda kõigiti täiuslikuks. Ta pilt on mu silmades: üsna lai nägu, ent mitte ümmargune; hallikassinised silmad, nõrgalt rõhutatud kulmud, madal lõug ja kühmuta nina, huuled aga pingjalt kinnised. Ta näkku polnud süüvinud moonutavaid kortse; „kanavarbad” silmade ümber olid vaevumärgatavad. Aga midagi murelikku ja tüdimuslikku oli tekkinud ta ilmesse. Oma hõredaid, kiduraid juukseid ta ei tahtnud lahtiselt näidata; oli pununud need kahte palmikusse – manades neid halvustavalt rotisabadeks – ning peitnud nad tanu alla. Et oma peale jõulisemat kuju anda, kandis ta tanu all juuste täienduseks pettepletti, Orava murrakus – „vahru”.
Raugastumise eel juhtus temaga ime, mis arstiteadlasi võiks huvitada. Räpina mail – see võis olla a. 1893 – puhkes kurjaloomuline kõhutüüfus, levides taudina ja tungides ka Lokuta küla Kisandi tallu, kuhu mu õde Iida alles lühikese aja eest mehele oli läinud. Ma ei tea, kui tõsiselt seal haigestuti; igatahes oli mu õe seisukord äärmiselt raske ja ema läks teda põetama. Sealt tagasi tulles ta tõi Päevakestele taudi kaasa. Haigestus ise esimesena, pealegi ohtlikul kujul. Pärast mitmenädalast palavikus sonimist ta paranes ja tervenes. Sai aga kaalikase pea: kõrge temperatuuri tagajärjel langesid kõik ta juuksed maha. Talle soovitati muretseda endale parukas. Oodake, andke aega, arvas ema: peanahk on veel hell, vaatame, mis sest tuleb. Varsti see tuligi: pealae kaalikal tärkas otsekui oras, võrsus ruttu ning sirgus tihedaiks, jõuliselt ruugeiks juukseiks. Ema ise leidis, et ta ei omanud mõrsjaeaski nii lopsakat ja uhket soengut. Lisas aga juurde: kahjuks ei tule nüüd enam Päevakeste peremees kosja, vaid kui keegi – siis Liiva Hannus.
„Ära hirmuta ennast ega teisi Liiva Hannusega,” noomis isa. „Sul on küll tütred mehele pandud, aga poeg tuleb veel kasvatada.”
„Kas olen ma vähe neid kasvatanud? Kasvagu üks nüüd omapead.”
Ema võis seda õigusega öelda, sest ta oli maailma juba kuus last toonud. Loendan nad siin sündimise järjekorras. Esmatulnuk – tütar Ann – püsis pärast leeritamist mõned aastad talus ja oli emale tõhusaks abiliseks, rakendudes ka meeste tööle, sest talu oli veel vaene. Annele järgnes keskmine tütar – Marie. Ka tema ei kiirustanud meheleminemisega, sest et oli armunud noormehesse, kes veel kolmeks-neljaks aastaks kroonuteenistusse pidi minema. Nii nägi ema vähemalt kahest tütrest oma talus töörõõmu.
Nüüd ruttas tütarde kannule poeg – Gottlieb, kellest edaspidi pikemalt juttu. Teda peeti andekaks, usinaks ja püüdlikuks; saadeti külakoolist kihelkonnakooli, sealt Hugo Treffneri gümnaasiumi ning lõpuks ülikooligi. Talule polnud tal muud ohverdada kui tänu; töömehena jäi ta mõõt täitmata, karjas vaid käis paari suve jooksul.
Siis järgnes veel üks tütar, kes ristiti Iidaks. Ka tema oli silmapaistvate vaimuomadustega, lisaks ilusaks ja õitsevaks peetud. Kosilased ründasid teda rohkem, kui vanemaid õdesid olid rünnanud. Lõpetanud külakooli, külastas ta veel kihelkonnakooligi. Mehele läks peaaegu leeripingilt, kositud rikkaks peetud Lokuta küla tallu, mida mainisin juba ühenduses tüüfustaudi puhkemise looga.
Järgnes jälle poeg – Villem. Kõneldi, et teda peetud talu pärijaks. Ta aga ei suutnud meheks kasvada, haigestus ning suri päris noore poisina. Vanemad ise olevat arvanud, et Villemi sündimisega nad panid perekonna juurdekasvule keelupiiri. Piirid pole ometi püsivad, nihkudes paigalt omavoliliseltki. Ja juhtus siis, et neli aastat hiljem tuli tallu veel üks priileivale trügija – nende mälestuste autor. Kui uskuda vanemate ja õdede juttu, siis olnud ta küll nõudlik, aga mitte häbematu. Harva kuuldud ta nuttu, harva nähtud ta peas tatist nina. Suvisel ajal tavatsenud tõusta õige vara ning kaduda kuhugi omapead. Tema otsimise ja kutsumisega raisatud aega, kuni tõdeti, et puudus põhjus ta pärast muret tunda, sest ta askeldused väljaspool õue ei võrgutanud teda hädaohtlikesse seiklustesse. Liiatigi polnud ta naljalt üksi: kas hoidus poisike koera sabasse või hooldas tark õuepeni ise maja pisemat pabulat – koos nad hulkusid ja ühiseid huvisid neil oli.
Kui olin juba nii mõistlikuks saanud, et vääris minuga elust ja inimestest juttu vesta, sattus ema kord ütlema:
„Sa lähed juba noorelt isepäiseks, kipud ninatarka mängima. Kust sa selleks õiguse võtsid? Ma pole sind oodanud ega kutsunud. Tulid omavoliliselt nagu mõni lapuline.” Oleks ta osanud
