lähevad nad Vene poolele. Ahvenad samuti, aga nende saak on alati kasin. Harva satub kalamees ahvenate summale, kuid selle eest võib neid kogu suve ning talve jooksul kasinalt püüda. Maitsev kala, kuid põgeneb võrgu eest. Hoopis teine lugu on tintidega: need lollikesed tormavad noota iga tuule poolt, tuule vastugi. Sikuta noota kas või rebenemiseni. Ometi kaovad ka tindid vahel ära ja siis otsi neid tikutulega.
Karlal oli järv veel nägemata. Järeldades isa sõnadest, et seal tinte otse tikutulega taga aetakse, läks ta kujutelu järvest hoopis segaseks. Veelgi veidram oli mõelda, et järv vahel ära laguneb. Aga kui isa seda ütleb, siis peab see nii olema.
Järgmisel hommikul vooderdas isa veovankri külgredelid laudade ning roguskiga, rakendas hobuse ja läks. Ema arvas, et tuleks mõned havid koormatäiteks võtta ja kui latikaid näed – siis ilmtingimata. Kuid lutsusid käskis mitte tuua: polevat nüüd süldikeetmisega aega raisata. Lõpuks lisas hoiatuse: Ole ettevaatlik! Kindlasti on sooteed alles vee all.
„Pole seal varem uputud, ei upu ka nüüd,” sedastas isa muretult.
„Ega ma sinu pärast… ma hobuse pärast. Vesi tõstab roikad ja haod üles… ruun võib kergesti jala murda.”
Hiljem, mil Karla ise nonde teedega tutvus, sai talle mõistetavaks, et ema hoiatus oli kõigiti põhjendatud. Juba Päevakestelt väljapääsemine oli vaevarikas. Tuli sõita külateed mööda, mis kulges Petseri suunas. Seal, kus lõppesid Päevakeste maad, asus päratu org tiheda kuusemetsaga, mille vahel vänderdas mudane oja, hüütud Piirojaks, sest ta moodustas piiri Päevakeste ning Riihora talu vahel. Silda oja kohal polnud laita, sest Päevakeste oli selle korrashoiust huvitatud, aga sillatagune leemendas nagu sügavaks rööbastatud poripeenar. Riihora Jass – suurtalunik, Karla ristiisa – oli korralikumaid mehi Oraval, aga pisut kõrgi ja kuivavõitu iseloomuga. Ta oleks läbisõidu oma künklikest põldudest täitsa keelustanud, kui poleks olnud tegemist „kaarditeega” – avalikuks kasutamiseks. Kõneldi, et ta igale möödasõitjale oma südames rusikat näitab, käitumiselt ometi sobiv ning viisakas. Mõlema naabri – Jassi ning Vidriku – vahel valitses tagasihoidlik sõprus, sest olid nad ju oma lastele vastastikku ristiisadeks. Ühiseid perekonnapidusid siiski ei peetud ning suhtlemine piirdus asjalikkusega. Vähe nägi Karla oma ristiisalt ja ristivendadelt muud lahkust kui – tere-tere, astu sisse ka. Võib-olla ilmnes selles tagasihoidlikkuses sotsiaalne vahetegemine, sest Riihora oli rikas, eraldanud oma maade rohkusest koguni rentniku jaoks krundi, Päevakeste aga kehvapoolne liigses soode külluses.
Riihora taga tuli veel üks org, ootamatul kombel mitte mudase põhjaga, vaid uhetud Orava järvedest laskuva oja allikase veega. Seal sõideti otse sõmerliivasel pinnal, rattad rummuni vees. Siis algas põlismetsa rööbastee, mis viis Setumaa küladeni. Sirgjoones ei ületanud vahemaa kolme-nelja versta, aga ringi sõites oli see pikk ning vaevarikas. Kõige halvem osa rännust langes järveäärsele soole. Kevadel ja sügisevihmade ajal oli seal raske teejoonest kinni pidada, tee kõrval aga lamasklesid sügavad hauad ning mülkad. Just neid oli ema mõelnud, kui ta isale hoiatusi jagas.
Isa tagasijõudmist oodati hiliseks õhtuks, ta tuli aga, ööbinud rannas, alles järgmisel pärastlõunal. Oli palganud kaks venelasest hobusemeest endale lisaks. Nii saabus õue kolm koormat kalu, hõbehaljalt sädeldes. Algas vastik töö, mida keegi ei sallinud: kalade rookimine. Kogu nais- ning meespere jõud asusid toobrite ümber, kuhu venelased kalu kühveldasid. Koormate sisemusest tuli sääraseidki särgi ja ahvenaid, kes ikka veel sabu viibutasid. Teiste hulka olid endid ka mõned turjakad kiisad poetanud; nende suud seisid pärani lahti just kui laulumeestel. Noad rookijate pihus vispeldasid ruttu, kraapides, lahates ning heites roiskosasid presentpalakatele. Ainukesed mativõtjad ning rõõmutsejad olid kassid, kes ahvatlevat lõhna aimates naabertalustki kohale ruttasid. Tormates neile heidetud saagi kallale, nad närisid veidralt – vist hasardist ja naudingust. Koguni Juku – tunnustatud koorekirnude revident – raputas särge turjast, nagu poleks ta enam nädalate kaupa toiduiva hammastesse saanud. Kuid kaua sa sööd – õnnetuseks saab kõht peagi täis; pingutad üle oma võimetegi, kuni neelud kõhust kurku tõusevad. Haruldase maiuse mant lahkuda ei luba kasse nende ürgne instinkt. Ei jää muud varaks, kui komberdada rookijate ümber ja oodata, et neile mõne suurema kala maks lisamaiuseks heidetakse, mille vats ikka veel mõnuga vastu võtab.
Hoopis teisiti suhtusid koerad kaladesse: võõrastasid, nuuskasid omamoodi nina ja urisesid venelaste poole. Uudishimu vaid hoidis neid paigal; tahtsid näha, kaua inimesed ise sellele ropendusele suudavad vastu panna. Üksnes Kaaro kõndis õue kaugemasse nurka, vahtides sealt halvustavalt inimeste askeldamist. Tema suursugune süda ja snobistlik vaim olid haavunud: oleks inimestel poolgi tollest noblessist, mis kuulub penidele juba kutsikapõlvest saadik! Venelased väitsid ometi, et neil püüavad koerad ise kalu, põlgamata elavat toitu.
Karla oli Kaaroga kaudselt solidaarne, jälestades ligaseid kalarappeid. Kuid päriselt ametita ei raatsinud ta jääda. Noa käsitsejana oli ta veel saamatu; otsis endale muud – ajaviitlikumat – tegevust. Suurematel kaladel olid pingul põied, mis osava lahkaja käe alt pooliti tervikuna välja lupsasid. Karla tohtis neid võtta ning talla all plaksuma lüüa. Revolvripauguna see ei kõlanud, kuid pauk see oli, kõdistades tallaalustki.
Rookijate töö kestis peaaegu poole ööni, mil tõusti ja käsi pesti. Siis löödi kalad, segatud „kivisoolaga”, tünnidesse soolduma. Nädal hiljem nopiti nad sealt välja, silmistati nööride külge ja riputati pikkade helmeskettidena räästaste alla kuivama. Tuul parkis nad vintsketeks, erilõhnalisteks kuivkaladeks, mis maitsesid oivaliselt nii keedetult kui küpsetatult, kõige suupärasemalt aga hapukoorekastmes praetuina. Vilunud maiasmokad sõid neid ka toorelt. Lihavaesele talutoidule olid kalad suvekuudel küllaseks lisaks. Mõned teenijad tegid palkamisel tingimuseks, et olgu vähemalt kord päevas kuivkala laual. Üksnes veidrikud ja peenutsejad ei osanud seda toredat toitu hinnata.
Kalade rappimine oli kevadel talu ainsaks ühistööks, millest kõik perelised osa võtsid. Muidu jagunesid ülesanded mitmesse harru. Meeste sammud suundusid juba varasele maaharimisele; tolleks ajaks saabus ka poolaastaks palgatud sulane tallu. Kuna põllud alles lumeminekule järgnevat raskust põdesid, poolenisti mudased, kurdid kevadekutsele, asuti esijoones aiamaade harimisele ja ummistunud kraavide puhastamisele. Juurvilja kasvupinnad kohendati ümber, rammutati värske sõnnikuga, künti ja jagati peenardeks. Seemendamine ja istutamine ei tulnud veel kõnesse ning jäetigi naispere asjaks. Kuid rehe ning talli taga asuv aiamaa, kus kasvatati varaseid kartuleid, värskendati üles, ergutati turvasmuldse lisandusega ja aeti vagudeks. Siis pudendati vagude vahele seemnekartulid – eriline tõug varakaid – ning mullati taas. Seda võtet kasutasid enamasti kõik talud, sest üksnes sel kombel jõudsid värsked kartulid toidulauale – enne veel kui põldkartuli väli õitsemiseni oleks jõudnud.
Soodsa ilmastikuga surusid põllutööd rututavalt peale. Niipea kui pind nurmedel hobuse kandmiseni tahenes, löödi adrad käiku – sügisel küntud põlde risti ning pikuti üle muldama; äkked kohe nende kannul. Vahepeal olid naised laudaloomi karjalaskeks korraldanud. Setu külade ühiskarju teati ammu juba pedajapaludes ning soonõlvakutel kõnnisklevat. Vähe leidus seal söödavat, kuid nälg öeldi kivi küljestki kiu kiskuvat. Hingemaa ribad ei andnud kunagi seevõrra saaki, et sellest loomadele korralikuks talve toiduks oleks piisanud. Koguni eesti taludes valitses kevade eel karisööda nappus, sageli otse kõlguste ning aganike tühjus.
Kombekohaselt peeti karjalaskmist pidulikuks sündmuseks. Paljudel pereemadel olid kunstid teadupärast, kuidas loomi ohtude vastu kaitsta: et lehmad verd ei kuseks, et lambaid sõratõbi ei tabaks, et sead marja ei jääks. Setude pool saadeti kari laulu ja mänguga karjateele. Papid põletasid sütepanne, külatargad pomisesid sortsisõnu. Päevakeste omadel polnud kusagilt pappi võtta ega tuntud ümbruskonnas ühtki nõianaist. Karjalaske elevus valitses ikkagi. Vasikatele, kes kasvumullikateks olid määratud, lõigati kõrva külge vastav tunnusmärk. Pullile, kes hulkuri kalduvusi omas, seoti krapp kaela. Piimalehmad harjati, mullikatel nüsiti sarvi. Vaadati hoolega, kuidas too või teine loom kõnnib
