kütsid hommikust õhtuni ahju ning kõndisid poolküürakil parte all. Karla tundis ainult üksikuid nende hulgast, sest nood olid „talvesetud”, kes ei käinud päevilistena suvistel töödel; oli neil ju enestelgi hingemaa harida. Õhtuti punetas taevas loodekaarel, pakaseääsil hõõguvaks köetud. Varesed lendasid otse taevalage riivates ning laskusid kõige kõrgemasse kaselatva loodust vaatlema.
Õuest tuli isa tuppa – külm ja karune, kulmud ja habe härmatanud, vurrudes jäätilgutid. Ajas käed laiali ja õrritas:
„Külmälell saat’ sulle mutsö.”
Teeskles, nagu oleks kavatsenud poega emmata ja suudelda. Karla taganes, käed näo ees.
„Ei taha, ei taha külmälellä mutsö. Las tä mutsötas umma memme… mõtsah ja uarmõh.”
Külmalelle perekonda identifitseerisid mitmed kõhetud kujud, tähtsaima isiksusena nende hulgas külmamemm, kes pidi sarnanema lumememmega, kuid hoidus metsa, hooldades ja imetades seal hundipoegi. Pakase plaksudes aiateibais ning toaseintes öeldi, et külmalell laseb nippi. Karla polnud enam nii taibuta, et pidada kolle elavaiks olendeiks; aga pimedas ruumis oli ta ikkagi pelglik, sest talle näis, et jutt kollidest võib ise kolliks moonduda.
Pelu tasuks meeldisid Karlale kodused õhtud, mil pere eestuppa kogunes. Kõigepealt söödi ja vesteldi. Karla istus isa kõrval peremehelikus lauaotsas, tunnetades end tähtsa asjamehena, ehkki polnud võimeline täiskasvanute juttu mõistma, ammugi mitte kaasa kõnelema; loopis üksikuid lauseid, neidki märgist mööda. Laud koristatud ning põrand päevastest jälgedest puhtaks pühitud, algas hubane käsitöö. Üks õdedest kudus kangast; teine õde vuristas kasuõega võidu vokki. Kui aastasulane rehes linaropsijate juures ei viibinud, tuli tal hobuseriistu parandada või noatööd teha, olgu peergude kiskumine või muud taolist. Isa keerutas köisi või kablatas pastlaid. Naisperelised algatasid tujutõstmiseks laulu; saanud sellega hakkama, ei suutnud nad enam hoogu pidurdada. Isa laulis vahel kaasa, hoolimata et ta bass tütarde aldi ja soprani vahele vaevu sobis. Neitsik lõi setu lauludele „helü sisse” ning kontsert läks sageli õige mitmekesiseks.
Keegi ent vaikis ja vaikijaks polnud ükski muu kui ema, sest ta lauluhääl sarnanes kistavarre kädisemisega ning ta ise oli sellest teadlik. Ta ei osanud liiatigi „vahtsõid laulõ”, milliseid õpetati neljapäeva õhtuti meist küllaltki kaugel koolimajas. Tüdinud sukakudumisest ja lõngakerimisest, ta asus kirikulauluraamatut lugema. Tõmbus seejuures küüru ning võitles unega. Loetavale tekstile pobisesid ta huuled hääletult kaasa, mis Karlale nalja valmistas. Seda märkas ka isa, andes emale head nõu:
„Kuulõ, imä, loe tävve häälega, muidö kulutad asäta mokki.”
Ema aga lõpetas lugemise; vaatas korraks ringi ning kamandas:
„Latsõ, aig magama minnä. Hummõn jälki tüüpäiv.”
Kangakuduja lõi viimased tamplikud hoobid, ringutas ning tõusis. Vokkide surin vaikis. Iidast õde kahmas laualt pihutäie suhkrut ja sulatas selle magusaks veeks. See oli tema unerahu pulber. Teised mainisid: Näh, ta veel päriselt laps, kugistab suhkrut. Vanem õde Marie ja kasuõde Ann kogusid tekidkasukad sülle, soojendasid neid ahjusuu ees ja läksid aita magama. Iida eesõiguseks oli kasutada pakastel öödel tagakambri külalisvoodit.
Karla puges ema kõrvale kardinaga varjatud suurde sängi. Isa magas sängi välisel äärel. Kell lõi kaks hoopi, märkides sellega, et õhtu üheksandast tunnist oli saanud pool kümme. Ahjuseljast ning lesankast levis suigutavat soojust; seina taga koperdas ometi külmalell. Ema süleluses oli õndsalt hea ja muretu viibida. Nii lõpmatuseni sulav ja soe. Ning siis nood poolsosinal loetud värsid, alati ühed ja samad, kuid kordumises ometi uued: Piiri-pääri pääsuke… Kas on linnukesel muret… Üks-kaks-kolm, tuhk ja tolm. Lõpuks loeti tõsisem ja suigutavam värss:
Nüüd hengvä inemise,
mõts, tõpra, linnukese,
kõik ilm lät’ magama.
Oh tõuse, miil ja mõte,
nüüd üles Looja ette,
ke nakkab hengüst jagama.
Mõtted lindudest ja loomadest, pääsukeste suvisest talvest soojal maal ja hundipoegade lumme kaevumisest pimedas metsas hulgutasid lapse meele ebamäärasusse, kus une ja ärkveloleku rajajoon polnud enam tajutav. Oli veel, nagu oleks Juku köögis uut kutsikat õrritanud; aga too oli vaid päevase nähtuse järelnägemine kinnisilmi, ähmane vilksatus.
Kui kõik jäi vaikseks ning mõlemasse tuppa oli tihenenud pimedus, siis ärkas järsku üks kärsik hääl – ei tea kust, vist ahju seest. Rebenes nagu lahti ja sooritas kui hüppe – õnnevallatu. Kohe järgnes talle teine ning veel kolmas-neljaski, kõik nad metallina kilkjad, kuid mitte häirivad. Kriiskasid heledalt, öövalvsalt, siiski nagu uneledes. Vaikus tubades muutus hingestatud vaikuseks ning maja meeleolunes kuulatama iseennast – sügavas usalduslikus rahus. Aga kus peidusklesid kilgid päeva jooksul, see saladus kuulus ahju elutarkuse teadule.
Hommikul algasid majatalitused enne veel, kui valgenes päev. Karlale öeldi, et magagu ta edasi. Aga poiss oli loomult varatõusjate virgusega. Kuulis, kuidas avati uksi ja läideti köögikütteks pliidituld. Nüüd oleks võinud tõustagi, kuid öö jooksul olid toad jahedaks läinud. Akende taga õhetas härmane poolvalgus. Tuli oodata, kuni soojeneb lesanka ja kaetakse eestuppa söögilaud. Karla meelest oli too kõige igavam tund päevast. Süüdistas selles pikka talve.
Talv taganeb
Kevade poole kallutatud osa talvest tõi tallu uusi eluurbi ja poisikesele ehedat rõõmu. Ühel hommikul, kui Karla oli veel kahevahel oma ettevõtlikkuses, tuli ema tõotavalt laheda ilmega.
„Sa ei teagi, Karla, mis öösel laudas juhtus. Keegi on toonud sinna uued utekesed. Lähme nüüd kaetsile.” Täpne sõnastus kõlas küll: „Lääme mutku kaejatsile.”
Karla löödi kellegi pihtkasukasse ning ema tatsutas ta lauta. Üks vanadest lammastest oli taandatud teiste hulgast lauda kaugemasse nurka; ta jalgade ümber tuigerdasid näsused olendid, osalt nagu takukoonlad, silmad siiski peas ja nina rahutu. Karla meelest olid nad imeilusad ning huvitavad.
„Oi, imä, imä… lääme kõge tävvega. Viime nimä tarrõ.”
Aga ema arvas, et vana lammas poleks sellega nõus. Kust pojukesed siis tissi saaksid? Sinule on sinu ema armas, tallekestele talleema. Tulime ainult kaetsile ja lambale õnne soovima. Näe, minul on kostki kaasas. Poetas jakikäisest poisikese pihku kaks liistakat kooki – tea, kas kartulist või jahust. Lammas otsekui oleks oodanud seda: sirutas kaela õieli ning nälpsas koogid labidasele keelele. Karla imetles ja kilkas.
Sellega oli loodud algus laudas toimuvatele imedele, mis ei piirdunud lambalaudaga, vaid jätkusid suures laudas. Enamvähem igal nädalal tekkis sinna paar talle või veidralt taaruvate jalgadega vasikas. Tähik, valgelapiline lehm, sünnitas üleni musta vasika. Seda imestas kogu pere, kuni märgati, et noorel tuigerdajal oli ometi valge kriipsuke otsa ees. Karlale said lauda külastamised igapäevseiks. Iida andis talle omad vanad kotad. Poiss laaberdas nendes, nagu oleks ta ka ise ühepäevane vasikas. Kaetsi-koogikesi talle enam ei kaasastatud. Nende asendamiseks lubas ema anda lehmadele kapsalehti ja kaalikapealseid, mis sügisest saadik keldris närbusid. Vasikad leppisid sellegagi, et poisike neid kaelustas. Tasuks nad imesid kaelustaja sõrmi ning inisesid pooliku häälega.
Ühel ööl valitses majas rahutus. Karla ärkas sammude müdinast ja rututavatest kõnelustest. Ema polnud enam voodis; isa hääl kostis kojast. Pidi midagi tõsist käsil olema, sest ka õed aidast kuuldusid köögis viibivat. Ema õpetas kedagi: Katsuge jalad kätte saada…
