ema, kust sa teadsid, et laudas abi vajati? Ega ta teadnudki: aimus tulnud. Polevat õhtul magada saanud, süda valutanud. Kui siis veel koerad rahutuks läksid, ta äratanud isa. Pole kahju vasikast, kahju armsa karilooma kannatustest.
Karlat ei lubatud tol päeval lauta. Punikust kõneldi veel, nagu kõneldakse inimesest. Varsti ununes kõik. Elu seadis oma samme aegade tallatud jälgi mööda. Pakase vahele lükkis end ajuti sulailm. Kui selle eel lumetormi ei käinud, siis muutus õhk laiskunult sumbeks. Võis vaadata päikese poole, kissitamata silmi. Räästastest tilkus vett; öösiti tekkisid sinna jääpurikatest küünlad. Väljas elavnes ning mitmekesistus liiklemine. Ka Karla lõi endale lontidega karbuse pähe ja läks õue. Koerte esinik Kaaro – lõvirinnaga tugev loom – tuli talle teretamisi vastu. Tõusis tagumistele jalgadele ja pani esikäpad poisikese õlgadele. Kui Karla selle juures oma nina koera koonuga ulatus vastamisi panema, siis uskus ta, et oli jälle paari tolli võrra pikemaks kasvanud. Teised penid käitusid, kuidas keegi neist, nuusutades lume seest paljastuvaid murumügarikke või rõngastasid uljalt saba, just kui oleks sula nende jaoks tellitud. Mullune kutsikas, ikka veel totakate kommetega, avastas kahtlase puntra pajuniisi; urises ja haukus selle kallal. Seapaha uks oli pärani lahti ja harjasloomad ukerdasid jääliugustikel. Varesedki kippusid õue lumesulpi uurima.
Õed näisid laudas loomi harivat ja lahtritesse uut põhku laotavat. Ema tuli aida poolt, süli kuhjani vajalikuga koormatud; nägi Karlat ning hüüdis talle midagi tähtsusetut. Meespere maadles tallis sõnnikuharkidega, lammutades kõrgeks kasvanud voriladet, millest ehitati talli kõrvale väetisekuhi. Varss oli kasutanud lahtist ust vabadusse putkamiseks; rõõmutses ja taotles karelda, kuid oli kartsasel jääl saamatu nagu pimesikk.
Rehest ei kostnud enam linaropsijate lõhverdamist. Keegi pidi seal siiski olema, sest muidu poleks pajast suitsu vinetanud. Karla läks uudishimu ajel vaatama. Nägi, kuidas isa üksipäini hämaras ruumis linapeosid müüdavateks „pundadeks” voolis. Iga pund pidi keskelt peeneks nööritud olema, sarnanedes pihast mõisapreiliga. Punna peapool kammiti ja seoti tutti, nii et seegi näiks preilist nukuna. Lobisejate suust oli Karla juba kuulnud, et punna lahtist otsa tuuseldavad linasellid just kui mamsli seelikut.
„Jõudu, isa!” tervitas poisike vanadelt õpitud taibukusega. „Jõudu jah… jõudu läheb vaja. Kui sa rammumees oled, siis anna osa jõudu minule.”
Jutt laabus tänu heale algusele ning varstigi nad vestlesid, mõlemad peremehelikult asjatundjad. Karla sedastas, et kui õde Marie juukseid kammib, siis kammihambad pragisevad, löövad pimedas välkugi. Miks linakamm ei pragise? Juuksed on elu ja elektrit täis, aga linad on juba surnud, arvas isa. Siledad siidlinad siiski vahel pragisevad, kui ilm on kuiv. Sellest ainest sai nendele pikk arutlus – milline peab olema lina. Heast linast oleneb hea hind.
„Linaselle saab tüssata…” arvas Karla kuulnud olevat. „Tüssamine on suur kunst; seda ei oska ma sulle õpetada. Ja sellega kukutakse enamasti ikka sisse. Katsume mitte tüssata.”
Isa töö näis küll huvitavana, kuid väljas oli huvitavam. Mets soosaartel ja soo taga kohises sõbralikult. Toda kagupoolset laante ja padrikute ala kutsuti mingipärast Vereva maaks, ning oli ammusest teada, et kui Vereva maal kikikõrvune vaikus valitseb, siis hakkab kirdest tulema nõelteravat pakast ilma, mille käes kividki helisevad, kõnelemata palkide ja teivaste plaksumisest. Tõuseb aga Vereva maalt mahe mühin, siis võib lontkübara varna riputada, lüüa palituhõlmad lahti ja kuulata, kas ei kosta ehk Petseri jaamast vedurite huikamist. Suvises sumbuses kuuldavat koguni kloostrikellade helinat, kui papid lõbusas tujus juhtuvad viibima. Karla küünrapikkusel eluajal olid papid vist alaliselt pahurad, pidades suurkella paukumisegi endale. Pidi üldse kahtlema, kas kellade kumin nii kaugele oleks kostnud.
Täna valitses Petseri pool vaikus. Mets aga oli talvisest nohust lahti pääsenud, hingates sügavalt, rahulikult, kõike head tõotavalt, ning täitiski varsti tõotuse. Sulast sai kevade eelkäija. Päevade valgenedes ja pikenedes lamastus lumi hoopis madalaks, sõmerdus ning säsines. Iga kallak õues haudus lombikesi, julgustas veeniresid liikvele. Õunapuuaias langesid viimased pakasekäsnad puuokstelt ning tüvedelt, ikka pehme sopsatusega, just kui heidetaks pastlaid jalast. Kraav aia taga hakkas vulisema. Sohu tekkisid laigud; keegi nagu oleks väherdanud lume all ja paisanud mätaste katte ning kartsa pahupidi. Sinised palakad soopinnal laienesid, hargnesid mitmelisteks. Siis uhmas sinna metsadest välivett ja keskne osa soost muutus hoovuseks. Õues hüüatas keegi:
„Plaavja plagab!”
Silmad pöördusid soole, kus valkjad vaod lumesulpi roomasklesid jõe poole, sõlmudes seal pundardeks ning kehitades end küürulisteks kuhikuteks, kuni kaotasid tasakaalu ja hakkasid kukerpallitamisi vooluga kaasa veerema. Nii kestis see läbi õhtupooliku, võib-olla läbi öögi. Hommikul läikles juba rahulik veeväli, nagu poleks liikumist olnudki.
Karla oli küllaltki tolle iseäraliku nimetuse – Plaavja – mainimist kuulnud, teadmata, mis see tähendab. Talviti toimus Plaavjal ohtlikke seiklusi. Pimedatel õhtutel rääkisid kodused söögilauas, et teed on tuiskunud, jõeülesõidu laukad lume all lahti: kui nüüd mõni äparduja koorma mülkasse ajab, siis loe hobusele hingepalvet. Käidi isegi majatrepil kuulamas, kas kõik on vaikne. Seal siis hakkasidki tuisktormisel ööl koerad undamisi haukuma ja majaukse vastu hüplema. Selgus, et „Plaavja pääl tänitetäis appi”. Isa ja sulane lõid kähku kasukad selga, võtsid kangi ning köie kaasa ja lubasid ka „tõiste puult” – tähendab: naabertalust – abilisi kutsuda. Laternate vilkudes nad kadusid tuisusse, koerte lõugamine kord nende ees, kord kõrval. Kadus hulk aega, enne kui nad tagasi jõudsid. Lükkasid tuppa lume- ning jäätombuse venelase, kes mülkasse neeldunud hobuse päästmisel ise kõrvuni märjaks oli saanud. Isa kõneles temaga „duraku” ja „bolvani” keeli. Venelane ajas äparduse jumala ja vanapagana süüks: üks neist vedanud eest, teine lükanud tagant – suu-silmad tuisku täis. Aga hobune vist kärvab! Ei sihuke kronu kärva, arvas isa, katame ta kinni. Naistele anti käsk tuua peetud kasukaid ja saanitekk.
Seni oli Karla kujutlenud, et Plaavja peab midagi hiigelahvena taolist olema, võimeline meest, hobust ja koguni rege alla neelama. Nüüd, kevadvete puhkedes, ta koges, et Plaavjal on hulk huvitavaid ilmeid ning et puudub põhjus Plaavjat halvustada. Juba laskusid Plaavjasse kured, juba prääksus seal parte, juba laterdas seal elu, kuna kuival maal veel vaikus valitses.
Varakevad polnud nauditavaid aastaaegu, ka Karlale mitte, aga see oli huvitav ja lootusküllane. Esimestele päikesepaistelistele leebuspäevadele järgnes tujukastuuline ilm räitslume hoogudega, leotades murugi poriseks. Ometi puhkesid pajupõõsastes pilusilmalised pungad ja kased hakkasid mahla sõõrutama. Karla ei raatsinud sammugi isast taganeda, kui algas kaskede „tikkamine”. Too toiming tundus talle põnevana, ühtlasi piinutavana: näha, kuidas küljeõõnsusega jäme oherd tungib puutüvesse ja kuidas sealt nirinal puhast vedelikku hakkab nõrguma. Pisikest renni mööda, mida nad „tilaks” kutsusid, juhiti mahl ämbrisse või pütti. Esimesed tilgad kogus Karla endale topsikusse, maitses ja kiitis. Ühenduses magususega keele peal tungis torge südamesse: kas ongi see õige tegu, mis nad teevad. Mahl öeldi ju kasele sedasama olevat, mis veri inimesele. Veristad sõrme – saad õigustatud põhjuse nutuks. Võib-olla nutaks kaskki, kui tal häält oleks.
Ometi jätkus tikkamise pahategu ning Karla vantsis isa kannul puust puuni. Koplis, mis nõlvakuna soo poole laskus, kasvasid mitmed kased. Isa ütles, et nende tüvedest ei saa enam tarbepuud, nii paljudel kevadeil on neid juba puuritud; aga kasvagu nad meile iluks. Lõpuks tulid isa ja poeg nende talu nimekaima ja suursuguseima kase juurde ja see oli – Perve kõiv. Sealt langes järsult alla üks noid lohkusid, mis iseloomustavad Mädasoo läänekallast. Murdpinna talupoolsel veerul, otse õunapuuaia lähises, seisis hiigelkask, pisut soo suunas längunud, tüvi paksuks korgistunud kattest krobeline, ilme põlisusest tõsine; sirutas iga kaare poole jämedaid oksi – needki omakorda tüsedaina hargnedes ning kontrastina puu pruunikale tüvele tohtkatteselt valendades. Puu latv oli tihe, võrkkroonine, nüüd – kevadele virgunult
