ema, teistele sa räägid, et ma tülitasin sind koguni vähem, palju vähem kui teised su lapsed. Õppinud kõndima, ei tolgendanud ma enam sul jalus… sinu enda sõnad.”
„Õige on seegi,” nõustus ema. „Aga vahel teeb see mulle muret. Kes liiga vara oma teed tahab käia, võib teelahkmel valele teele sattuda. Ma nägin sinust une: sa olid Perve kõivu otsa roninud ja kukkusid seal nagu kägu… ikka metsa poole. Pärast tahtsid lennata ja langesid maha.”
„Hea veel, et Perve kõivu otsas,” naljatasin vastu. „Vaat kui võõras metsas – mõni metsavaht oleks kõmmutanud püssist.”
„Jaja-jaaa…” venitas ema. „Ole ettevaatlik!”
Hiljemalt nelipühiks, kui mitte varem, vabanes vend koolitööst ning tuli jõudekuudeks koju. Pidi noil ajul kas viimase või eelviimase klassi õpilane olema, mis ei tähendanud veel peatset gümnaasiumi lõpetamist, sest Treffneri kool oli õigusteta erakool ning õpilased pidid ülikooli pääsemiseks kusagil kroonugümnaasiumis eksternina kogu kursuse ulatuses eksami sooritama. Selle raskuse vastu valmistamiseks oli koolil täiendav kursus, mida tol ajal kaheksandaks klassiks kutsuti. Usinad õpilased kasutasid suvist vabadust tuubitud ainete koduseks kordamiseks. Gottlieb ei teinud seda, sest ta oli hädise tervisega; isa soovis, et ta puhkaks ja kosuks. Treffneri internaat kuuldus pealegi külm katusealune ruum olevat, õieti ärklikorra leepseintega kuur, kus oli kasin valgus ning puudulik õhuvahetus. Prof. Ado Lüüs arvab mäletavat, et Gottlieb kandis klassitoaski pikkade säärtega vildikuid. Ma usun seda, sest minu mäletavalt oli ta kogu oma eluajal külmakartlik.
Kodused, mitte üksnes vanemad, suhtusid temasse otsekui liikuvasse pühakupilti – seinalt seina, ruumist ruumi. Ta kehastas nende meelest ainult voorusi ja õilsust, ilma et vend tahtlikult sellise mulje tekitamiseks kaasa oleks aidanud. Ta oli mõtlik, alati lahke ja vastutulelik. Ajas meelsasti juttu ning heitis naljagi, ise tagasihoidlikult kaasa naeratades. Leebe mulje jäänud temast sellepärast, et ta lapsena taltsalt ja kuulekalt käitunud, koolipõlves ulakusi mitte teinud ning et õpetajad teda teistele eeskujuks seadnud.
Isa silmis oli ta muidugi meie suguvõsa esimene varalaegas, kuhu ta suure püüdlikkuse ning eneseohverdamisega oli talletanud parema, mis ühe isa võimuses anda: avanud pojale avara haridusliku tee, ühendades sellega oma lootuse näha poega nonde väheste hulgas, kes talupoeglikust madalusest olid tõusnud silmapaistvalt kõrgele. Isa ise ei saanud algharidustki, polnud veetnud tundigi klassitoas, kuid oli omandanud ikkagi lugemise ja kirjutamise oskuse, ka hädavajaliku vene keele, ning sattunud tutvuma Jakob Hurda ja lauluisa Kreutzwaldiga. Nende eeskuju oli talle õhutuseks, kõige lähedasemaks kannustajaks ja julgustajaks muidugi Hugo Treffner. Nüüd arvas isa oma poega juba tollel trepiastmel seisvat, kust uks viib ülikooli peahoonesse. Poeg omakorda nägi isas selliseid vaimseid võimeid peituvat, mis polnud sugugi igapäevsed talupoegkonna hallis elus. Polnud siis imestada, et nad omavahel hästi sobisid, palju vestlesid ja otsekui mingisuguse vaimutempli eesõues seinakirju lugesid. Vend tõlkis isale isegi veneja saksakeelseid luuletusi, selgitades nende mõtet. Mina, poisike, seltsisin nendega enamasti kolmandana; kuulasin ja imetlesin venna tarkust, ilma et ise jutuainest aru oleksin saanud. Üksik tera langes kogemata sellest ometi ka minu teadvusse, sest kuigi sügavamõttelised ei saanud ju need vestlused olla.
Kasvult oli vend järgnenud isale, omades kõrget ning sihvakat kuju, kondiseid õlgu, kuid madalat rinnakorvi. Minu meelest ta pisut tuigerdas, paindlik nagu vibalik kask. Isa teravatahulisi näojooni pehmendasid tema palges mõned emalt päritud mahedused. Kõneles voolavalt, kuid hoidus järskudest ütlustest, püüdes mitte kedagi haavata. Seda enam olen ma tagantjärele imestanud, et ta hilisemas eas poliitilisse tegevusse laskunult õige hoolimatu ja robustne võis olla, lausudes teravusi, isegi häbematusi, ning püüdes lõpetada oma mõtteavaldusi solvava puändiga, eriti parteipoliitilistes vaidlustes.
Isa ja ema lootuseks oli, et Gottliebist saab kas kirikisand või arst. Mõlemad need elukutsed olid talurahva juures ülevaiks peetud. Vend näiski selleks kui mitte otseseid kalduvusi omavat, siis ometi eeldusi. Arstiteadus huvitas teda, aga ka kõnetool meelitas. Kuulusime Vastseliina kihelkonda ja kirik asus meie kolga rahva jaoks tülikas kauguses, 2 3-30 versta taga. Sellest tingituna peeti Kahkva küla ruumikas koolimajas järjekindlaid jumalateenistusi. Koolmeistrit palgates määrati talle lisakohustuseks pühapäeviti ning suurtel pühadel rahvale luteri usu kombe kohane jutlus ja palvetalitus pidada, muidugi ilma armulauata ning õnnistussõnadeta. Gottliebi kodus viibides palus kooliõpetaja teda jumalateenistusel jutlustajaks olla. Vend soostus selleks meelsasti, kujutledes vist, nagu seisaks ta jutlustades ametirüükandjana kirikukantslis. Ehkki ta oli veel liiga noor, pidas rahvas tema jutlustest lugu. Koolisaal ei suutnud mahutada kuulajate tungi, nii et pidi avatama ka koolmeistri tubade uksed. Koguni õigeusklikke setusid saabus jutlusele.
Mäletan, kuidas vend kord nääripäeval aegade kaduvusest ja inimelu mahutusest aegades kõneles, olles leidnud selleks vist Jakobsoni koolilugemikust kaherealise moto: „Kui aasta jälle muudab end, siis puhkan ma või sina, vend.” Ta ei püüdnud haledusega meeli liigutada, vaid kõneles maarahvale arusaadavas keeles, kuidas aegade rännus osutub kõik tühiseks; jääb meile vaid tänane päev, mille peame täitma õilsusega, nagu kuulutab seda pühakiri. Meenutades kadunuid, ta nimetas neid tänapäeva vaikivateks kaaskõndijateks, kelle käekõrvale peame veelgi hoiduma. Koolitoas nuuksusid nii mitmed.
Pärast jumalateenistust trügis venna ümber rahvas, tänades ja kiites teda. Naiste hulgas lausuti: „Piäsi opetaja herrä ka nii süämest süämehe kõnelema!” Vanemad mehed soovisid isale õnne: „Tubli poig om sul, Päevakeste Vidrik. Ütskõrd paneme timä viil Vahtsõliina kogodusõ pääle. Lipardi käeh om küll patronaadi õigus, a mi käeh om joud.” Ma ei tea, mis isa sel hetkel mõtles; kindlasti pidi ta oma koolitatud pojast rõõmu tundma. Võib-olla veendus ta nüüd lõplikult, et pojast saab hingekarjane, kuigi ta vaikselt omaette arsti elukutset eelistatavamaks oli pidanud. Ta hinges valitses mingisugune vimm pastorite vastu, keda ta sageli „Saksamaa lambavarasteks” sõimas.
Kõik oli hea, kuid elukõverikud suunasid venna meele sootuks teisale. Ei tulnud temast pastorit ega arsti. Kuidas toimus metamorfoos, millised otsesed ja kõrvalised mõjud olid mõõtuandvad, jäi minust nägemata ega oleks ma osanud seda mõistagi. Hüljanud keskkooliaegsed kavatsused, õppis Gottlieb hiljem õigusteadust, omandas radikaalse maailmavaate, sukeldus revolutsioonitormi ja sai sotsialistliku erakonna kihutusmehena võimude poolt kütitavaks. Vanemad ei teinud talle selle eest etteheiteid: isa arvas, et inimene peab tegema seda, mis ta meelest õige, ja ema – vaikis.
Pean jutustama veel Gottliebi haigusest. Kui ta esimesel abituriendieksamil kaotajaks osutus ja korduval katsetusel raskesti haigestus, tuli ta koju murtud ning lootustest paljaks laastatud mehena. Mul polnud siis veel karjapoisi kammitsat takistuseks; luusisin koos koeraga põlluvahelisel teel, kui nägin metsast halli palituga meest väljuvat. Tundsin venna kohe ära, joostes talle üllatunult vastu, kuna ta enda tulekust polnud ette teatanud. Vend oli tusane; ta hääl kähises.
„Ära, Karla, küsi midagi. Ma ei taha rääkida, pärast kuuled isegi. Kas isa on kodus… vaene isa?.. Ma ei hakanud kirja saatma, tulin niisama. Ilm on ilus ja minule kasulik viibida vabas õhus. Isast on kahju! Oh, isast on kahju!”
Kodu jäi järsku väga kurvaks ja ema nuttis palju, sest näis, kui oleks poeg isatallu surema tulnud. Ta oli lamanud ülikooli kliinikus katsetusel ning pidanud vastu võtma rabava kinnituse, et põeb tiisikust – küllaltki arenenud tiisikust: lahtine kavern vasemas kopsupooles. Tema sanatooriumi saatmiseks puudusid talul ainelised võimalused ning polnud meil õiget aimugi sanatooriumidest. Tuli jääda kodusele ravile. Arstid olid jaganud talle juhatusi; määranud ka rohu, mille nimeks kreosoot. Paremat vahendit noil ajul veel ei tuntud.
Kreosoot oli teravahaisuline, vänge vedelik, mida tuli tilgutada palavasse piima. Liialdada sellega ei lubatud, sest kreosoodi toime maorakkudele
