ÜLDSISSEJUHATUS
Küsimus selle kohta, kas lõunapoolkera läbiuurimata osa kujutab endast ainult ohutut veemassi või asetseb seal mander, nagu seda eeldas abstraktne geograafia, on köitnud pika aja vältel mitte üksnes teadlaste, vaid ka suuema osa Euroopa mereriikide tähelepanu.
Selliseid lahkuminevaid arvamusi põhjustanud huvitava ja tähtsa küsimuse lahendamine oli peamiseks motiiviks, miks Tema Majesteet andis käsu selleks reisiks, mille käiku me allpool valgustame.
Et lugeja saaks selge ettekujutuse sellest, mida me saavutasime, ja võiks täpsemalt otsustada selle üle, missugusel määral täideti meie ette seatud suur ülesanne, jutustame lühidalt mõningatest avastusreisidest, mis sooritati lõunapoolkeral enne seda ekspeditsiooni, mida mul oli au juhtida ja millest ma püüan nüüd aru anda.
1519. aasta. Magalhães. Esimesena sõitis üle ääretu Vaikse ookeani Hispaania teenistuses olev portugallane Fernão Magalhães. 10. aprillil 1519 väljus ta viie laevaga Sevillast ja jõudis 27. novembril 1520 väina kaudu, millele anti tema nimi, Vaikse ookeani lõunaossa.
Seal avastas ta kaks asustamata saart, millede asukohta täpselt ei teata; seejärel ületas ta ekvaatori ja avastas Ladrooni saared; hiljem jõudis ta Filipiinidele, kus ta tapeti kokkupõrkel pärismaalastega.
Tema purjekas «Victoria» oli esimene laev, mis sõitis ümber maakera, ning ainus tema laev, mis suutis võita selle kangelasliku üritusega kaasnenud hädaohud ja viletsused.
Magalhãesi poolt näidatud teed mööda tegid hispaanlased mitmed merereisid Ameerikast läände.
Kuid esimese merereisi, mille kurssi saab täpselt kindlaks määrata, sooritas 1595. a. Alvaro Mendaña de Neyra. Eelnevate ekspeditsioonide kohta ei ole säilinud täiesti usaldusväärseid andmeid.
Siiski on meil teada, et nende meresõitude ajal avastati Uus-Ginea, Saalomoni saared ja mõned teised saared.
Geograafide arvamused Saalomoni saarte asukoha kohta on väga erinevad. Kõige tõenäolisem on oletus, et tegemist oli saarterühmaga, kuhu kuuluvad praegused Uus-Britannia, Uus-Iirimaa jt. saared.
1595. aasta. Mendana. 9. aprillil 1595 väljus ta Callaost nelja laevaga, et kindlaks määrata Saalomoni saarte asukohta. Teel läände avastas ta 10° l. – l. Marquesas-saared, San Bernardo saare (minu arvates on see sama saar, mille kommodoor Byron nimetas Hädaohusaareks), seejärel Solitaria saare 10°40' l. – l. ja 178° l. – p. ning lõpuks Santa Cruz’i saare, kahtlemata sellesama, mille kapten Carteret nimetas Egmonti saareks.
Mendaña ja paljud tema kaaslased surid Santa Cruz’il ning tema laevastiku riismed viis Manilasse vanemtüürimees Pedro Fernandez de Quiros.
1605. aasta. Quiros. Seesama Quiros oli esimene, kes lähetati teele ainsa eesmärgiga avastada lõunamander. Quiros oli ilmselt esimene, kellel oli teatav ettekujutus selle mandri olemasolust.
Quiros väljus Callaost 21. detsembril 1605. Tema laevastik koosnes kahest suurest laevast ja ühest tendrist, viimase komandöriks oli Luis Vaez de Torres. Edelasse purjetades jõuti 26. jaanuaril 1606 oma arvestuste järgi tuhande hispaania liigi (miili) kaugusele Ameerika rannikust, kus avastati 25° l. – l. väike madal saar. Kaks päeva hiljem nähti teist, kõrgemat, lameda tipuga saart, mis oli vististi seesama saar, mille kapten Carteret nimetas Pitcairniks.
Edasi sõitis Quiros nähtavasti lääneloode- ja loodekursiga 10 või 11° lõunalaiusele, siis aga läände, kuni jõudis San Felipe ja Santiago laheni Pühavaimumaa saarel. Sel teekonnal avastas ta mõningad saared; mõned neist märgiti tõenäoliselt ära hilisemate meresõitjate poolt.
San Felipe ja Santiago lahest väljumisel läksid laevad lahku. Quiros suundus «Capitañaga» põhja poole ja naasis Uus-Hispaaniasse. Torres aga suundus «Almiranta» ja tendriga läände ning oli ilmselt esimene, kes sõitis Uus-Hollandi ja Uus-Ginea vahelt läbi.
1615. aasta. Le Maire ja Schouten. Järgmise avastusreisi võtsid Vaikse ookeani lõunaosas ette Le Maire ja Schouten. Nad väljusid Texelist 14. juunil 1615 laevadel «Concordia» ja «Hoorn». Viimane langes Deseado sadamas juhuslikult tuleroaks. Läbinud väina, millele anti Le Maire’i nimi, sõitis «Concordia» ümber Hoorni neeme. Seega oli ta esimene laev, mis tungis siitkaudu Vaiksesse ookeani.
Edasi avastati Koerte saar 15°15' l. – l. ja 136°30' l. – p., Sondre Grondti saar 15° l. – l. ja 143°10' l. – p., Waterlandi saar 14°46' l. – l. ja 144°10' l. – p. ning kakskümmend miili viimasest läänes Kärbeste saar 15°20' l. – l.; samuti Reetjate ning Kookosesaared 15°43' l. – l. ja 179°13' l. – p., Lootusesaar neist kaks kraadi lääne pool ning Hoorni saar 14°56' l. – l. ja 179°30' l. – p.
Seejärel sõideti piki Uus-Britannia ja Uus-Ginea põhjarannikut ning saabuti oktoobris 1616. a. Bataaviasse.
1642. aasta. Tasman. Välja arvatud avastused Uus-Hollandi lääne- ja põhjarannikul, ei võetud Vaikses ookeanis ette mingeid tähtsamaid merereise enne 1642. a., mil kapten Tasman sõitis Bataaviast välja kahel laeval, mis kuulusid Hollandi Ida-India Kompaniile, ja avastas Van Diemeni maa, seejärel väikese osa Uus-Meremaa läänerannikust, Sõprusesaared ja Prints Wilhelmi saare.
1594. aasta. Richard Hawkins. Seniajani pidasin kasulikuks mitte katkestada avastuste käigu kirjeldust Vaikse ookeani lõunaosas, vastasel juhul oleksin ma juba varem maininud, et 1594. a. paiskas torm Richard Hawkinsi, kes asus umbes viiekümne liigi kaugusel La Plata jõest, oma kursist itta. Kui torm oli raugenud, sõitis ta Magalhãesi väina suunas ja nägi ootamatult maad; ta sõitis ligi kuuskümmend liigi piki selle maa rannikut ja kirjeldas seda väga üksikasjaliselt. Ta nimetas selle ranniku oma kõrge valitsejanna kuninganna Elizabethi auks Neitsimaaks ja väitis, et see asub kuuekümne liigi kaugusel sellele kõige lähemast Lõuna-Ameerika rannikust.
Hiljem avastas kapten John Strong, kes väljus 1689. a. Londonist laeval «Farewell», et see maa koosneb kahest suurest saarest. Ta nimetas selle väina oma soosija lord Falklandi auks Falklandi väinaks ja see nimi anti ekslikult ka mõlemale saarele, mida see väin lahutab.
Neid saari mainides tahaksin lisada, et tuleviku meresõitjad raiskavad asjatult aega, kui nad hakkavad otsima Pepysi saart 47° l. – l.; nüüd on juba täpselt teada, et Pepysi saar ei ole midagi muud kui needsamad Falklandi saared.
1675. aasta. La Roche. Aprillis 1675. a. jõudis inglise kaupmees Anton La Roche tagasi Vaikse ookeani lõunaosast; teel olid tuul ja hoovused kandnud teda Le Maire’i väinast kaugele itta ühe maa rannikule; nähtavasti oli see sama maa, mille ma käesoleva meresõidu ajal ristisin Georgiaks.
Sealt lahkunud, avastas La Roche põhja poole sõites 45° l. – l. suure saare; selle saare idaosas leidis ta hea sadama, kus oli rohkesti metsa, magedat vett ja kalu.
1699. aasta. Halley. 1699. a. kutsuti kuulus astronoom doktor Edmund Halley osa võtma ekspeditsioonist Tema Majesteedi laeval «Paramour Pink», mis saadeti selgitama täielikumaid pikkuskraadide määramise viise ja uurima magnetnõela kõrvalekaldumise nähtust mitmesugustel laiustel. Ekspeditsiooni eesmärgiks oli samuti oletatavate tundmatute maade avastamine Atlandi ookeani lõunaosas.
Sel merereisil määras Halley täpselt kindlaks paljude kohtade pikkuskraadid. Hiljem koostas ta magnetiliste hälvete kaardi ja esitas meetodi pikkuse määramiseks merel kinnistähtede asendi vaatlemise põhjal. Ehkki ta täitis väga edukalt kaks esimest punkti oma ülesandest, ei leidnud ta lõunas mingit tundmatut maad.
1721. aasta. Roggeveen. 1721. a. varustasid hollandlased kolm laeva, et saata need admiral Roggeveeni juhtimisel avastusretkele Vaikse ookeani lõunaossa. Roggeveen lahkus Texelist 21. aprillil ja, sõitnud ümber Hoorni neeme Vaiksesse ookeani, avastas Lihavõttesaare; seda saart oli tõenäoliselt juba varem näinud
