oli saadetud kaubalaevana Falklandi saartele, siis käskis Sõjalaevastiku Valitsus hankida kaks laeva, mis oleksid kõige kohasemad selleks otstarbeks.
Erinevad inimesed avaldasid tollal erisuguseid arvamusi seesuguseks reisiks kõige sobivamate laevade mõõtmete ja tüübi kohta. Mõned olid suurte laevade poolt ja soovitasid 40 suurtükiga varustatud laevu või Ida-India Kompanii laevu. Teised eelistasid suuri hästi juhitavaid fregatte või kolmetekilisi laevu, mida kasutati Jamaikaga kauplemisel ja milledel olid suured kajutid.
Kuid kõigist neist, millest kõneldi ja mida soovitati, pälvisid Admiraliteedi tähelepanu, niipalju kui mulle teada, ja vastasid kõige enam oma ülesandele laevad, mida soovitas Sõjalaevastiku Valitsus. Avastusteks kõige kohasem laevatüüp huvitab praegusi ja tulevasi taolistest üritustest osavõtjaid. Seetõttu on kasulik siin ära tuua Sõjalaevastiku Valitsuse arvamused, milledega ma pärast kaht kogemusrikast reisi, mis kestsid kumbki kolm aastat, täiesti nõustun.
Kaugete avastusreiside edu pandiks on meeskonna ja laevade ohutust tagav varustus, mis omakorda sõltub ekspeditsiooni jaoks valitud laevade tüübist, mõõtmetest ja omadustest.
Need põhilised kaalutlused on laevatüübi valikul kõigist teistest tähtsamad. Kui valikul ei ole arvesse võetud mõnd kõige tähtsamat nõuet ja kui olulisemaid tegureid vähem oluliste arvel alahinnata, võib see juba algusest peale kogu ettevõtte nurjumisele määrata.
Kuid kõige suurem hädaoht, mille vastu tuleb abinõud tarvitusele võtta, eriti maakera kõige kaugematesse osadesse suunduva avastusreisi ajal, on võimalus madalikule joosta tundmatul, inimtühjal või metslastega asustatud rannikul; seetõttu peab laev olema säärase konstruktsiooniga, et komandör võiks kõige väiksema riskiga tundmatule rannikule läheneda. Laeva süvis ei tohi olla suur, aga samal ajal peab ta mahutama toidumoona ja meeskonnale hädavajalikud asjad kogu teekonna ajal.
Laev peab olema sellise konstruktsiooniga, et ta madalikule sattudes vastu peaks, ja selliste mõõtmetega, et teda saaks remondivajaduse korral hõlpsasti kuivale tõmmata. Selliseid omadusi ei ole 40 suurtükiga sõjalaevadel ega fregattidel, ei Ida-India Kompanii laevadel ega kolmetekilistel Ida-India laevadel, ei mõnel teisel, välja arvatud söelaevad, mis on ehitatud Põhja-Inglismaal ja on väga kohased antud otstarbeks.
Niisuguse laevaga võib kogenud ning arukas meremees julgesti sõita ja täita oma ülesandeid paremini kui mis tahes teise laevaga.
Üldse olen ma sügavalt veendunud, et avastusreisideks on kõige kohasemad need laevad, mis on ehitatud minu esimese ekspeditsiooni laeva «Endeavour» eeskujul.
Mitte ükski muud tüüpi laev ei suuda mahutada tagavarade kogust, millest piisaks suurele meeskonnale mitmeks aastaks. Ja kui mõni muu laev võiks isegi küllaldase lasti peale võtta, osutuks ta oma konstruktsiooni ja mõõtmete tõttu vähem kohaseks avastuste tegemisel lõunavetes.
Seepärast just ongi seniajani avastused lõunapoolkeral niivõrd tühised olnud. Kõik «Endeavourist» erineva konstruktsiooniga laevad ei olnud sellisteks merereisideks kohandatud, kuigi nende ohvitserid tegid kõik, mis oli nende võimuses.
Just nimelt sellistest kaalutlustest juhinduti «Endeavouri» valikul esimeseks merereisiks. Just nimelt nendele omadustele võlgnevad tema pardal viibinud inimesed oma elu; ja seetõttu me võisime lõunameresid uurida palju kaugemale, kui ükski teine laev seda oli teinud ja võis teha. Ja kuigi avastused ei olnud meie esimese merereisi peamiseks eesmärgiks, sõitsin ma sellest hoolimata läbi küllaltki ulatusliku mereala, kus seniajani ei olnud veel keegi purjetanud, avastasin ulatuslikud maa-alad kõrgetel ja madalatel lõunalaiustel, mulle jäi kasutada rohkem aega uurimisteks ja kaardistasin täpsemalt vastavastatud ulatuslike maade rannikuid, kui ükski varasem meresõitja seda mõne oma reisi kestel oli teinud.
Lühidalt öeldes, need laevade omadused, meeskonna visadus ja vahvus võimaldavad täita ülesandeid ning jõuda kaugemale varasematest meresõitjatest.
Need kaalutlused ühtisid lord Sandwichi seisukohaga selles küsimuses ja Admiraliteet ostis kaks seda tüüpi laeva kapten William Hammondilt Hullist. Mõlemad laevad olid ehitatud (14 ja 16 kuud enne ostmist) Whitbys sellesama isiku poolt, kes oli ehitanud «Endeavouri».
Minu arvates olid need laevad ettenähtud ülesandeks niivõrd sobivad, otsekui oleksid nad spetsiaalselt selleks otstarbeks ehitatud.
Suurema laeva veeväljasurve oli 462 tonni. Talle anti nimeks «Resolution» («Otsustavus») ja ta saadeti taglastamiseks Deptfordi. Teise laeva veeväljasurve oli 336 tonni. Sellele laevale anti nimeks «Adventure» («Seiklus») ja ta saadeti taglastamiseks Woolwichi.
Algul kavatseti laevad katta vaskplaatidega, kuid et vask sööb raudosi, eriti rooli läheduses, tuli sellest kavatsusest loobuda ning jääda vana katmis- ja taglastamismeetodi kui kindlama juurde. Kuigi roolihingesid on hakatud valmistama vasest, arvan siiski, et vask ei ole nii vastupidav kui raud, ja olen täiesti veendunud, et vask ei oleks vastu pidanud sellisele merereisile, mille «Resolution» sooritas.
Seepärast, kuni ei ole leitud vahendeid, et vältida vase kahjulikku toimet raudosadesse, ei ole soovitatav selletaolistel ekspeditsioonidel vaske kasutada.
28. novembril 1771 määrati «Resolutioni» komandöriks mind, «Adventure’i» komandöriks aga Tobias Furneaux (kapten Wallise endine teine abi).
«Resolutioni» meeskond koosnes 112 inimesest, sealhulgas 20 meest merejalaväelasi, «Adventure’i» meeskond aga 81 inimesest, sealhulgas 12 merejalaväelast (vaata tabelit järgmiselt leheküljelt).
Ma võisin kõigiti rahul olla ohvitseride valikuga. Teine ja kolmas abi (Clerke ja Pickersgill), merejalaväe-leitnant, kaks teist ohvitseri ja mitmed allohvitserid olid olnud minuga kaasas esimesel ekspeditsioonil. Ülejäänud olid inimesed, kes olid tuntud oma hinnatavate omaduste poolest, ning nad kõik näitasid kogu merereisi kestel teenistuskohustuste täitmisel alati üles indu ja hoolsust.
Nende laevade varustamisel ei piirdunud me tavalise varustusega, vaid tegime seda palju täielikumalt ja hankisime kõike, mida pidasime tarvilikuks.
Lord Sandwich pööras varustusküsimustele suurt tähelepanu ja külastas aeg-ajalt laevu, et ise veenduda, kas kõik vajalik on pardale võetud.
Meid varustati parima proviandiga ja kõige muuga, mida võis niivõrd pikaajalisel merereisil tarvis minna.
Proviandi liigid erinesid mõnevõrra nendest, mida tavaliselt laevastikus kasutati. Nii saime kaerajahu asemel nisujahu ja taimeõli asemel suhkrut. Kui laadimine lõpetati, oli kummagi laeva pardal igasugust provianti kaheks ja pooleks aastaks. Muude produktide hulgas oli meil kaasas linnaseid, riivitud hapukapsast ja soolatud kapsapäid tünnides, puljongitablette, rabarbrit, sinepit, kondenseeritud õllevirret ja porgandiželeed.
Mõned neist produktidest olid juba varem tunnistatud väga kasulikeks skorbuudivastasteks vahenditeks; teised anti kaasa nende katsetamiseks samaks otstarbeks; see kehtib peamiselt kondenseeritud õllevirde (katsed sellega osutusid edukaks) ja porgandiželee kohta. Viimast oli meile soovitatud kui väga mõjuvat skorbuudivastast vahendit, kuid meie seda ei leidnud.
Linnastest valmistati magusat virret, mida anti nii skorbuudihaigetele kui ka nendele, kelle tervislik seisund oli kartustäratav – ühest kuni kuue kruusini päevas, vastavalt arsti ettekirjutusele.
Riivitud hapukapsas (millele oli lisatud veidi kadakamarju) osutus väga heaks skorbuudivastaseks vahendiks. Iga inimese jaoks oli seda ette nähtud kaks naela nädalas, aga ma suurendasin või vähendasin seda portsjonit vastavalt sellele, kuidas vajalikuks pidasin. Puljongitablette anti nii tervetele kui ka haigetele ja nad avaldasid kõikidele väga head mõju.
Rabarber
