Neist saartest möödusime üsna lähedalt.
Pühapäeval, 27. septembril. 25°29' l. – l. ja 24°54' l. – p. nägime läänes laeva. See asus meist niivõrd kaugel, et raske oli kindlaks teha, kas ta sõitis Portugali või Inglise lipu all.
Tuul muutus vahelduvaks. Kahe päeva pärast tekkis lühiajaline tuulevaikus, millele järgnesid tugevad tormiiilid ühes vihmaga. Tuule suund muutus sageli, kusjuures ülekaalus olid põhja- ja idarumbide tuuled. Nende tuultega sõitsime aeglaselt edasi ja kuni 11. oktoobrini ei kohanud midagi mainimisväärset.
Pühapäeval, 11. oktoobril. Kell 6 24 minutit 12 sekundit vaatlesime kuuvarjutust ja selle andmeil määrasime kindlaks meie pikkuskraadi, tehes parandusi tavalistesse arvutustesse.
Esmaspäeval, 12. oktoobril. Püüdsime jälle hoovuse kiirust määrata, kuid ei leidnud selle nähtavaid tunnuseid.
12. -16. kuupäevani purjetasime põhja- ja idatuulega. Meid saatsid kogu aeg rannikust kaugele lendavad ulgumere linnud: albatrossid, pintaadod, käärnokad ja väikesed hallid, tuvist väiksemad tormilinnud, kes lendlesid laeva kohal suurte parvedena. Kõhualune oli neil valkjas, selg hall musta põikvöödiga. Nagu pintaadodki, elavad need linnud üksnes lõunapoolkera troopika vööndis. Arvan, et ekvaatorist põhja pool ei kohta neid kunagi.
Laupäeval, 17. oktoobril. Märkasime loodes Hollandi lipu all itta purjetavat laeva. Kaks ööpäeva sõitis ta koos meiega, seejärel aga muutsime meie veidi oma kurssi ja kaotasime ta silmist.
Kolmapäeval, 21. oktoobril. Hommikul teostati Päikese ja Kuu vaatluste alusel laiuse määramist. Tehti kindlaks, et asume 35°20' l. – l.
Reedel, 23. oktoobril. Kasutades lühiajalist hommikust tuulevaikust, lasksime vette sõudepaadi. Forster laskis maha mõned albatrossid ja teisi linde, kelle liha osutus väga maitsvaks. Laeva lähedal nägime looma, keda pidasime hülgeks või merilõviks. Võimalik, et see oli üks asukaid Tristan da Cunha saarelt, millest olime kraadi viis ida pool.
Nelja päeva pärast jäi pikaks ajaks püsima loodetuul, millega jõudsimegi kuni Hea Lootuse neemeni.
Aafrika rannikule lähenedes kohtasime merelinde üha harvemini, uuesti ilmusid fregattlinnud ja jäätormilinnud. Hea Lootuse neeme ligidal nägime musti linde, keda tavaliselt kutsutakse kapimaa kanakesteks.
Kui Pingviinide saared olid meist 2-3 liigi põhjakirdesse jäänud, õnnestus loodiga mõõta ookeani sügavust: see oli 50 sülda. Tegelikult oleks võinud sügavust mõõta ka mõnevõrra mere poolt, kuid olen kindel, et madala vee vöönd Hea Lootuse neeme juures ei ole kuigi lai. 210 sülla pikkune lood ei küündinud põhja kohtades, mis asetsesid 25, 35 ja 64 liigi Laudlahest lääne pool. Mul ei õnnestunud seega leida Hea Lootuse neeme juures seda suurt madalikku, millest mulle olid rääkinud mõned meresõitjad.
Enne reisile minekut hoiatas mind üks meremees, kes tundis hästi purjetamistingimusi Inglismaa ranniku ja Hea Lootuse neeme vahel, et ma sõitvat ebasobival aastaajal, millal ekvatoriaalsetel laiustel esineb kestvaid tuulevaikusperioode. Kuid viimastega ei puutu kokku kaugeltki mitte alati. Meie, vastupidi, peaaegu ei sattunudki tuulevaikusvöönditesse. Me ei saanud omal nahal tunda ka kohutavate tornaadode raevu, millest nii palju jutustavad meresõitjad. Kuid täielikult leidsid kinnitust meremeeste näpunäited pidevate merehoovuste olemasolu kohta Ginea rannikul. See hoovus kandis meid 11 päeva jooksul São Thiago ja põhjalaiuse esimese kraadi vahel kolm kraadi ida poole. Pärast seda kui olime ületanud ekvaatori ja sattunud kagupassaadi valdkonda, märkasin, et laeva tõeline asukoht erineb kursi järgi väljaarvutatud asukohast, viimast ennetades. Tõenäoliselt seletub see edelasuunalise merehoovuse mõjuga. Muide, erinevate hoovuste mõju meie teekonnal teataval määral tasakaalustus ja Hea Lootuse neemele saabudes veendusin, et pikkused, mis olid välja arvutatud laeva sõidu järgi, olid vaid ¾ kraadi väiksemad pikkustest, mis määrati astronoomiliste vaatluste abil.
Neljapäeval, 29. oktoobril. Kell 2 päeval hakkas paistma Hea Lootuse neem. Kaplinna kohal kõrguv Laudmägi oli meist 12-14 liigi kaugusel. Kui ei oleks olnud tihedaid pilvi, oleksime kahtlemata näinud seda mäge kaugemaltki.
Lootsime enne pimeduse saabumist lahte sisse sõita ja lisasime purjesid. Kogu öö loovisime kurssi muutes. Kell 9 hakkas kogu meri järsku helendama. Taolist nähtust täheldatakse sellistel laiustel sageli. Banks ja Solander veensid mind, et helendamist põhjustavad erilised mereputukad. Forster ei nõustunud algul selle arvamusega. Siis käskisin tõmmata merest paar ämbritäit vett. Vett vaadeldes nägime selles arvukalt täiesti läbipaistvaid kerakujulisi putukaid, kes olid väga pisikesed, nööpnõelapea suurused.
Päeva saabudes oli taevas selge ja mõlemad laevad võtsid kursi Laudlahele ning heitsid varsti ankru viie sülla sügavuses vees liigi kaugusel sadamast.
Me ei jõudnud veel ankrut sisse lasta, kui meid külastas sadama kapten (master-attendant) koos teiste Hollandi Ida-India Kompaniis teenivate ohvitseride ja ühe kohaliku elaniku Brandtiga. Sadama kapten tõi laevadele mõningaid asju, mis on väga meeldivad äsja merelt saabunud inimestele. Ta vaatas üle laevad, olles eriti huvitatud meeskonna tervisest. Ta tahtis veenduda, kas laevadel ei ole rõugehaigeid, sest just seda haigust kardetakse Hea Lootuse neemel kõige rohkem. Ülevaatus on siin alati range ja arst kontrollib tingimata kõiki sadamasse saabunud laevu.
Kohe pärast seda, kui laevad olid ankrusse heitnud, läkitasin ohvitseri kuberneri parun Plettenbergi juurde, et informeerida kohalikke võimusid meie saabumisest ja põhjustest, mis sundisid mind sadamasse sisse sõitma. Saadik sai lahke vastuse, ja kui ta tagasi tuli, saluteerisid meie laevad linnale üheteistkümne pauguga. Fordi suurtükid tervitasid meid sama arvu laskudega. Seejärel läksin koos kapten Furneaux ja Forsteritega kuberneri juurde visiidile. Ta võttis meid väga lahkesti vastu ja lubas mind kõigiti abistada.
Kubernerilt sain teada, et kaheksa kuud tagasi avastasid kaks Mauritiuse saarelt väljasõitnud laeva selle saare meridiaanil ja 48° l. – l. maa. Need laevad sõitsid 40 miili piki selle maa rannikut ja ühte lahte sissesõitmisel kandis tugev torm nad merele. Seejuures hukkus lahe sügavuse mõõtmisel mitu paati koos inimestega. Üks neist laevadest, «Fortune», pöördus varsti tagasi Mauritiuse saarele ja tema kapten sõitis Prantsusmaale üksikasjalise aruandega reisi kohta.
Kuberner teatas mulle samuti, et kaks teist Prantsuse laeva sõitsid märtsis Mauritiuse saarelt Hea Lootuse neemele, olles teel Vaikse ookeani lõunaossa. Need laevad suundusid lõunasse uute maade otsingule ja neid juhtis kapten Marion. Marioni laevadel pöördus Tahiitile tagasi pärismaalane Aoturu, kelle omal ajal Bougainville oli kaasa viinud.
Pärast visiite kubernerile ja teistele nimekatele isikutele asusime elama Brandti majja, kus peatusid alati Inglise laevade ohvitserid. Brandt ei hoolinud vaevast ega kuludest, et meie viibimist tema katuse all mugavaks teha. Ma leppisin temaga kokku kõige edasiseks purjetamiseks vajaliku hankimise osas. Lubatu toodi kohale viivituseta. Samal ajal parandasid madrused mõlemal laeval taglast ning tihtisid pardaid ja tekke.
Wales ja Beyley tõid kõik oma instrumendid maale ja teostasid astronoomilisi vaatlusi, mis olid vajalikud kronomeetrite reguleerimiseks.
Kolm või neli päeva pärast meid saabus sadamasse Hollandist kaks Ida-India Kompanii laeva. Ühel neist suri 4-5-kuuse ülesõidu ajal 150, teisel 44 inimest. Neil laevadel möllasid skorbuut ja teised haigused. Kohalikku hospidali toodi palju haigeid, kes olid hirmsas seisundis. On huvipakkuv, et üks neist laevadest saabus Porto Praiasse kuu aega enne meid, kuid Hea Lootuse neemele jõudis kolm päeva meist hiljem.
Meeskondade tervislik seisund minu mõlemal laeval ei nõudnud Hea Lootuse neemel pikemat peatumist, kuid ma tegin seda, et täiendada kuivikute ja alkohoolsete jookide tagavara. Alles 18. novembriks oli kogu
