style="font-size:15px;"> Kell 4 päeval tõstsime paadid pardale ning sõitsime mõõduka tuulega ja tugevas lumesajus kagusse.
Neljapäeval, 14. jaanuaril. Kell 2 öösel sattusime tuulevaikuse piirkonda, kus lasksime paadid vette ja tegime kindlaks hoovuse suuna ning kiiruse. Hoovus tuli kagust kiirusega 1/3 miili tunnis. Tuulevaikus kestis kella viieni õhtul, siis aga võtsin kerge lõuna- ja kagutuulega kõigi purjede all kursi kirdesse.
Laupäeva1, 16. jaanuaril. Täna asusime 63°33' l. – l. ja 38°41'30" i. – p. (kronomeetri järgi). Astronoomiliste vaatluste abil määrasime oma asukoha pikkuse.
Mina ja Wales, töötades kumbki eraldi, mõõtsime meie sekstantidega ühendatud teleskoopide abil kuus korda päikese ja kuu kaugust ning saime pikkuse, mis võrdus peaaegu kronomeetri järgi saadud näiduga (minu arvutuste järgi 38°36'45" ja Walesi arvutuste järgi 38°35'30"). Mul oli võimalus kindlaks teha, et kõige täpsemaid astronoomilisi määranguid saab siis; kui kasutada teleskoopi laeva aeglase sõidu juures. Töö teleskoobiga tundub algul raskena, aga järk-järgult võib selle instrumendiga töötamise täielikult kätte õppida. Kronomeetri abil võib merel kergesti leida suuremaid vigu pikkuste määramisel. Muide, erinevus vaatlustes kummagi meetodi kasutamisel ületab harva 1½ kraadi ja on tavaliselt isegi palju väiksem.
Meresõidupraktika edusammude eest võlgnevad meie sajandi astronoomid tänu Pikkuste Palati juhtimisel välja antud väärtuslikele astronoomiliste efemeriidide tabelitele. Lisaks sellele on vaatluste täpsus väga palju kasvanud veel seetõttu, et astronoomilisi instrumente ja aparaate valmistatakse nüüd suure täiuslikkusega. Ilma heade instrumentideta kaotavad ka kõige täpsemad tabelid oma väärtuse. Meie vaatlused teostati nelja sekstandiga, mis olid valmistatud erinevate meistrite poolt.
Viis päeva püsis üsna selge ilm. See võimaldas meil teostada mitte ainult astronoomilisi vaatlusi, vaid tegelda ka rea hädavajalike töödega. Et meil oli pardal küllaldaselt suurepärast magedat vett ja jääd, siis oli madrustel võimalus pesu ja üleriideid pesta. Riietuse puhtuse eest hoolitsemist ei tohi pikaajalisel merereisil olijad kunagi unustada. Temperatuur ei tõusnud neil päevadel üle 2,2 °C ja oli sageli allpool külmumispunkti.
Esmaspäeval, 17. jaanuaril. Tuul puhus kogu aeg idast ja kagust ning me jätkasime sõitu lõunasse. Kella 11 ja 12 vahel ületasime lõunapolaarjoone 39°35' i. – p. Keskpäeval asusime 66°36'30" l. – l.
Selgines niivõrd, et võisime ümberringi näha vabalt paljude liigide ulatuses. Hommikul ilmus meie vaatevälja ainult üks jääsaar, kuid jätkates sõitu lõunasse, märkasime kell 4 päeval, et horisondil on meri jääga kaetud.
Õnnestus loendada 38 suurt ja väikest jääsaart. Kogu nendevaheline ala oli jääga täidetud. Kell 6.45 peatas meid 57°15' l. – l. ületamatu takistus. Lõunas oli meri kogu ulatuses jääga kaetud ja kusagil ei olnud näha vaba läbipääsu.
Ma nägin ka paakjääd ja jääkuhjatisi ning üksikuid kummaliste piirjoontega hiiglajääpanku. Grootmasti otsast merd silmitsedes veendusin, et meist kagus ei ole neil jääväljadel otsa ega äärt. Jääpankade vahel ujus vaalu. Viimase kahe päeva jooksul lendasid meist sageli üle linnuparved; need linnud sarnanesid varem nähtud tormilindudega, kuid erinesid värvuselt. Nende lindude rind ja pea olid pruunid, saba, selg ja tiivaotsad valged.
Kolmas peatükk
LÕUNAMANDRI EDASISED OTSINGUD HEA LOOTUSE NEEME MERIDIAANI JA UUS-MEREMAA VAHEL.
EKSPEDITSIOONI LAEVADE LAHKUMINEK.
«RESOLUTIONI» SAABUMINE DUSKY LAHTE
Pärast hiiglajääväljaga kohtumist otsustasin, et edasine purjetamine lõunasse tuleb lõpetada. Suurem osa suvest oli juba möödas ja ümber nende jääde sõitmiseks, kui säärane manööver üldse oleks võimalik, oleks kulunud palju aega. Seetõttu näis sellise ümbersõitmise tõenäolisus mulle väga kahtlasena.
Seepärast otsustasingi suunduda otseteed hiljuti prantslaste poolt avastatud maa rannikule. Püsisid ida- ja lõunarumbide tuuled ning ma pidin põhja pöörduma. Valisin selle kursi vastu tahtmist, sest see sundis meid uuesti külastama juba läbiuuritud polaarmeresid, kuid purjetamine igas muus suunas oli juba puhtnavigatsioonilisest seisukohast seotud küllaltki suurte raskustega.
Esmaspäeval, 18. jaanuaril. Öösel tuul tugevnes, sadas paksu lumelörtsi ja vihma. Võtsime marsspurjedele sisse kaks rehvi.
Teisipäeval, 19. jaanuaril. Täna puhus tuul samalt rumbilt, kuid tema tugevus oli nõrgenenud ja ma andsin käsu rehvid koristada. Õhtul 64°12' l. – l. ja 40°15' i. – p. märgati laeva kohal varesesuurust tumepruuni lindu, tiibadel valged poolkuukujulised vöödid. Taolist lindu olime näinud ka oma esimesel merereisil. Tollal nimetasime teda portegmonti kanakeseks. Mulle räägiti, et selliseid linde elab ohtralt Fääri saartel Šotimaast põhja pool.
Nende lindude silmapaistvaks iseärasuseks on see, et nad ei lenda kunagi avamerele ja hoiduvad ranna lähedusse. Ja tõepoolest, ma ei olnud neid linde rannast kaugemal kui 40 liigi näinud. Arvatavasti oli meie poolt nähtud lind ajujääga kaugelt siia kantud.
Kolmapäeval, 20. jaanuaril. Kell 9 õhtul muutus tuule suund ja laevad võtsid kursi lõunakagusse. Öösel aga hakkas tuul uuesti puhuma endisest suunast ja me pidime pöörduma põhja poole. Kogu aeg sadas lund ja vihma, tugevnev tuul kandis meid udusel merel edasi. Tuul vaibus alles õhtuks, kuid vihma valas lakkamatult ja merd kattis endiselt tihe uduvaip.
Neljapäeval, 21. jaanuaril. Pärast lõunat märkasime 62°24' l. – l. ja 49°19' i. – p. valget mustade tiivaotstega albatrossi ja tormilindu. Puhus tugev kagutuul ja ma võtsin kursi kirdesse. Just selles suunas tugevnes lainetus, mis ei ennustanud maa lähedust.
Reedel, 22. jaanuaril. Ajuti ilm paranes, tuul oli mõõdukas ja me heiskasime marsspurjed.
Laupäeval, 23. jaanuaril. Hommikul asusime 60°27' l. – l. Ja 45°33' i. – p. Sadas lund, muutus tunduvalt külmemaks ja laevatekil olevates vaatides vesi külmus.
Taevas selgines. Nähtavus paranes niivõrd, et lubasin «Adventure’il» sõita minu traaversil 4 miili kaugusel. Nii sõitsime kuni kella kuueni õhtul, kuid siis sundisid udu ja pimedus meid teineteisele lähenema.
Kolmapäeval, 27. jaanuaril. Keskpäeval asusime 56°25' l. – l. Umbes kell 3 päeval määrasime astronoomiliste vaatluste abil oma pikkuskraadi. Kuue määrangu andmeil saadi näitajad, mis kõikusid 50°50' ja 51°11' i. – p. vahel.
Neljapäeval, 28. jaanuaril. Kell 6 õhtul olid laevad 56°09' l. – l. Käskisin «Adventure’il» minu järel sõita, aga kell 8 hommikul andsin talle korralduse hoiduda traaversil «Resolutioni» paremal pardal. Kuid juba kella kaheks kattus taevas pilvedega, tekkis paks udu ja hakkas lõõtsuma puhanguline tugev tuul. Seepärast andsin «Adventure’ile» signaali pöörduda jälle minu laeva ahtri taha ja rehvisin marsspurjed.
Kell 8 õhtul koristasin groodi ning kogu öö sõitsime foki ja kahe marsspurjega.
Reedel, 29. jaanuaril. Keskpäeval asusime 52°29' l. – l. Ilm paranes, kuid mitte kauaks. Õhtul hakkas jälle puhuma kõva tuul, mis ööseks veelgi tugevnes.
Laupäeval, 30. jaanuaril. Öö oli pime ja tormine, sõitsime edelasse, alles hommikuks pöördusime väga tugeva loodetuulega kirdesse. Jääd polnud näha, kuid meie vaatevälja ahendas udu ja raske oli öelda, kas meri oli jäävaba ka laevast kaugemal.
Kell
