andis tunnistust, et lähikonnas ei ole otsitavat maad.
Keskpäeval märkasime 50°50' l. – l. ja 56°48' i. – p. kaht suurt jääpanka. Kui ühele neist lähenesime, kuulsime tugevat raginat. See oli murduv jää, ja hääl, mis meieni kostis, sarnanes neljanaelase falkoneti pauguga.
Lähikonnas nägin palju ajujääd. Kui ilm oleks lubanud, oleksin kindlasti võtnud jääd mageda vee tagavarade täiendamiseks. Varsti aga kadus jää merelt täiesti ja me ei näinud seda enam niikaua, kuni pöördusime jälle lõunasse.
Esmaspäeval, 1. veebruaril. Kell 3 hommikul asusime 48°30' l. – l. ja 58°07' i. – p., s. o. Mauritiuse saare meridiaanil. Just selles punktis lootsin näha prantslaste poolt avastatud maad. Kui aga olin veendunud, et ei ole mingeid tundemärke, mis viitaksid selle maa lähedusele, käskisin edasi sõita, võttes kursi itta.
Andsin «Adventure’ile» signaali hoiduda traaversil vasakul pardal 4 miili kaugusel.
Pool seitse õhtul signaliseeris kapten Furneaux, et ta tahab midagi tähtsat teatada. «Adventure» lähenes ahtrile ja kapten Furneaux ütles mulle, et just praegu nägi ta vetikate või kivirikkude tuusti ja nende ümber linde (tuukerparte), kes kahtlemata andsid tunnistust kusagil meie läheduses asuvast maast. Kuid oli teadmata, kas see maa asub läänes või idas. Seepärast otsustasin sõita algul mõne kraadi võrra läände, siis aga juhul, kui selles suunas maad ei leidu, pöörduda uuesti itta.
Kuid selle plaani teostamist takistas tugev loodetuul, mis kestis 5 päeva.
Teisipäeval, 2. veebruaril. Tuuled, mis puhusid kirdest, põhjast, loodest ja läänest, põhjustasid tugevat lainetust. Lainete liikumise ja tuulte suuna järgi järeldasin, et asjatu oli otsida maad läänest. Seepärast otsustasin lõppude lõpuks jätkata sõitu itta ja asusin ettevaatuse mõttes öösel mõneks tunniks triivima. Hommikul eemaldus «Adventure» meist jälle 4 miili kaugusele. Udu ei lubanud laevade vahemaad suurendada. Me nägime kaht-kolme kivirikkude tuusti ja kaht-kolme lindu, keda tuntakse nimetuse all egg birds. Kuid muid maa tunnuseid ei olnud.
Keskpäevaks asusime 48°36' l. – l. ja 59°35' i. – p. Kuna meist lõuna poole nähtavus halvenes, mis viitas, et just selles suunas võib leida maad, siis käskisin võtta kursi kagusse. Andsin «Adventure’ile» signaali, et ta kordaks minu manöövrit. «Adventure» asus meist tagapool ja jätkas endiselt sõitu «Resolutioni» ahtris.
Alles kella 7 paiku õhtul hajus udu ja meil avanes võimalus näha merd umbes viieliigise raadiusega.
Ööseks asusime 49°13' l. – l. ega näinud vähimatki jälge maast. Pöördusime itta. Peatselt tuli kapten Furneaux minuga nõu pidama ja avaldas arvamust, et maa asub meist loodes, sest meri oli selles suunas vaikne, kuigi tuul puhus just looderumbilt. Ehkki need tähelepanekud ei vastanud minu omadele, otsustasin siiski, et kapten Furneaux’ oletust tuleb kontrollida, kui ainult tuul võimaldab meil võtta kurssi läände.
Kolmapäeval, 3. veebruaril. Kell 8 hommikul asusime 48°56' l. – l. ja 60°47' i. – p., üle 3 kraadi ida pool Mauritiuse saare meridiaanist.
Ma hakkasin kahtlema võimaluses leida maad ida pool, ja et tuul pöördus põhja, otsustasin jätkata otsinguid lääne suunas. Värske tuulega, mis õhtuks tugevnes, pöördusid laevad läände ja sõitsid nii kuni kella kümneni hommikul.
Neljapäeval, 4. veebruaril. Asusime 48°06' l. – l. ja 58°22' i. – p. Ei leidunud midagi, mis oleks osutanud maa lähedusele, ja seetõttu sõitsin veidi lõuna poole, olles veendunud, et kui meie läheduses asubki maa, siis ei ole see kuigi suur ning järelikult saab teda leidagi üksnes sageli laevade kurssi vahetades ja merd igas suunas hoolikalt uurides.
Pühapäeval, 7. veebruaril. Kell 4 hommikul andsin «Adventure’ile» signaali seirata «Resolutioni» paremal pardal 4 miili kaugusel ja jätkasin kurssi idakagusse. Ilm püsis suurepärasena ning ma käskisin madrustel tuua tekile koikud ja riided ning puhastada ja hoolikalt tuulutada laeva siseruumid. Keskpäevast alates sõitsin lõunarumbil 48°49' l. – l. Õhtul märkasin kolme portegmonti kanakest.
Esmaspäeval, 8. veebruaril. Hommikul nägime veel üht kanakest, öösel aga kuulsime korduvalt pingviinide kisa. Ma tegin korralduse loodida, kuid 210 sülla sügavuseni väljakeritud liin ei küündinud põhja.
Kell 8 hommikul asusime 49°53' l. – l. ja 63°39' i. – p. Puhus põhja- ja kirdetuul. Ilm oli pilves ja udune.
Sõitsin paremalt halsilt puhuva tihttuulega kuni keskpäevani ja tulistasin iga tund suurtükkidest. Seejärel andsin signaali pöörduda teisele halsile. Kuid «Adventure» ei vastanud ei sellele ega kõigile järgnevatele signaalidele ning ma järeldasin, et oleme lahku läinud, kuigi ma endale ei kujutlenud, kuidas see võis juhtuda. Kapten Furneaux’l oli minu ettekirjutus, mis nõudis, et taolisel juhul peab «Adventure» ristlema selles paigas, kus ta oli «Resolutioni» silmist kaotanud.
Teisipäeval, 9. veebruaril. Kuni kella 12-ni päeval jätkasin loovimist lühikestel halssidel ja tulistasin iga poole tunni järel suurtükkidest. Udu hajus, nähtavus ulatus paljude miilide kauguseni ümberringi, kuid «Adventure’ist» ei olnud kusagil jälgegi. Me asusime 2-3 liigi sellest punktist idas, kus ma viimast korda olin «Adventure’it» näinud, ning sõitsime läände väga tugeva põhjaloodetuulega ja tunduva lainetusega; seetõttu pidi «Resolution» kuni kella kaheksani järgmisel hommikul triivima.
Kolmapäeval, 10. veebruaril. Kuigi ilm oli selge, ei näinud me «Adventure’it». Kogu öö tulistasime suurtükkidest ja põletasime märgutulesid, kuid kõik meie katsed «Adventure’i» leidmiseks olid asjatud.
Kaotanud igasuguse lootuse «Adventure’iga» ühinemiseks, võtsin tugeva kirdetuule ja tugeva lainetusega kursi kagusse.
Nägime sageli pingviine ja tuukerparte, mistõttu võis järeldada, et meie läheduses, kuid teadmata mis suunas, on maa. Kui olime sõitnud lõuna poole, ei näinud me enam pingviine ja tuukerparte, aga kohtasime tavaliselt suurel arvul albatrosse, siniseid tormilinde ja käärnokki.
Neljapäeval, 11. veebruaril. Keskpäeval nägime 51°15' l. – l. ja 67°20' i. – p. jälle pingviine ja üht egg bird’i ning pidasime seda maa läheduse tunnuseks. Jätkasin sõitu kagusse värske tuulega, tugeva vihma, rahe ja lumega.
Laupäeval, 13. veebruaril. Kuni 13. veebruarini nägime laeva läheduses arvukalt pingviine. Need erinesid nendest pingviinidest, keda me olime näinud jääl: nokk on neil punakas, pea pruun. Pingviinide rohkus kinnitas minus lootust jõuda maa rannikule ja lubas teha mitmesuguseid oletusi selle võimaliku asukoha suhtes.
Laevast läänes oli kogu aeg märgata tugevat säbarlainetust, mistõttu oli ebatõenäoline, et selles suunas võib leiduda maa. Samuti ei võinud maismaa meist põhjas olla, sest me sõitsime ainult 160 miili lõuna pool Tasmani 1642. a. teest.
Mul tärkas mõte, et kapten Furneaux peab neist kohtadest kindlasti läbi sõitma, ja tõepoolest, nagu hiljem selgus, oli ta siin käinud.
Õhtul nägin portegmonti kanakest; see lendas kirdesse.
Pühapäeval, 14. veebruaril. Hommikul nägime hülgeid, kuid pingviine ei olnud.
Esmaspäeval, 15. veebruaril. Õhtuks olime 57°02' l. – l. ja 79°56' i. – p. Nägime viit hüljest ja mõningaid pingviine. Lood, mis siin 150 süllani sisse lasti, ei ulatunud põhja.
Teisipäeval, 16. veebruaril. Koidikul ilmus nähtavale ujuv jääpank. Selle juurde
