järele, ja kui ta «Resolutioni» pardale saabus, leppisin temaga kokku kohtumispunktide suhtes juhul, kui laevad oma teekonnal lahku läheksid. Laevad liikusid piki jäävälja serva ja madrused võtsid pardale mõned jäätükid mageda vee tagavarade täiendamiseks.
Keskpäeval tegime astronoomilisteks vaatlusteks soodsates tingimustes kindlaks, et asume 54°55' l. – l. Kell 11 võeti kurss avamerele lõunakagusse.
Läbinud selle kursiga 4 liigi ja jätnud jää pardast paremale, leidsime end uuesti jääväljas, mis meid igast küljest ümbritses. Ainult kirdes võis märgata kitsast läbikäiku. Taevas oli selge ja ma nägin, et sel jääväljal ei ole otsa ega äärt.
Et jääst välja pääseda, võtsin kell 5 värske põhjatuulega kursi itta ja kell 8 jätsime jäävälja serva endast edelasse. Kogu öö laveerisid laevad väikeste purjede all. Ööpäeva kestel oli temperatuur 0,9°-1 °C.
Teisipäeval, 15. detsembril. Täna puhus üsna tugev kirdetuul ja valitses nõrk lainetus, kuid ilm oli udune ja sadas tihedat lund. Temperatuur langes kuni -3 °C. Kogu laeva taglas jäätus ja pikad jääpurikad rippusid raadelt. Ajuti tihenes udu niivõrd, et hutilt oli võimatu näha, mis sünnib bakil. Oli väga raske selles pimeduses vältida kokkupõrget jääpankadega, mis piirasid meid igast küljest.
Keskpäeval 55°08' l. – l. puhus nõrk tuul ja ma käskisin paadi vette lasta, et hoovuse kiirust mõõta. Tehti kindlaks kaguhoovus kiirusega ¾ miili tunnis.
Termomeeter näitas välisõhus 0 °C, vee pinnakihis 1 °C ja 100 sülla sügavusel 1,1 °C.
Neljapäeval, 17. detsembril. Kui kell 4 hommikul püüdsime läbi jää lõunasse tungida, avastasime, et jää ümbritseb meid tiheda rõngana. Keskpäeval asusime 55°16' l. – l.
Reedel, 18. detsembril. Kell 2 hommikul püüdsime loodetuulega 55°08' l. – l. ja 24°33' i. – p. sõita ümber jäävälja, kuid takerdusime uuesti jäässe.
Kella kuuest alates hakkas udu tihenema ja varsti mattus kõik läbipaistmatusse hämarusse. Püüdsime jälle leida jääs läbipääsuteid, kuid selgus, et olime surutud suurte pankade vahele, mis meid endaga kaasa kandsid. Laevad olid sattunud väga hädaohtlikku seisukorda, kusjuures jääst väljapääsemine oli väga raske.
Kahtlemata olid need «ujuvad kaljud» (kui mul lubatakse jääpanku nõnda nimetada) meile uduse ilmaga suureks hädaohuks. Ent siiski oli eelistatavam sõita keset jääkaljusid, kui samasugustes tingimustes sattuda hiiglasuurde lausjäävälja. Viimasel juhul peitub suurim hädaoht selles, et laevad külmuvad kõvasti jäässe kinni ja siis muutub nende seisukord äärmiselt kartusttekitavaks ning raskeks. Minu laeval oli kaks madrust, kes omal ajal olid purjetanud Gröönimaa vetes. Üks neist oli 9, teine aga 6 nädalat viibinud jäävangis olevate laevade pardal. Üksikult ujuvaid jääpanku nimetavad need madrused paakjääks, suuremaid jääpankade kogumikke nad nimetavad jääväljadeks, hiiglaslikke ühteliitunud jääkuhjatisi aga lausväljadeks.
Mina mõistan «jäävälja» all kolossaalseid kuhjatisi, mis koosnevad üksteisest eraldatud, erineva suuruse ja paksusega pankadest. Nende pankade pindala kõigub 3-4 kuni 30-40 ruutjala piirides. Need pangad asetsevad tihedasti üksteise vastas ja mõnikord on nad üksteise otsa kuhjunud. Arvan, et niisugusest jääst on võimatu läbi tungida. Ka ei ole teada, kui kaua võib selline jääväli Gröönimaa rannikute lähedal püsida, ilma et tema mõõtmed väheneksid. Kuid sealsetel laiustel on suvisel ajal vaevalt külmem kui siin, lõunapoolkeral. Sulailma ei ole me siin täheldanud kordagi ja elavhõbe termomeetris püsib keset suve peaaegu alati alla nulli. Valitseb üldine arvamus, et meres ujuv jää tekib jõgede suudmealadel ja merelahtedes. Kui see oletus õigeks osutub, võib nõustuda, et jääväljade lähikonnas leidub alati maismaad. Sel juhul peaks maismaa paiknema jäävööndist lõuna pool; see jäävöönd on meile seni olnud ainsaks takistuseks, mis raskendab sellele maale lähenemist.
Et ma ei suutnud piki jäävälja serva lõunasse sõites läbipääsuteed leida, siis otsustasin liikuda 30-40 liigi itta ja teha seal uus katse tungida lõunasse ümber jäävälja ning lahendada sellega kõik vaidlused Lõunamandri kohta. Teinud selle otsuse, võtsin kirdetuulega kursi loodesse. Kell 6 õhtul pöördusime loodetuulega itta, kohates oma teel palju jääsaari ja suuri jäätükke. Termomeeter näitas -1 kuni 1,1 °C, ilm oli udune, sadas vihma ja lund, külm tundus tugevamana, kui seda näitas termomeeter; kogu meeskond kaebas külma üle. Ma andsin korralduse katta pihtkuubede käised tiheda baikariidega ja õmmelda baikast ja purjeriidest mütsid.
Hakkas ilmnema skorbuudi tunnuseid. Arstid jagasid haigetele värske linnaseekstrakti portsjoneid, mis spetsiaalselt selleks otstarbeks olid kaasa võetud.
Üks madrus, kel oli eriti raskekujuline skorbuut, jõi mõnda aega sidruni- ja apelsinimahla, kuid tema seisund ei paranenud. Aga teisest küljest, nagu teatas kapten Furneaux, paranesid selle abil «Adventure’il» kaks madrust skorbuudist täielikult.
Esmaspäeval, 21. detsembril. Sõitsime idakursiga kuni kella kaheksani hommikul. 53°50' l. – l. ja 29°24' i. – p. võtsime värske läänetuulega kursi lõunasse. Ilm oli udune ja sadas lund. Õhtuks tuul vaibus, ilm paranes sedavõrd, et võisime näha merd ümberringi mõneliigise raadiusega.
Teisipäeval, 22. detsembril. Ööl vastu tänast vahetasime muutliku ilmaga mitu korda kurssi, hommikul sõitsime lõunasse. Kogu aeg kohtasime jääpanku ja – saari. Purjetasime edelasse nõrga lainetusega.
Kolmapäeval, 23. detsembril. Terve päev sadas vihma, lund ja rahet. Hommikul, asudes 55°20' l. – l. ja 31°30' i. – p., käskisin paadi vette lasta, et hoovuse suunda määrata. Ent mingeid hoovuse tunnuseid ei läinud korda avastada.
Paadis olijate hulgas viibiv Forster laskis maha mõned väikesed hallid linnud. Selg, tiibade välisküljed ja jalad on neil lindudel sinakashallid, kõhualune ja tiibade siseküljed valkjad kerge sinaka varjundiga. Suled tüviku välisküljel on musta helgiga tumesinised. Tiibu läbib must vööt. Saba tipusuled on samuti mustad. Nende lindude nokk on hästi lai, samuti nagu keelgi. Arvan, et nad elavad ainult lõunapoolkeral, seejuures 28. paralleelist kõrgemal.
Neljapäeval, 24. detsembril. Täna puhus mõõduka tugevusega tuul. Ilm oli selge ja külm. Keskpäeval asusime 56°31' l. – l. ja 31°19' i. – p. Termomeeter näitas 1,6 °C. Kui laev möödus 50 jala kõrgusest ja 400-süllase ümbermõõduga jääsaarest, saatsin ohvitseri paadiga järele vaatama, kas jää sulab. Ta tuli varsti tagasi ja teatas mulle, et jää pinnal ei leidu tilkagi vett, sula järelikult ei ole.
Õhtul sõitsime ajujää või rabeda jää väljades.
Reedel, 25. detsembril. Tuul pöördus järsku lõunasse. Lainetus merel oli mõõdukas. Sõitsime lääne-edelakursiga. Hommikul oli ilm selge, kuid hiljem halvenes. Õhk oli lõikavalt külm.
Kesksuvel esinevad siin külmad, milliseid Inglismaa ei tunne isegi südatalvel. Keskpäeval tegime astronoomiliste vaatlustega kindlaks, et asume 58°31' l. – l. ja 26°57' i. – p.
Viimaste päevade jooksul läbisime suure vaevaga kitsaid, kuid väga pikki murdunud jää välju. Väliste tunnuste järgi panin tähele, et mõned lamedad 6-8 tolli paksused jääpangad pidid olema tekkinud jõgede suudmealadel või lahtedes.
Ent kõrvuti lamedate jääpankadega oli palju korrapäratu, fantastilise kujuga, teravate kammisarnaste servadega panku. Need meenutasid väga korallrahusid ja raske oleks endale ette kujutada selliste jääpankade piirjoonte ebatavalist mitmekesisust.
Ma arvan, et korrapäratu kujuga jääpangad
