teekonnal hukkuks, tuleb sõitu jätkata «Adventure’il».
Koopia sellest instruktsioonist andsin kapten Furneaux’le juhendiks ja kõrvalekaldumatuks täitmiseks.
Juhul, kui laevad ootamatult lahku läheksid, määrasin punktid lähimaks ja järgnevateks kohtumisteks: esimene kohtumine pidi toimuma Madeira saarel, teine Porto Praias São Thiago saarel, kolmas Hea Lootuse neemel ja neljas Uus-Meremaa rannikul.
Meie Plymouthis viibimise ajal teostasid astronoomid Wales ja Beyley Drake’i saarel vaatlusi laevakronomeetrite reguleerimiseks. Nad määrasid kindlaks, et Drake’i saar asub 50°21'30" p. – l. ja 4°20' l. – p. Lähtemeridiaaniks võtsime Greenwichi meridiaani ja sellest alates arvutasime hiljem pikkusi nii ida- kui ka läänepoolkeral kuni 180°-ni.
Reedel, 10. juulil. Täna toimus minu juuresolekul ja kapten Furneaux’ ning esimeste abide osavõtul kronomeetrite käimapaneku protseduur. Pärast seda anti laevade komandöridele, nende abidele ja astronoomidele üle võtmed laegaste jaoks, kus neid instrumente hoiti. Isikud, keda olin valinud kronomeetrite jälgimiseks, pidid reisi ajal alati nende üleskeeramise ja reguleerimise juures viibima.
Samal päeval said mõlema laeva meeskonnad laevastiku vana kombe kohaselt avansina kahe kuu palga. Et ergutada meremehi enne rasket ja pikaajalist merereisi, maksti neile peale mainitud avansi palk ette kuni järgmise aasta 28. maini.
Esmaspäeval, 13. juulil. Täna kell 5 hommikul sõitsin «Adventure’i» saatel Plymouthi kanalist välja ja 29. kuupäeva õhtul heitsid meie laevad ankru Funchali sadamas Madeira saarel. Järgmisel hommikul saluteerisin linna garnisonile üheteistkümne pauguga ja sain vastutervituse.
Läksin maale koos kapten Furneaux’, mõlema Forsteri ja Walesiga. Reidil oli meil vastas Inglise viitsekonsuli esindaja, kes kutsus meid ühe rikka ja mõjuka inglise kaupmehe majja, kus meid väga soojalt ja südamlikult vastu võeti.
Funchal, saare pealinn, asub Madeira lõunarannikul samanimelise lahe sopis. Siit hankisime laevatagavarade täiendamiseks liha, sibulaid ja veini ning võtsime pardale värsket vett.
Laupäeval, 1. augustil. Lõpetanud laadimise, lahkusime Madeiralt ja võtsime värske kirdetuulega kursi lõunasse.
Teisipäeval, 4. augustil. Möödusime Palmast, ühest Kanaari saarestikku kuuluvast saarest. Mäed on sellel saarel niivõrd kõrged, et paistavad juba 12-14 liigi kaugusele.
Kolmapäeval, 5. augustil. Nägime Ferro saare randa, millest meie laevad möödusid 14 liigi kauguselt.
Teinud kindlaks, et mageda vee tagavaradest võib-olla ei piisa kuni Hea Lootuse neemeni, otsustasin sõita São Thiago saarele (üks Rohelise neeme saari).
Pühapäeval, 9. augustil. Kell 9 hommikul nägime edelas Boa Vista saare randa.
Esmaspäeval, 10. augustil. Meist paremale jäi Maio saar. Sama päeva õhtul heitsime ankru Porto Praias São Thiago saarel.
Saatsin kohe ohvitseri maale, et proviandi ja vee pealevõtmiseks luba paluda. Peatselt saime vastava loa. Pärast ohvitseri tagasitulekut saluteerisin fordile üheteistkümne pauguga. Arusaamatuse tõttu andsid fordi suurtükid vastutervituseks ainult üheksa pauku. Järgmisel päeval tuli saare kuberner ja vabandas väga selle eksituse pärast.
Reedel, 14. augustil. Õhtul sõitsime merele, olles täiendanud veetagavarasid ja võtnud laevale sigu, kodulinde, kitsi ja värsket puuvilja.
Praia sadamaks on väike laht São Thiago saare lõunarannikul. Seda lahte on kerge ära tunda tema lõunarannikul oleva iseloomuliku kujuga künka järgi. See ümmargune küngas on terava tipuga ja jääb sadamasse sissesõitmisel lääne poole. Sadamat sulustavad kaks madalat kaljut, mis asetsevad teineteisest poole liigi kaugusel. Läänepoolse neeme lähedal on palju veealuseid kive, mida merelained lakkamatult peksavad. Laht lõikub rannikusse poole liigi pikkuselt. Lahe sügavus on 4-14 sülda. Suured laevad võivad randuda selles lahe osas, kus sügavus on üle 8 sülla. Veevõtmist laevale raskendab tavaliselt lahes valitsev tugev lainetus. Mage vesi on saarel rahuldav, kuigi liialt kalk.
Porto Praia sadamas saab osta härgi, kitsi, lambaid, sigu, kanu ja puuvilja. Kitsed on siin väga lahjad, paremad ei ole ka härjavärsid, sead ega lambad. Härg kaaluga 250-300 naela maksab 12 Hispaania dollarit. Mitmesuguseid asju võib vahetuskaubana kergesti hankida kohalikelt elanikelt vanade riiete vastu. Härgadega kauplemine on aga täielikult üheainsa kompanii käes, kes on saanud selleks eesõiguse.
Lahte kaitseb kindlus, mille ehituspaik on väga õnnestunult valitud.
Kolmapäeval, 19. augustil. Pärast keskpäeva kukkus üle parda üks laevapuusepp. Meie katsed uppuja päästmiseks jäid hiljaks. See kaotus andis end edaspidi valusalt tunda, sest hukkunud puusepp oli suurepärane töömees ja läbinisti karsklane.
Neljapäeval, 20. augustil. Kell 9 muutus sadu paduvihmaks, puhus vahelduv tuul. Enamik mehi pidi jääma tekile ja peaaegu kõik said läbimärjaks. Muide, tänu vihmale täiendasime oma kahanevaid mageda vee tagavarasid.
Vihmale järgnes täielik tuulevaikus, mis kestis 24 tundi. Seejärel hakkas puhuma kerge edelatuul. Tuul püsis lõunarumbidel mitu päeva, muutudes vahetevahel tormiks, ja siis paiskusid meile kaela vihmavalingud ning kuumus läks talumatuks. Elavhõbe termomeetris näitas keskpäeval 26-28 °C.
Neljapäeval, 27. augustil. Kapten Furneaux kandis mulle ette, et «Adventure’il» suri üks allohvitser. Tuleb märkida, et «Resolutioni» pardal haigeid ei olnud, kuigi troopilistel laiustel lakkamatute vihmade ajal kannatavad laevade meeskonnad tavaliselt mitmesuguste tõbede käes.
Haiguste vältimiseks käskisin, arvesse võttes Inglismaal mulle antud nõuandeid, laeva siseruume regulaarselt tuulutada, lastes tekkidevahelisse ruumi kuiva õhku. Madrused pidid peale selle tuulutama oma koisid ning iga võimalust ära kasutades leidma aega pesu ja üleriiete pesemiseks. Nende nõuete alahindamisel võib õhk laeval saastuda ja põhjustada raskeid haigusi, eriti säärases niiskes ja kuumas kliimas.
Nägime lind, kes, nagu räägitakse, ei lenda kunagi maast kaugele. Need olid fregattlinnud, troopikalinnud (faeetonid), jäätormilinnud jt. Kuid minu arvestuste järgi oli lähim maa meist vähemalt 80 liigi kaugusel.
Pühapäeval, 30. augustil. 2°35' p. – l. ja 7°30' l. – p. pöördus tuul idast lõunasse ja meie võtsime kursi edelasse. 0°52' p. – l. ja 9°25' i. – p. sattus laev tuulevaikusvööndisse, kus lasksime vette sõudepaadi ja tegelesime merehoovuse määramisega.
Tegime kindlaks, et hoovusel on põhjasuund, kiirus aga on ligi kolmandik miili tunnis. Sellise hoovuse olemasolu oli muide põhjust oletada juba enne vastavaid vaatlusi. Ma olin märganud, et ühelt poolt kursi järgi arvutamise ja teiselt poolt vahetute vaatluste põhjal saadud andmetes esineb pikkuskraadi määramisel lahkuminekuid. Kuu vaatlused kinnitasid meie oletusi. Selgus, et sõitsime tegelikult märgitud kursist ida pool.
Hoovuse kiiruse mõõtmisel määrasime ka õhu ja vee temperatuuri. Õhu temperatuur oli 23,9 °C, samal ajal ulatus vee temperatuur pinnakihis 23,3 °C ja 80 sülla sügavusel 18,9 °C.
Tuulevaikusele järgnes kerge edelatuul, mis pöördus lõunasse ja kagusse, kusjuures ilm oli selge ja vaikne.
Teisipäeval, 8. septembril. Ületasime ekvaatori l. – p. Mõistagi ei unustatud seejuures traditsioonilist vettekastmise tseremooniat, mis meremeestel säärastel juhtudel kombeks on.
Mõõduka idatuulega jõudsime järgneva
