hetkel.
«Adventure’il» tuli teha mõningaid muudatusi ohvitseride koosseisus. Esimene abi Shank, kes oli haiglane juba enne laeva väljasõitu Plymouthist, esitas mulle lahkumisavalduse, et koju sõita. Ma täitsin ta palve ja määrasin tema kohale teise abi Kempe’i. Teiseks abiks sai mitšman Burney.
Forster, kes tegeles oma loodusteaduslike ja botaaniliste uurimistega, kohtas Kaplinnas rootsi botaanikut Sparrmanit, Linné õpilast. Sparrman avaldas soovi meiega reisile kaasa sõita ja Forster toetas palavalt tema palvet. Eeldades, et Sparrman võib Forsterile tema töös suurt abi osutada, nõustusin ma rootsi teadlast endaga kaasa võtma. Forster lubas tasuda kõik kulud, mis on seotud rootsi teadlase viibimisega meie laevade pardal, ja peale selle eraldas omaenda vahenditest iga-aastase kindla summa Sparrmanile abirahaks.
Teine peatükk
HEA LOOTUSE NEEMELT LÕUNAMANDRI OTSINGUILE
Kui olime Hea Lootuse neemel kõigega valmis saanud, jätsime hüvasti kuberneri ja teiste ametiisikutega, kes olid osutanud mulle suurimat vastutulelikkust ekspeditsiooni varustamisel ja aidanud laevad täielikku sõidukorda viia.
Pühapäeval, 22. novembril. Kell 3 päeval hiivasime ankru ja purjetasime loodetuulega välja. Kell 7 väljusime lahest. Kogu öö sõitsime läände, et rannast eemalduda; tormipuhangutega loodetuul sundis meid marsspurjesid rehvima. Meri helendas täpselt samuti nagu tollelgi ööl, mil lähenesime Laudlahele.
Teisipäeval, 24. novembril. Rannast eemaldudes võtsin kursi Circoncisioni neemele. Kuni tänaseni püsis loodetuul, mis asendus idatuulega. Keskpäevaks olime 35°25' l. – l., 29 minutit Hea Lootuse neemest läänes.
Meie ümber ujus hulgaliselt albatrosse ja madrustel õnnestus õngega mõned neist kinni püüda. Söödaks kasutati lambanahatükikesi. Madrused olid «saagi» üle väga rõõmsad, kuigi neile anti veel värsket lambaliha.
Käskisin välja jagada soojad riided. Iga madrus sai paksust villasest riidest pihtkuue ja kalevist püksid.
Mõõdukas idatuul kestis kaks päeva ja 29. novembril asusime juba 39°04' l. – l. Termomeeter näitas 11,1 °C. Kuni 6. detsembrini püsis väikeste vaheaegadega tugev lääne-loodetuul. Sel päeval jõudsime 48°41' l. – l. ja 18°24' 1. – p.
Vahel oli tuul niivõrd tugev, et pidime purjesid vähendama. Kandusime ettenähtud kursist itta ja ma kaotasin juba igasuguse lootuse Circoncisioni neemele jõuda. Kuid peamine häda seisis selles, et hukkus suurem osa Hea Lootuse neemel pardale võetud loomadest – hulk lambaid, sigu ja kõik kanad.
Palavatelt aladelt külmadele meredele siirdudes said kõik omal nahal tunda järsu kliimamuutuse tagajärgi. Elavhõbe termomeetris langes kuni 3,3 °C, kuna Hea Lootuse neemel ei langenud see madalamale kui 18,8 °C.
Käskisin suurendada alkohoolsete jookide päevaportsjoneid ja peale selle anda madrustele vajaduse korral ka lisa. Kapten Furneaux’le anti korraldus toimida täpselt samuti ka «Adventure’il». Esmakordselt pärast Kaplinnast väljumist oli öö vastu 7. detsembrit selge ja vaikne.
Tõusev päike näis hommikul tõotavat püsivat ilma. Seepärast käskisin rehvid marsspurjedelt maha võtta ja heisata praampurjed, et ära kasutada värsket põhjatuult. Kuid minu lootused luhtusid varsti, sest kõike haaras tihe, läbipaistmatu udu ja hakkas sadama tugevat vihma. Tugevnev tuul sundis mind uuesti purjesid rehvima.
Baromeeter ennustas tormi ja see puhkes peatselt. Kella üheks päeval oli tuul niivõrd paisunud, et koristasime purjed ja lasksime praamtengi alla. Otsustasin jääda triivi, pöörates laevad ninaga kirdesse, et nad saaksid edukamalt lainetele vastu seista.
Teisipäeval, 8. detsembril. Kell 8 hommikul pöördusime teisele halsile. Tuul oli niivõrd tugev, et laevadel ei saanud kasutada muid purjesid peale foorteng-taaksli. Õhtul märkasime 19°40' l. – l. kaht pingviini ja meriheina e. kiviriku tükke, mis äratas soovi selles paigas sügavust mõõta. Aga kui olime sisse lasknud 100 sülda liini, ei küündinud see põhja.
Kolmapäeval, 9. detsembril. Eile õhtul kella kaheksast alates võtsime loodekursi ja sõitsime sellel rumbil kella kolmeni hommikul, millal pöördusime lõunasse. Öösel puhus tormipuhangutega tuul ja sadas lund, kuid kella kaheksaks hommikul tuule tugevus vähenes ja ma andsin käsu purjesid lisada. Õhtul jäime triivi. Termomeeter näitas 2,2 °C. Öösel oli kõva pakane ja sadas lund.
Neljapäeval, 10. detsembril. Hommikul heiskasime alumised purjed ja rehvitud marsspurjed. Andsin kapten Furneaux’le signaali, et ta ette sõidaks. Kell 8 hommikul nägime laevast läänes jääsaart. Sel hetkel asusime 50°40' l. – l., kaks laiuskraadi Hea Lootuse neemest idas. Varsti vaibus küll tuul, kuid ilm oli rõske ja sombune ning ma nõudsin, et «Adventure» meile läheneks. Udu tihenes niivõrd, et me ei näinud enam tohutut jääpanka, millest asusime miili kaugusel. Selle panga ümbermõõt oli vähemalt 2 miili ja kõrgus umbes 50 jalga. Tal oli lame tipp ja järsud servad. Kapten Furneaux pidas seda jääpanka algul tundmatu maa rannaks ja tegi katset selle servale läheneda. Ma andsin talle käsu viivitamatult «Resolutioni» juurde sõita. Udu tõttu tuli edasi liikuda väga ettevaatlikult. Rehvinud marsspurjed, proovisin sügavust mõõta, aga kui olime liini 150 süllani välja kerinud, ei küündinud see põhja. Sõitsime põhjatuulega lõunasse ja terve öö laveerisime väikeste purjede all. Termomeeter näitas -0,5 °C kuni 2,2 °C.
Reedel, 11. detsembril. Täna keskpäeval märkasime 51°50' l. – l. ja 21°03' l. – p. tuvisuurusi valgeid linde. Neil olid mustad nokad ja mustad jalad. See linnuliik oli Forsterile tundmata. Arvan, et need kuuluvad tormilindude hulka ja elavad jääga kaetud lõunameredel. Möödusime sel ajal kahest teineteise lähedal asuvast jääsaarest.
Laupäeval, 12. detsembril. Öösel sundis loodetuul meid edelasse pöörduma. Täna püsis sombune ilm, sadas lund ja edasi liikuda võisime ainult suurima ettevaatusega, sest ähvardas kokkupõrkamine jääsaartega. Päeva jooksul möödusime kuuest sellisest saarest. Mõne jääsaare ümbermõõt ulatus 2 miilini ja kõrgus kuni 60 jalani. Lainetus oli niivõrd tugev, et hiiglalained paiskusid vahetevahel üle jäämägede. Kahtlemata oli see haarav vaatepilt, aga iga kord, kui mulle meenusid lainetusega kaasnevad hädaohud, valdas mind hirm, sest jääpanga vastu paisatud laev võib ühe hetkega pilbasteks puruneda.
Sellest ajast alates, mil jõudsime ajujää piirkonda, kadusid albatrossid ja hakkasid harvemini ilmuma nende tavalised kaaslased – tormilinnud, käärnokad, väikesed hallid linnud jt. Seevastu aga kohtasime nüüd sageli pingviine. Öösel hakkas puhuma tugevavõitu edelatuul, sadas vihma ja lumelörtsi, mis meie purjedel ja taglasel niivõrd jäätus, et kõikjal rippusid jääpurikad.
Pühapäeval, 13. detsembril. Ööl vastu tänast pöördusime lõunasse. Möödusime vähemalt 18 jääpangast. Pingviine nägime hulgaliselt. Keskpäevaks asusime 54° l. – l., s. o. laiusel, kus peaks asetsema Circoncisioni neem, mille Bouvet 1739. a. avastas. Kuid sellest neemest lahutas meid 10-kraadine vahemaa ja järelikult asusime sellest 118 liigi läänes. Sõitsin tihedas udus vihma ja lumega lõunaedelasse kuni kella kaheksani õhtul. Keskpäevast alates olime näinud 20 jääsaart. Õhtul ei ulatunud liin mere põhja 150 sülla sügavusel.
Esmaspäeval, 14. detsembril. Kuni keskööni sõitsime lõunasse. Kell pool kuus peatas meid hiiglasuur madal jääväli, millel kusagil ei paistnud lõppu olevat: ei idas, läänes ega lõunas. Jäävälja eri osades oli näha jääsaari või – künkaid, samasuguseid, nagu olime kohanud varemgi. Mõnedele madrustele viirastus selle jäävälja taga maaviir. Ka mina oletasin algul samuti ranna lähedust, kuid pärast tähelepanelikumat vaatlust veendusin, et peale jää midagi muud ümberringi ei
