ettevaatlikult, sõitsin neile paadiga vastu ja läksin kanuu pardale. Kuid ma ei suutnud neid veenda laevale lähemale tulema. Nad randusid meie laevast mitte kaugel väikese jõe suudmes ja hakkasid seal meiega jutlema.
Käskisin torupilli ja flööti mängida ning trummi lüüa. Torupill ega flööt ei avaldanud neile mingit mõju, küll aga äratas nende tähelepanu trummipõrin. Kuid miski ei suutnud neid laeva pardale meelitada. Nad astusid meiega meeleldi läbirääkimistesse ja jutlesid väga sundimatult ning koduselt maale tulnud ohvitseride ja madrustega. Mõnedesse meremeestesse suhtusid nad suurema austusega kui teistesse ja me arvasime mitte ilma põhjuseta, et mõningaid ohvitsere ja madruseid peavad nad naisteks. Ühe madruse vastu tundis tüdruk erilist poolehoidu, kuid ainult niikaua, kuni veendus, et see meremees on meesterahvas. Pärast seda ei tahtnud ta seda meest enam enda lähedalegi lasta. Võib-olla see mees, ilmutades oma sugu, lubas endale mõningat vabadust, mis peletaski tüdruku temast eemale.
Pärast lõunat läksin koos Hodgesega suure kose juurde, mis langes lahe lõunaküljel olevalt mäelt meie peatuskohast ülalpool ühe miili kaugusel. Hodges tegi kosest pliiatsijoonistuse, seejärel aga õlimaali.
Teisipäeval, 13. aprillil. Hommikul läksime Forsteriga uurima lahe suudmes asuvaid saari ja kaljusid.
Alustasime tutvumiskäiku Ankrusaare kagurannikult, kust leidsime kitsa, igast küljest suletud lahe, mille ma nimetasin tema rannal tihedate puude varjus veedetud söömaaja järgi Hommikueine-abajaks. Seejärel suundusime kaugemal Dusky lahe siseosas asuvate saarte poole. Teel nägime palju hülgeid. Eduka jahiga tapsime ja tõmbasime paati 14 hüljest, ning kui meid poleks häirinud tugev säbarlainetus, oleksime neid tapnud rohkemgi.
Edasi möödusime Hüljeste saarest ja, sõitnud ümber Ankrusaare edelatipu, väljusime avamerele. Paat õõtsus niivõrd, et hulk madruseid jäi merehaigeks. Juhuslikult sattusime paadile, millega meie meremehed olid jahile sõitnud. Me saime paadi kätte sel hetkel, mil ta oli kivide otsa paiskumas. Inimesi paadis ei olnud, kuid me ei muretsenud nende pärast, sest ma aimasin, mil viisil see paat oli siia sattunud. Ja tõepoolest, me leidsime nad kõik väikeselt saarelt Hanelahes.
Kolmapäeval, 14. aprillil. Läbi uurinud Ankrulahe looderanniku, pöördusime kell 7 hommikul laeva pardale tagasi.
Esmaspäeval, 19. aprillil. Eile õhtul külastasid meid veel kord meie sõbrad pärismaalased. Täna söandasid perekonnapea ja tütar lõpuks laeva pardale astuda.
Enne laevale tulekut läks pärismaalane veidi kõrvale, riputas kõrva külge linnujala ja kimbu valgeid sulgi ning, murdnud lähedal seisvalt põõsalt rohelise oksa, lõi mõned korrad vastu laevapannulit. Seejuures pomises ta mingisugust palvet, mis meile tundus riimitud kõnena. Siis viskas ta oksa ankruketi peale ja astus maabumistrepile. Sellal kui pärismaalane toimetas lausumist, seisis tema tavaliselt alati lõbus ja jutukas tütar sügavais mõtteis tema kõrval. See pühalik lausumiste kombetalitus, mis on võõramaalastele rahutähiseks, on levinud kõikjal lõunamerede pärismaalaste juures.
Ma viisin mõlemad pärismaalased kajutisse, kus me sõime hommikueinet. Nad istusid meiega ühisesse lauda, kuid ei tahtnud mingil juhul midagi maitsta sellest, mida neile pakuti. Mees küsis, kus me magame; ta uuris läbi kõik kajuti nurgad ja iga ese, mida ta nägi, hämmastas teda. Kuid seejuures oli võimatu tema tähelepanu koondada kas või minutikski ükskõik missugusele esemele. Looduse poolt loodu ja inimese käega tehtu näisid temale ühe ja sama päritoluga asjadena. Ilmselt köitsid külalise tähelepanu mastid ja tekid, nende tugevus ja välimus. Juba enne pardale tulekut andis ta mulle tüki riiet ja rohelise kivi. Samasuguse riidetüki sai ka Forster. Tema tütar, kes tundis ära Hodgese, kinkis talle samasuguse riidetüki, nagu olime saanud mina ja Forster. Selline komme on tuntud kõikjal Lõunamere saartel, kuid senini ma ei teadnud, et seda praktiseeritakse ka Uus-Meremaal. Ma kinkisin oma külalisele kirveid ja naelu – neil esemeil oli tema silmis kõige suurem väärtus. Pärast kingituste kättesaamist ei raatsinud ta neist enam kuidagi lahkuda. Seevastu võttis ta muud asjad väga külmalt vastu ja laevalt lahkudes unustas need isegi maha.
Mõne aja pärast viidi külalised suurtükke vaatama ning mina sõitsin koos Forsterite ja Hodgesega lahe rannikule, olles eelnevalt vanemabile Cooperile andnud korralduse kokkulepitud kohas kõik ette valmistada ööbimiseks.
Sõitsime piki lõunarannikut ja päikeseloojangul jõudsime ilma eriliste seiklusteta järsu kääruni lahe viimases sopis, kus ööbisimegi.
Teisipäeval, 20. aprillil. Koidikul asusin Forsteri ja kahe madruse saatel väikese lootsikuga uurima lahe siseosa järsku kääru. Paat aga pidi minema piki põhjarannikut kuni kokkulepitud kohtumispunktini. Lootsikust maale astudes märkasime parte. Hiilisin neile ligemale, varjates end tihedas põõsastikus, ja lasksin ühe pardi maha.
Vastuseks lasule kostis äkki metsik kisa. Selgus, et meie lähedal olid pärismaalased. Me vastasime neile samasuguse hüüdega ja hakkasime lootsiku juurde minema. Hüüdmist jätkates pidasid pärismaalased meid teraselt silmas, kuid jäid paigale. Alles hiljem taipasin, et nad ei saanud meid jälitada, sest nende ja meie salga vahele jäi jõgi. Pealegi ei olnud pärismaalasi sugugi nii palju, kui võis kisa järgi arvata.
Jätkasime oma teekonda piki jõge ülespoole, tulistades teel parte. Aeg-ajalt kuulsin metsast hüüdeid ja inimkõnet. Peatselt nägime jõe kaldal meest ja naist. Et varsti muutus jõesängis edasiliikumine arvukate kivide tõttu võimatuks, siis ei õnnestunud meil jõuda jõe läteteni. Ka jõe vool oli niivõrd tugevaks muutunud, et sõuda oli raske.
Minu katsed kohtuda pärismaalastega nurjusid: mida enam ma kaldale lähenesin, seda kaugemale eemaldusid nad meist metsasügavusse. Mõõn sundis mind jõe suudmest väljuma ja ma pöördusin tagasi ööbimiskohta.
Seal einetasime ja istusime siis paati, et laevale tagasi sõita. Samal ajal ilmusid lahe vastasküljel nähtavale kaks pärismaalast. Nad kutsusid meid hüüete ja viibetega enda juurde. Et nende kutset täita, läksin kahe mehe saatel rannale. Olime relvadeta. Pärismaalased seisid, odad käes, meist sadakonna jardi kaugusel. Kui neile liginesime, hakkasid nad sisemaa poole taganema, kuid peatusid otsekohe, kui mina, jätnud paigale oma kaaslased, läksin nende juurde üksinda. Mul ei õnnestunud neid veenda relvi ära panema. Siis aga pani üks pärismaalasi oda käest ja tuli mulle vastu. Käes hoidis ta mingisugust taimevart. Selle ühe otsa ulatas ta minule ja, hoides kinni selle teisest otsast, pidas kõne, mille mõttest ma aru ei saanud. Seda kõnet katkestasid pikad pausid. Ilmselt andis pärismaalane mulle aega selleks, et ma saaksin valmis mõelda vastuse. Niipea kui ma ütlesin mõned sõnad, hakkas ta uuesti rääkima. Kui need vastastikused tervitused olid lõppenud, kummardasime teineteisele. Pärismaalane võttis seljast oma haha (kerge ürbi) ja pani selle minu õlgadele. Pärast selle akti täitmist olid rahu ja sõprus tugevasti ning kindlalt kinnitatud. Vähemalt, kui mu kaaslased minu juurde tulid, ei avaldanud pärismaalased enam mingeid ärevuse tundemärke ja tervitasid neid samal kombel nagu mindki.
Andsin mõlemale neist kirve ja noa, sest muud mul kaasas ei olnud; võib-olla just seda laadi kingitus oligi neile kõige meelepärasem. Kasu on sellest igal juhul rohkem kui igasugusest tühjast-tähjast.
Pärismaalased kutsusid meid oma elamusse, kuid mu suureks meelehärmiks ei saanud ma seda kutset vastu võtta, sest algas mõõn ja oli vaja teele asuda.
Pärismaalased saatsid meid kuni paadini ja aitasid seda vette lükata. Aga enne seda palusid nad meid võtta ahtrilt püssid. Relvade toimet olid nad juba näha saanud ega tahtnud seetõttu mingi hinna eest neid surmatoovaid relvi puudutada.
Me ei näinud pärismaalaste juures ühtegi lootsikut. Üle jõe sõitsid nad kolme kokkuseotud puutüve abil.
Kalu ja linde on selles kohas palju, nii et pärismaalastel ei tarvitse jahipidamiseks või kalapüügiks
