l. – l. ja 140°12' i. – p. tugev lääneedelalainetus veenis mind, et sellel rumbil ei saa olla mingit maad. Ma olin samuti kindel, et maismaad ei leidu meist lõunas. Öö oli külm. Taevas säras virmaliste eredatest välgatustest.
Teisipäeval, 16. märtsil. Kell 10 hommikul, kui päike nähtavale ilmus, tehti kindlaks, et olime 58°51' l. – l. ja 143°10' i. – p. Õhtul näitasid kordusvaatlused, et laev asub 58°58' l. – l. ja 144°37' i. – p. Kompassi hälve oli 31 minutit ida suunas.
Nende vaatluste tulemused rõõmustasid mind väga, sest tänu neile õnnestus kindlaks määrata punkt, kus magnetiline deklinatsioon puudub. Pool kraadi ei oma mingit tähtsust ja ma arvan, et see punkt asetseb täpselt viimati mainitud koordinaatidel. On muide võimalik, et otsitav punkt paikneb veidi lääne pool.
Kolmapäeval, 17. märtsil.Jätkasin sõitu itta, kaldudes väikese lainetusega veidi lõunasse. Kell 5 hommikul tegin 59°07' l. – l. ja 146°53' i. – p. otsuse võtta kurss kirdesse, lahkuda kõrgetelt laiustelt ja suunduda Uus-Meremaale, et «Adventure’i» saatusest midagi teada saada ja meeskonnale puhkust anda. Teel tahtsin uurida Van Diemeni maa rannikut ja välja selgitada, kas too on ühenduses Uus-Lõuna-Walesiga.
Reedel, 19. märtsil. Öösel vaatlesime eredaid virmalisi. Hommikul nägime hüljest, keskpäeva paiku aga pingviine ja meriheina. Sel ajal olime 55°01' l. – l. ja 152°01' i. – p.
54°04' l. – l. märkasime portegmonti kanakest ja veidi heina. Meresõitjad peavad neid alati maa läheduse tunnusteks. Mina aga ei poolda seda arvamust.
Ja tõepoolest, sellest kohast, kus me asusime, oli lähim maa (Van Diemeni maa ja Uus-Meremaa) vähemalt 260 liigi kaugusel. Laevaparda ääres ujus korduvalt pringleid. Cooper kostitas ühte neist harpuuniga, aga seni, kui vähendasime laeva käiku (laev sõitis 7-sõlmelise kiirusega), nöör katkes ja loom ujus meie juurest minema.
Et tugevad ning põhja- ja looderumbidele pikaks ajaks püsima jäänud tuuled ei võimaldanud mul ligineda Van Diemeni maa rannikule, võtsin kursi Uus-Meremaale.
Olles täiesti kindel, et sellel teekonnal ei esine tõsiseid ohtusid, käskisin sõita tugeva tuulega kõigi purjede all nii ööl kui päeval. Vahetevahel nägime portegmonti kanakesi, hülgeid ja vetikaid.
Esmaspäeval, 22. märtsil. Hommikul hakkas puhuma lõunatuul, mis tõi kaasa selge ilma. Keskpäeval olime 49°55' l. – l. ja 159°28' i. – p. Edelas täheldati tugevat lainetust. Juba kolm päeva püsis elavhõbe 7 °C ja siirdumine 7-8 laiuskraadi võrra põhja poole oli seega põhjustanud temperatuuri muutuse, mis tegi meile rohkesti head meelt.
Jätkasime liikumist kirdesse, kohates teel hülgeid, portegmonti kanakesi ja vetikaid.
Neljapäeval, 25. märtsil. Kell 10 hommikul nägime mastitipust Uus-Meremaa randa. Keskpäevaks oli rand eraldatav juba tekilt. See kulges kirdest itta 10 miili pikkuses.
Ma kavatsesin heita ankrusse Dusky lahes või mõnes muus Tavai-Punamu (Uus-Meremaa Lõunasaare) lõunaosa sobivas sadamas ja sõitsin seetõttu kõigi purjede all otse ranna suunas, kasutades ära pärituult ja selget ilma. Kuid varsti peitus meist mitte üle 4 miili kaugusel olev rand tihedasse udulinikusse. Me asusime lahe suudmes; seda lahte pidasin ma tema suudme lähedal paikneva saarterühma järgi Dusky laheks.
Kartes, et udu tõttu võib edasine lähenemine ebameeldivusi tuua, pöördusin 25 sülla sügavusel järsult ja sõitsin loodetuulega mere poole.
Dusky laht lõikub Lääneneeme rannikusse ja teda tunneb ära valge kaljurünka järgi ühel saartest, mis asuvad tema suudmes. Minu esimese merereisi ajal nägin Dusky lahe rannikut kaugelt, nüüd aga liginesin sellele niivõrd ebasoodsates tingimustes, et ei saa seda üksikasjalisemalt kirjeldada.
Rehvitud marsspurjede ja alumiste purjede all hoidsin tugevale lainetusele vaatamata lõunakurssi kuni kella 11-ni õhtul.
Reedel, 26. märtsil. Hommikul tuul vaibus ja ma võtsin suuna rannikule ning keskpäeval sõitsin sisse Dusky lahte. Sissepääsu kohal ulatus sügavus 44 süllani ja merepõhi oli liivane. Lääneneem jäi meist lõunakagusse, kuna laevast põhja pool nägime Viie Sõrme lahes olevat neeme.
Sõitnud lahe vetes kaks liigi ja möödunud mitmest saarest, jäin triivima ning lasksin vette kaks sõudepaati. Ühes neist oli ohvitser, kellele tegin ülesandeks tutvuda pakpoordi poole jääva rannaga ja leida seal ohutu ankrupaik.
Varsti ta signaliseeris, et oli leidnud sobiva peatuskoha. Me järgnesime talle ja heitsime ankru 50 sülla sügavusse, kuid niivõrd ranna lähedale, et võisime sinna otsad heita. See sündis 26. märtsil kell 3 päeval pärast 117-päevast purjetamist, mille kestel läbisime 3660 liigi. Selle 117 päeva jooksul ei näinud me mitte kordagi maad.
Oleks loomulik arvata, et pärast nii pikka purjetamist kõrgetel laiustel äärmiselt rasketes tingimustes alatise külma, tuulte ja läbitungiva niiskuse käes on paljud minu meeskonnast skorbuudihaiged.
Aga seda ei olnud. Laeval oli skorbuudis ainult üks madrus ja seegi oli kõhetu ning nõrk inimene. Skorbuudi eest hoidis meid tõenäoliselt mitte üksnes magus õlleekstrakt, vaid ka sagedane laeva ruumide suitsutamine ja õhutamine.
Kinnitanud otsad, saatsin sedamaid paadi kalu püüdma. Ohvitserid lasksid maha hülge (neid oli rannal terve kari) ja seega saime värsket toitu.
Neljas peatükk
VIIBIMINE DUSKY LAHES.
KOHTUMINE PÄRISMAALASTEGA
Meie ankrupaik osutus siiski ebasobivaks ja ma saatsin oma noorema abi Pickersgilli lahe kagurannikule paremat peatuspaika otsima. Samal eesmärgil uurisin ise vastasrannikut, kuid ei leidnud ühtegi sobivat peatuskohta.
Seevastu oli Pickersgill leidnud suurepärase, kõigiti nõuetekohase sadama. Veendusin, et tema poolt leitud koht on parem kõigist minu poolt valmisvaadatud paikadest, ja otsustasin järgmisel hommikul laeva sinna üle viia.
Kalapüügile saadetud paat tõi õhtusöögiks palju värsket kala. Lahe vetes elab arvukalt kalu ja rannikul olevad metsad on rikkad lindudest. Seega võisime siia peatuma jäädes meeskonnale kerge vaevaga värsket toitu muretseda. See kaalutlus, samuti ka asjaolu, et seni ei olnud ükski meresõitja Uus-Meremaa lõunarannikul maabunud, äratas minus soovi Dusky lahte mõneks ajaks peatuma jääda.
Laupäeval, 27. märtsil. Kell 9 hommikul hiivasin ankru ja võtsin edelatuulega suuna Pickersgilli sadamale. Sõitsin sinna sisse läbi väina või, täpsemalt öeldes, läbi kanali, mis oli meie laevast vaid kaks korda laiem. Laev juhiti niivõrd ranna lähedale, et ühe just nagu meie jaoks siia istutatud puu oksad puudutasid kesk-ülatekki, teiste puude oksad aga takerdusid raadesse. Laeva ahtrist mitte üle 100 jala kaugusel voolas oivalise veega oja.
Metsas puhastati koht observatooriumi ja sepikoja ning seppade, puuseppade, purjemeistrite ja aamisseppade telkide jaoks. Paljud laeva metallosad, purjed ning vaadid nõudsid parandamist ja uuendamist, mistõttu remonttööd olid hädavajalikud. Samuti oli tarvis varuda puid ja täita kaldal vaadid mageda veega. Andsin ka korralduse pruulida õlut musta ameerika männiga väga sarnanevate puude võsudest ja lehtedest.
Ankrupaiga lähedal ei leidnud me laevale jäänud kitsedele ja lammastele head karjamaad. Siin kasvav rohi oli kare ja kõva. Siiski arvasin, et loomad hakkavad seda ahnelt sööma. Kuid nad mitte ainult ei puudutanud seda rohtu, vaid keeldusid söömast ka pehmemat haljassööta. Hoolikal järelevaatusel selgus, et loomade hambad
