võtsid pärismaalased lapsed kaasa lootuses, et me anname neile kinke. Selles veendusin ma lõplikult täna, kui üks pärismaalane tõi minu juurde oma kümne-aastase poja. Ma arvasin, et ta tahab mulle last müüa, kuid varsti taipasin, et ta soovib saada pojale valget särki.
Särgi saanud poiss kõndis tekil suures vaimustuses edasi-tagasi seni, kuni vana sokk teadmata põhjusel talle kallale tormas ja ta pikali lõi.
Särk sai seejuures mustaks ja poiss, olles väga kurb, kaebas kõigile soku vääritu käitumise üle. Sokku nimetas ta guri’ks (nii nimetavad pärismaalased kõiki neljajalgseid), mis nende keeles tähendab «suur koer».
Sellest näitest selgub, kuivõrd kergesti võib pärismaalastele omistada tavasid, mis pole neile sugugi omased.
Umbes kella 9 paiku päeval ilmus nähtavale suur kaksikkanuu, kus istus 12-13 inimest. Laeval viibivad pärismaalased muutusid kanuud nähes ärevaks ja ütlesid meile, et seal asuvad nende vaenlased. Kaks meie külalist läksid laeva ahtrisse ja hakkasid vaenlasi ähvardama. Üks vehkis hirmuäratavalt odaga, teine kivikirvega. Vahepeal istusid ülejäänud pärismaalased paati ja suundusid rannale, arvatavasti selleks, et oma naisi ja lapsi ohutusse kohta viia.
Püüdsin tulnukaid märkidega laevale lähemale meelitada. Seetõttu said ahtril seisvad pärismaalased minu peale ilmselt vihaseks ja palusid madruseid teise suguharu liikmete pihta tuli avada. Ma ei usu siiski, et tulnukad ilmusid lahte vaenulike kavatsustega. Igal juhul, kui neil algul olidki sellised kavatsused, pidid nad mõistma, et olukord pole selleks soodne. Kanuu lähenes laevale ja selles istuvad pärismaalased esitasid meile kohe küsimuse Tupia kohta. Kui ma ütlesin, et Tupia on surnud, väljendasid nad oma kurbust halisemisega, mis oli aga rohkem teeseldud kui siiras.
Varsti astusid madrused nendega elavasse kaubavahetusse. Pärismaalased võtsid meeleldi vastu meie raudesemeid ja riideid. Paljud madrused olid valmis end kas või alasti koorima, et saada oma riiete eest pärismaalaste käest tühja-tähja. Seetõttu saatsin ma oma külalised varsti minema.
Meie juurest sõitis kanuu Motuara saare rannikule. Läbi pikksilma nägin, et saarel maabus veel mitu lootsikut. Sõitsime Forsteriga sedamaid sinna. Pärismaalaste pealik ja temaga kaasas olevad sadakond saarlast võtsid mind lahkelt ning rõõmsalt vastu. Saarel oli maabunud ilmselt terve suguharu: siin oli vanakesi, naisi ja lapsi. Pärismaalased olid saabunud kuue kanuuga ja toonud kaasa kogu oma kraami.
Ma arvan, et nad elavad väina ääres kusagil lähikonnas. Muide, tõestada ei ole seda kerge, sest rändamisel, nii lähedale kui ka kaugemale, võtavad pärismaalased endaga kaasa kogu oma vara. Nad elavad ükskõik kus, peaasi, et jätkuks vaid toitu. Võib öelda, et nad tunnevad end kõikjal kodus. Sedasama panin ma tähele ka Dusky lahes.
Kohalikud elanikud elavad väikeste laialipillatud rühmadena ja alluvad üksnes perekonna- või suguharupeale (tema võim on arvatavasti õige väike). Seetõttu kannatavad nad palju ebameeldivusi, mida ei tunne arenenumad pärismaalaste ühiskonnad, kes on ühendatud ühe pealiku võimu alla või kus kehtib mõni muu valitsusvorm.
Viimastel on olemas seadused, mis on hädatarvilikud nende endi heaoluks. Nad ei satu segadusse võõramaalaste ilmumisel ja nende maale sissetungi korral kasutavad nad kindlustusi, et kaitsta ennast, oma maad ja vara.
Sellised on vähemalt Ikaa-Maui (Põhjasaare) elanikud, kuid seda ei saa öelda Tavai-Punamu pärismaalaste kohta, kes hulguvad paigast paika ja on alatises alarmiseisukorras: relvast ei lahku nad päeval ega ööl ja isegi naised ei ole vabad kohustusest pidada alati enda juures oda. Dusky lahe ääres nägin naisi, kelle odade pikkus oli vähemalt 18 jalga.
Siinsete pärismaalaste rändavat eluviisi tõestab järgnev fakt: kolme aasta jooksul, mis on möödunud minu esimesest Uus-Meremaa külastamisest, on nende paikade elanikkond, mida ma kahel korral külastasin, täiesti muutunud.
Mind pani pärismaalaste eluviisi üle järele mõtlema asjaolu, et ma ei leidnud siin ühtegi niisugust inimest, keda olin näinud kolm aastat tagasi. Ma ei suutnud leida ka ühtegi neist elanikest, kes asusid tollal neis paikades. Seega on väga tõenäoline, et suurem osa 1770. a. algul siin elanud inimesi on sellest ajast peale siirdunud mujale kas omal soovil või teiste poolt väljatõrjutuna.
Igal juhul ei ole elanike arv praegu enam kolmandikkugi sellest, mis oli kolm aastat tagasi. Motuaral olevad kindlustused on hüljatud ja me leidsime kõikjal palju mahajäetud elamuid. Tõsi küll, viimane tähelepanek ei tõesta veel nende kohtade kunagist asustatust, sest iga perekond arvestab oma mugavusi, kui ta vahetab ühe peatuspaiga teise vastu ja omab mitut onni. Minult võidakse küsida, kuidas võisid kohalikud elanikud, kes mitte kunagi ei olnud näinud «Endeavouri» ja selle meeskonda, teada tahiitilase Tupia (kes saatis meid esimesel reisil) nime ning saada enda valdusse esemed, mida nad võisid saada üksnes «Endeavouri» meestelt.
Sellele võin ma vastata, et Tupia nimi oli «Endeavouri» peatuse ajal siin elavate pärismaalaste hulgas niivõrd populaarne, et ei ole midagi imestamisväärset, et see sai tuntuks suuremas osas Uus-Meremaast, ja seda teavad isegi need, kes kunagi ei ole tahiitilast näinud, niisama hästi kui need inimesed, kes olid temaga tuttavad.
Täpselt niisama võisid ka asjad, mis varem kuulusid teistele isikutele, sattuda uute omanike kätte, kes ei ole «Endeavouri» näinud. Ma sain ühelt pärismaalaselt klaasehte, mis oli kahtlemata sattunud kohalike elanike kätte «Endeavouri» siinviibimise ajal.
Viibisin Motuaral ligi tund aega ja jagasin pärismaalastele mitmesuguseid kinke ning näitasin nende pealikule meie köögiviljaaedu, siis aga pöördusin laevale tagasi.
Mõlemad laevad olid valmis merele sõiduks ja ma andsin kapten Furneaux’le üle instruktsiooni, mida ta pidi edaspidi järgima. Ma olin kavandanud järgmise marsruudi: Motuaralt 41. ja 46. laiuse vahel itta kuni 135. või 140. meridiaanini. Juhul, kui me neil merealadel ei avasta uusi maid, tuli sõita Tahiiti rannikule, sealt aga pöörduda lühimat teed kaudu siia tagasi. Täiendanud siin puude ja vee tagavarasid, pidid laevad järgnevalt sõitma lõunasse ning külastama veel läbiuurimata ookeanialasid Uus-Meremaa ja Hoorni neeme meridiaani vahel.
Lahkumineku korral määrasin esimeseks kohtumispunktiks Tahiiti saare. Teiseks punktiks oli Kuninganna Charlotte’i väina rannik. Laev, mis saabub Tahiitile esimesena, peab ootama kadumaläinud kaaslast kuni 20. augustini, Kuninganna Charlotte’i väinas aga kuni 20. novembrini.
Kui nende tähtaegade möödumisel siiski ei kohtuta, peab kapten Furneaux reisi jätkama üksinda, vastavalt Admiraliteedi instruktsioonidele.
Paljud võivad imestada minu kavatsuse üle jätkata purjetamist südatalvel sellisel kõrgel laiusel, nagu on 46. paralleel. Muidugi on talv vähe soodus aastaaeg nendel meredel sõitmiseks. Kuid ma ei võinud aega kaotada, sest kartsin, et ühe suvega ei õnnestu mul läbi uurida Vaikse ookeani lõunaosa. Lõpuks, kui ma avastaksin mingi uue maa talvel, võiksin ma selle uurimise ja kirjeldamise jätta suveks. Ma ei seadnud sellega ekspeditsiooni suure riski ette. Laevad olid täiesti korras, meeskonnad terved. Ja just purjetades kasutaksime väärtuslikku aega kõige tulusamalt. Isegi sel juhul, kui mul ei õnnestuks lähematel kuudel midagi avastada, näitaksin ma ikkagi järeltulevatele põlvedele, et purjetamine lõunapoolkera kõrgetel laiustel on võimalik mitte ainult suvel, vaid ka talvel.
Sel ajal, kui me asusime Charlotte’i väina rannikul, oli mul võimalus tähele panna, et eurooplaste teine külastus ei aidanud sugugi kaasa mõlemast soost pärismaalaste moraalse taseme tõstmisele.
Varem ma arvasin, et Uus-Meremaa naised on oma lõunamerede kaasõdedest vooruslikumad. «Endeavouri» meestele olid naised vastutulelikkust osutanud salaja ning nende mehed ei olnud end oma naiste armuasjadesse seganud. Nüüd aga, nagu mulle räägiti, olid mehed häbistava kauplemise
