Motuara saare rannikul. Sügavus oli 10 sülda ja põhi savine. Öösel kuulsime väina vastasrannalt koerte haukumist ja inimeste hüüdeid.
Kahe päeva jooksul puhastas kogu meeskond Motuara saarel aset töökodade ja laatsareti jaoks; laeval oli mitu haiget, nende hulgas inimesi, kes põdesid raskel kujul skorbuuti.
Kõige kõrgemal kohal leidsime tulba, mille oli püstitanud siia kapten Cook oma esimese merereisi ajal.
Reedel, 9. aprillil. Täna külastasid meid pärismaalased. Nad tulid laeva juurde kolme kanuuga, neid oli inimest kuusteistkümmend. Meil oli väga tarvis värsket kala, ja et seda pärismaalastelt saada, andsime neile juba enne mitmesuguseid asju, mida nähes saarlased vaimustusse sattusid.
Üks meie mitšman märkas, et pärismaalased püüavad meie eest midagi peita. Ta hakkas selle vastu uudishimu tundma ja leidis oma visaduse tulemusena suurimaks hämmastuseks alles üsna hiljuti tapetud inimese pea.
Pärismaalased vististi kartsid, et võtame neilt selle sõjasaagi ära. Kõige enam oli aga kohkunud selle maharaiutud pea omandanud mees, kes nähtavasti hästi mäletas kapten Cooki äärmist pahameelt ja vastikustunnet barbaarse inimpeade kogumise kombe puhul ning kartis nüüd karistamist. Pärismaalased peitsid pea ära ja püüdsid meid märkide abil veenda, et neil pole seda kunagi olnudki.
Nad pärisid madrustelt teateid tahiitilase Tupia saatuse kohta, kelle Cook oli võtnud endaga kaasa esimese merereisi ajal. Tupia oli surnud Bataavias, ja kui neile seda öeldi, muutusid paljud neist ilmselt nukraks. Nad tahtsid teada, kas Tupia suri loomulikku surma või tapeti meie poolt.
Nende küsimuste iseloomu põhjal ma järeldasin, et mul on tegemist just sellesama suguharuga, keda oli näinud kapten Cook.
Pärast keskpäeva tõid pärismaalased meile kalu ja sõnajalajuuri ning said selle eest naelu ja mitmesugust tühja-tähja.
Naelu hindasid nad üle kõige. Teades mõningaid sõnu nende keeles, nimetasime neile mitmesuguste asjade nimesid ja panime nad sellega hämmastuma. Seetõttu andsid nad meile meelsamini kalu.
Laupäeval, 10. aprillil. Hommikul ilmus viie kanuuga meie juurde üle poolesaja pärismaalase eesotsas pealikuga. Nad vahetasid õhinal oma kehakatteid, sõjariistu ja kivikirveid naelte ning pudelite vastu.
Pealikud ja auväärsemad pärismaalased ronisid laevale ega tahtnud sealt enam mingi hinna eest lahkuda. Aga niipea, kui madrused näitasid neile täägistatud püsse, hüppasid nad viivitamatult kanuudesse. Meie laeva külastamine muutus neil varsti harjumuseks. Iga päev tulid nad oma kanuudega ja tõid meile kalu, saades vastutasuks naelu, helmeid ja igasugu tühja-tähja. Nad ei avaldanud meie suhtes mingisuguseid vaenu tundemärke.
Meie astronoom asus koos usaldatava valvepostiga väikesele Hippa saarele, mis mõõna ajal liitub Motuaraga. Seal avastati pärismaalaste kindlustuse varemed. Süvendades koopaid, kus varem olid elanud saarlased, kohandasid madrused need suurepäraselt elamise jaoks. Niipea kui nende töödega lõpule jõudsime, viisime «Adventure’i» kaugemale lahe sisemusse ning tassisime kaldale kõik, mis tekkidel oli ülearust, ja hakkasime põhjalikult talvitamiseks valmistuma.
Teisipäeval, 11. mail. Märgati kaht tugevat maa-alust tõuget. Maavärin aga ei tekitanud meile mingit kahju.
Esmaspäeval, 17. mail. Kogu meeskonna suurimaks rõõmuks ühinesime jälle «Resolutioniga».
Kaheksas peatükk
PEATUMINE KUNINGANNA CHARLOTTE’I VÄINAS.
TÄHELEPANEKUID UUS-MEREMAA ELANIKE KOHTA
Parimaks vahendiks võitluses skorbuudi vastu on mõnede metsikult kasvavate rohttaimede keede. Neid taimi nägin ma Kuninganna Charlotte’i väina rannal juba esimese merereisi ajal. Nende korjamisega tegelesin järgmisel päeval, 19. mail, pärast seda, kui olime ühinenud «Adventure’iga». Kogusime mõne tunniga suurel hulgal rohelist ning ma andsin korralduse keeta lõuna- ja hommikusöögiks puljongit, kuhu lisatagu skorbuudivastaseid rohte.
Juba varem mainisin oma kavatsust uurida Van Diemeni maa rannikut, sest mind huvitas väga, kas see on ühendatud Uus-Hollandiga. Kui ei oleks takistanud pärituuled, oleksin tingimata külastanud Van Diemeni maa rannikut sel ajal, kui purjetasin Lõunamerelt Uus-Meremaa suunas. Nüüd on kapten Furneaux selle küsimuse peaaegu täielikult lahendanud ja miski ei pidanud mind enam Uus-Meremaal kinni. Seepärast otsustasin jätkata oma uurimisi, purjetades itta 41 ja 46° l. – l. vahel. Informeerisin sellest ka kapten Furneaux’d ja panin talle ette seada «Adventure» võimalikult kiiresti ärasõiduks valmis.
Neljapäeval, 20. mail. Hommikul viisime maale ute ja oina, viimased omal ajal Hea Lootuse neemelt kaasavõetud loomadest. Päeval vaatasin üle peenrad, kuhu kapten Furneaux oli külvanud mitmesugust rohelist. Taimed olid kõikjal hästi tärganud ja ma arvan, et meie poolt pärismaalastele jäetud köögiviljaaiad toovad neile suurt kasu.
Reedel, 21. mail. Tegin korralduse külvata mõningate köögiviljade seemneid Pikale saarele.
Pühapäeval, 23. mail. Lambapaar, kelle elushoidmiseks olime kandnud nii palju hoolt ja näinud nii palju vaeva, leiti lõpnutena. Tõenäoliselt oli lambapaar hukkunud mingi mürgise taime söömise tagajärjel. Seega nurjus võimalus viia Uus-Meremaale sisse lambaid.
Keskpäeva paiku ilmusid pärismaalased. Laevale tuli viis inimest, kes koos meiega lõunatasid. Muide, nad sõid vähe. Õhtuks saatsime nad ära, andes neile kaasa hulgaliselt kinke.
Esmaspäeval, 24. mail. Hommikul vara saatsin Gilberti väina suudmes asuva suure kaljurahnu juurde sügavust mõõtma, ise aga läksin koos kapten Furneaux ja Forsteriga jahile.
Teel kohtasime suurt kanuud 14 või 15 pärismaalasega. Nad tundsid mu ära ja pärisid tahiitilase Tupia järele. Kui ma pärismaalastele vastasin, et ta on surnud, avaldasid nad siirast kahjutunnet.
Üldse olid siinsed saarlased Tupia isikust väga huvitatud. Tema kohta küsitleti kapten Furneaux’d. Peale selle kuulsin pärast laeval, et päeval olid tulnud sinna pärismaalased, kes erinesid välimuselt siin asuvatest pärismaalastest. Nemad pärisid samuti Tupia järele.
Laupäeval, 29. mail. Täna külastas meid 30 pärismaalast. Ühe neist viisin Motuara saarele ja näitasin talle «Adventure’i» tüürimehe Fannini poolt mahapandud kartuleid.
Pärismaalasele meeldis meie köögiviljaaed niivõrd, et ta hakkas kohe virgalt peenardelt umbrohtu kitkuma.
Ma viisin ta teistele aialappidele ja näitasin naeri, porgandi ja pastinaagi tõusmeid.
Mulle näib, et just need kultuurid võiksid esmajärjekorras Uus-Meremaal koduneda. Tähtis on vaid, et pärismaalased õpiksid neid kasvatama.
Kaks või kolm pärismaalaste perekonda asusid meie ankrupaiga lähedale ja hakkasid päeval kalu püüdma, et meid oma saagiga varustada. Pärismaalased näisid meile väga kogenud kaluritena ja nende kalastusvõtted tekitasid meis vaimustust.
Kolmapäeval, 2. juunil. Laevad on meresõiduks valmis. Käskisin maale viia kaks kitse – isa- ja emalooma. Kapten Furneaux jättis Kannibalide lahe äärde kuldi ja kaks emist.
Seega võime loota, et aja jooksul need loomad paljunevad (kui pärismaalased neid enne metsistumist ei hävita). Saarlased ei tea, et me jätsime neile selle kingituse, ja mul on siiski mõningat lootust, et nad teatava aja vältel ei märka meie poolt kaldale lahtilastud loomi.
Reedel,
