style="font-size:15px;"> Selle korallmadalike ja – rahude rõnga, mis asetseb 17°05' l. – l. ja 143°16' l. – p., nimetasin Furneaux’ saareks. Tema asend langeb kokku ühe saarega, mille avastas Bougainville. Kuid peab märkima, et selles Vaikse ookeani osas on niivõrd palju vaevalt üle veepinna ulatuvaid või pooleldi vee all olevaid korallsaari, et on raske kindlaks teha, missugused neist just olid varem avastatud Bougainville’i või teiste meresõitjate poolt.
Furneaux saarega lähemalt tutvumata sõitsin kõigi purjede all läände. Kella kuue paiku õhtul jäid üles ainult marsspurjed, öö aga veetsime triivides.
Reedel, 13. augustil. 170°04' l. – l. ja 144°30' l. – p. Kell 4 hommikul nägime veel üht madalat saart, mille nimetasime Adventure’i saareks. Selle madalate saarte ja rahude rühma nimetas Bougainville õigusega Ohtlikuks saarestikuks. Meri oli seal täiesti vaikne ja see kinnitas, et meid ümbritsesid rahud. Pidi olema väga ettevaatlik, eriti öösel.
Kümnes peatükk
LAEVADE SAABUMINE TAHIITILE JA KRIITILINE OLUKORD RANDUMISEL
15. augustil kell 5 hommikul hakkas paistma Osnabrücki (Maitea) saare rannik, mille avastas Wallis. Varsti pärast seda jäin triivi, et minust mõnevõrra mahajäänud «Adventure» saaks mulle järele jõuda. Kapten Furneaux’le teatasin, et kõige sobivam on ankrusse heita Oaiti-Piha lahes Tahiiti saare kagurannikul.
Kavatsesin seal täiendada meie tagavarasid, seejärel aga sõita Matavai lahte.
Kell 6 õhtul nägime läänes Tahiiti saart. Sõitsime saare suunas kuni keskööni, siis aga triivisime koidikuni.
Esmaspäeval, 16. augustil. Hommikul võtsime nõrga idatuulega kursi piki rannikut. Varsti tuul vaibus, laevad aga asusid poole liigi kaugusel suurest veealusest rahust ja hoovus kandis meid otse selle poole.
Meie juurde tuli mitmest kohast oma kanuudel pärismaalasi, kes tõid kaasa veidi kalu, kookospähkleid ja puuvilja. Seda kõike vahetasid nad naelte, helmeste jne. vastu. Paljud neist tundsid mu ära ning pärisid Banksi ja teiste minu «Endeavouri» kaaslaste üle. Ent keegi neist ei küsinud midagi Tupia kohta.
Tuulevaikus kestis ja iga minutiga meie olukord halvenes. Kõigest hoolimata lootsin sõita ümber rahu läänetipu ja pääseda Oaiti-Piha lahe vetesse.
Kell 2 päeval leidsime madalikul kitsa väina. See polnud kuigi sügav ja pealegi tungis merevesi titaanse jõuga väinakurku. Õnneks kandus «Adventure» õnnelikult läbi salaliku väina. Kuid «Resolution» oleks siin peaaegu hukkunud: niipea kui laev sellesse võimsasse voolusesse sattus, hakkas ta otsekohe karidele kanduma. Olime vaevalt kahe kaabeltau kaugusel veealustest kividest ja halva põhjapinnase tõttu ei saanud ankrut sisse lasta. Oli hetk, mil katastroof näis vältimatuna. Kuid siiski õnnestus ankur heita, aga enne, kui see põhja küündis, oli laeva alla jäänud vaid kolm sülda vett ja laev hakkas vastu kive pekslema. Iga löögi ajal tõusid ahtri kohale hiiglalained ja laeva saatus rippus juuksekarva otsas.
Heitsime otsekohe sisse kaks varpankrut köitega. Varbid kukkusid suurest ankrust veidi kaugemale teadmatusse sügavusse. Hakkasime laeva sisseheidetud varpide abil hiivama, raiudes läbi suure ankru keti, ja sel viisil tõmbasime laeva madalikult. Kuid veel tükk aega valdas mind hirm, sest varbid võisid kergesti põhjapinnasest lahti rebeneda või köied vastu kive katki hõõrduda. Lõplikult aga päästis meid tõus. Vee tase hakkas kerkima ja vooluse jõud vähenes tunduvalt. Käskisin kõik sõudepaadid vette lasta, laeva avamerele pukseerida ja varbid üles tõsta. Ranna poolt puhus värske tuul, mis kergendas pukseerimist. Varsti olime väljaspool hädaohtu. Saatsin paadid «Adventure’ile» appi, aga kapten Furneaux, kasutades ära tuult, oli juba purjed tõstnud ja sõitis ilma sõudepaatide abita «Resolutioni» juurde. «Adventure» kaotas kolm ankrut, trossi ja kaks randumisköit.
Seega pääsesime vaevu laevahukust sellesama maa rannikul, kuhu viimastel päevadel olid püüelnud kõik meie mõtted. Õnneks kestis tuulevaikus, mis oleks laeva peaaegu hukutanud, veel mõne aja ja päästis meid uutest hädaohtudest: kui oleks puhunud tavaline merebriis, oleks «Resolution» möödapääsematult hukkunud, aga võib-olla oleks hukkunud ka «Adventure».
Sel ajal, kui olime hävingu äärel, viibisid laeval mõned pärismaalased ja meie läheduses sõitis palju pärismaalaste kanuusid. Pärismaalased nähtavasti ei saanud aru meie olukorra ohtlikkusest. Nad ei väljendanud ei imestust, rõõmu ega hirmu, kui laev vastu kive peksles.
Teisipäeval, 17. augustil. Kogu öö loovisime tormise tuulega vihmasajus. Hommikul sõitsime sisse Oaiti-Piha lahte ja ankurdusime 12 sülla sügavuses vees kahe kaabeltau kaugusel rannast.
Laevale tuli hulgaliselt pärismaalasi. Nad tõid meile kookospähkleid, jamssi, banaane ja muid vilju. Läks lahti hoogne kaubavahetus, käiku läksid naelad ja helmed. Mõnedele pärismaalastele, kes end pealikuks nimetasid, kinkisin särke, kirveid ja muid suhteliselt väärtuslikumaid esemeid. Nemad omakorda lubasid meile tuua sigu ja kodulinde. Kuid seda lubadust nad ei täitnud. Ja ma kahtlen isegi, kas nad kavatsesidki oma sõna pidada.
Pärast lõunat sõitsin koos kapten Furneaux’ga maale ja leidsin varsti sobiva koha veevõtmiseks. Kui paadid vaatidega randusid, võtsid pärismaalased madruseid väga sõbralikult vastu.
Kolmapäeval, 18. augustil. Hommikul kulutas tüürimees Gilbert mitu tundi meie poolt kaotatud ankrute otsimiseks. Ta leidis üles «Resolutioni» suure ankru, kuid püüdis asjatult leida «Adventure’i» ankrut. Pärismaalased tõid laevale veidi vilju. Rannas arenes kauplemine loiult. Katse sigu hankida ebaõnnestus. Saarlased kinnitasid meile, et sead, keda nägime ühe küla lähedal, kuuluvad Vaheatouale, pärismaalaste kuningale, kes kannab ari de hi tiitlit. Seda isikut ei olnud me veel näinud. Ei olnud me kohanud ka madalama auastme ari’sid. Kuid paljud pärismaalased, kes nimetasid end ari’deks, sõitsid laevale kas selleks, et meilt kinke saada, või et ära näpata kõike, mis kätte juhtub.
Üks selliseid ari’sid veetis terve päeva minu kajutis. Tema ja ta sõbrad (ja neid polnud sugugi vähe) said minult mitmesuguseid kinke. Lõppude lõpuks aga läks ta häbematult minu asjade kallale ja hakkas neid andma käest kätte oma kaaslastele, kes seisid ahelikuna reas kuni tekini. Minu kaaslased kaebasid, et niisamuti toimisid ka tekil olevad pärismaalased.
Ma kihutasin kogu selle auväärse kamba laevalt minema. Minu külaline laskis kiiresti jalga. Kuid ma olin tema käitumisest niivõrd ärritatud, et kui ta oli laevast mõnevõrra eemaldunud, tulistasin kaks korda musketist, sihtides seejuures üle tema pea.
Äärmiselt ehmatatuna hüppas ta vette. Ma käskisin vette lasta paadi, et tema kanuud kinni võtta. Kui aga paat rannale lähenes, hakkasid seal olevad pärismaalased seda kividega pommitama.
Paadis olevatel madrustel ei olnud relvi kaasas. Seepärast ruttasin neile teise paadiga appi ja käskisin anda kartetšilasu piki randa. Pärismaalased põgenesid metsa ja mina, leidmata vastupanu, viisin kaasa kaks kanuud.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно
