neljaski, mida ta ei mäletanud.) Tööstuskoolis, kus talle püüti õpetada midagi, mis teda ei huvitanud. Kõige rohkem jäid tööstuskoolist meelde kaklused. Lõpukuudel ei puutunud teda enam keegi. Suslikuks hüüti teda ka traktoritehases, kus ta ligi pool aastat pühkis luuaga tsehhiruume ning alles seejärel tööpingi taha sai. Ta treis mingit jublakat. Meister oli millegipärast hämmeldunud, kui avastas, et Susliku jublakas pole halvem kui teistel. Suslikuks hüüti teda ka ühiselamutoas, kus ta õppis viina jooma ja kitarri tinistama. Tõsi, ta ei saanud selgeks ühtki meloodiat. Mõnikord ümises ta mingeid sõnatuid kaeblikke viise, hääl kõrge ja kuri. Need viisid tulid iseenesest, kusagilt tema seest, ta näljasest kõhust, ta teadmata päritolust. Ta ei teadnud oma vanemaid ega rahvust. Vanematest lakkas ta unistamast umbes kaheksaselt, rahvus polnud teda kunagi huvitanud. Passi pandi ta kirja kui venelane, ehkki selles oma ainsas keeles ei pruukinud ta suurt üle poole tuhande sõna. Milleks? Ta ei saanud aru, miks pidid inimesed üldse eriti rääkima. Hädatarvidust selleks ei olnud. Milleks kõik need keeled, rahvused, kogu see jama? Nii nagu tema aru sai, oli tegu kapitalismi iganditega.
Tal olid kõrged põsenukid ja raske tume pilk. Ta vältis inimestele otsa vaatamist. Ta oli ammu aru saanud, et teda ei armastata. Ta vastas samaga.
Suslikut oli ta ükskord ühes ajakirjas pildi peal näinud. See pilt ei solvanud teda. Suslik siis Suslik.
Kui tuli aeg, kutsuti Suslik armeesse. Ta oli seda sügist juba ammu oodanud. Ta ei tahtnud enam jublakaid treida ega toakaaslaste jutuvada kuulda. Nood rääkisid põhiliselt naistest ja plikadest. Ta arvas, et satub tööpataljoni, aga ei, asi läks teisiti, temast sai piirivalvur. Ta ankeet oli sobiv. Ta hakkas kandma roheliste pagunitega vormiriideid. Hommikust õhtuni sisendati talle, et ta on eesliinil, et Nõukogudemaa piir on püha, kust ei tohi üle lasta ka kõige lähedasemat inimest. Algul oli Suslik natuke nõutu: piir asus vanas võõrapärases linnas mere ääres, suvel oli siin tuhandeid suplejaid ja laht oli purjekaid täis, eesliini kujutas ta veidi teisiti ette. Hiljem jäi uskuma. Lähedasi inimesi tal polnud. Karantiini ajal äratas jefreitor Burlakov ta ükskord keset ööd üles ja küsis karmi sosinaga: kuidas sind lapsepõlves hüüti, salaaga? Suslik, vastas ta pikkamisi ja pööras selja. Aga mis see lapsepõlv on, küsis ta vastu, nägu seina poole. Burlakov taandus. Vabanda, vennas, ma ei teadnud, pomises ta.
Nüüd oli sellest kaks aastat möödas. Suslik oli sõjaväega harjunud. Teist elu ta ei tahtnud. Nagu ikka pühade ajal, oli ta köögitoimkonnas. Ta ei näinud selles järjekindluses mingit erilist saatuse ülekohut. Köögis sai alati süüa. Hommikusöök oli möödas, söökla tühjenenud, toimkonnakaaslased lauad koristanud. Rasvased taldrikud kuhjusid nüüd vannis. Nendele pahises kraanist tulikuuma vett. Kõik oli kultuurne. Suslik raputas vanni natuke sinepipulbrit, kääris võidunud tööpluusi varrukad üles ja haaras mõla järele.
Lahtisest nõudeluugist kostis muusikat. See oli ümmargune krapp, mis üksinda ja reipalt söökla seinal mängis. Suured ülemused, marssalid ja kindralid, hüüdsid kaugel suures pealinnas vajalikke käske. Moskvat Suslik austas. Moskva oli maailma tähtsaim linn. Ja riigis oli kõik korras. Suslik võis rahulikult ja kultuurselt nõusid pesema hakata. Tal oli jäänud veel aasta teenida. Selle ajaga lootis Suslik jefreitoriks, veel parem aga nooremseersandiks saada, et siis kirjutada raport soovist jääda üleajateenijaks. Siis ta enam taldrikuid ei nühi, vaid vaatab pealt, kuidas seda tehakse. Siis annab ta korraldusi. Võib-olla saab ta tööle koguni toidulattu.
Vesi oli liiga kuum. Suslik otsustas natuke oodata. Ta koukis püksitaskust välja viilaka valget leiba, puhus sellelt puru maha ja hakkas sööma. Kõht jäi temaga rahule. Hing oli tühi. See polnud paha tunne.
Aga siis astus pesuruumi majandusvanem, vana kipras näoga mees. Tal oli paraadmunder seljas ja medal rinnas. Ta nägi välja nagu ohvitser.
Suslik laskis oma punetavad käed külgedele rippu. See oli vilunud soldati liigutus, mis markeeris austust auastmelt vanema ja iseenda vastu.
Majandusvanem oli mõtlik. Ta pani käed rinnale. Ta oli väejuht.
„Sihuke lugu… Lühidalt: annad toimkonna üle. Dibenkole. Sa ei küsigi, miks? Ah jah, sina ei küsi midagi… Ma siiski ütlen. Dibenko tarvitas eile alkohoolseid jooke. Sina aga mine üles, võta hoidlast oma paraadmunder ja joostes major Gallitski juurde.”
„Just nii,” ütles Suslik kõlatult.
Imestus oli talle võõras. Ta tegi kohmaka keskendunud pöörde ja läks pesuruumist välja. Läks? Ei, marssis.
Vanem vaatas talle järele. Tema oli küll imestunud. Ta teadis, et Suslik ei mõista vähimatki nalja. Samas polnud vanem oma pika teenistuse jooksul näinud ühtki teise või kolmanda aasta sõdurit, kes köögitoimkonnas rivimäärustikku oleks täitnud.
4
Kim jäi äkki vait. Pille rääkis talle midagi kiiresti ja kaeblikult. Kim kilkas paar silbitaolist hüüatust – ühe pika, teise lühikese.
Puhkpilliorkestrid hakkasid uue hooga mürtsuma. Suur trumm tegi oma tüm-tümmi.
Kim süles, ilmus Pille uksele. Avo piilus neid läbi ripsmete.
Pille oli väikest kasvu – nagu pisike mossis plika, kes peab tarima tema hoolde jäetud lapsepundart. Paksuvõitu plika küll, aga mis seal ikka, mõned peavad ka paksud olema. Seisa veel, palun! Las ma piilun, las ma hardun!
„Vaata, Kimmi, issi tudub…”
Idüll ja lalin trummipõrina saatel.
Oma poega piilun ma samuti. Mulle teeb muret, et mul pole tema vastu ikka veel liiga tõsiseid isa-tundmusi. Ta on veel kuidagi … titt üleüldse. Ta pole veel kellegi nägu. Ta oskab alles käpuli ukerdada. Aga küll sa kasvad, küll räägime siis mehejuttu. Räägin sulle sellestki, kuidas sa oma nime said. Nimega läks ausalt öeldes viltu. See oli minu sõber Tom Randmaa, kes soovitas: mehel olgu lühike ja naksuv nimi nagu nokaut, siis läheb tal elus hästi. Saagu Kim Käsper! Saigi. Alles pärast taipasin, et see on üks korea levinumaid perekonnanimesid, lehte lugedes paistab, et pooled korealased peale Kim Ir Seni kannavad sama nime, teised on Lid. Aga seal ta on, eesti soost Kim, oma ema lopsakas süles. Las ma piilun, las ma hardun.
Ma ju teadsin, mille peale lähen. Või teesklesin, nagu teaksin, nagu otsustaksin, nagu määraksin ise oma saatust? Mina, vähemate ja suuremate, arukamate ja sõgedamate vaimuinimeste üleküllusest umbekasvanud sugupuu jõuetu, küüniliselt targutav vesivõsu. Eesti oludes pole naljaasi olla neljandat, ei, isaliini pidi koguni viiendat põlve lipsuga mees, vaimutungla kandja, tarkuse teostaja. See on ohtlik. See lõhnab närvihaigla ja mandumise järele. See ajabki mind terveks eluks gaasijaama operaatoriks! Ainus väljapääs šansi andmiseks järeltulijatele on abielu lüpsja või aguliplikaga. Mina valisin viimase võimaluse. Valisin? Pole mõtet endale valetada… Selles mängus pole mehed valijad pooled, neile jäetakse ainult säärane mulje. Seal ta nüüd seisab, mu õnn, mu nuhtlus, tema sugupuu on vaimupiinajatest nii puhas, et vali või päevapealt Ülemnõukogusse. Lihtsa nõukogude ketraja vallastütar… Ah, mis ma jaman, ma tahan hardust tunda. Minu meelest olid sa algul jumalikult kena, eriti siis, kui sa vait olid. Nüüd on mõni aasta möödas, sa hakkad paksuks paisuma. Nagu su emagi. Su ema on nagu suur soe taluahi. Sinustki saab ilus soe taluahi. Ah kui lohutav on mõnikord peita oma tarbetust eneseanalüüsist kõhnunud koon su vägevate rindade vahele… Teinekord teeb mulle muret asjaolu, et meie leksikon, meie märksõnad on liiga erinevad. Ma tahaksin olla samuti lihtne ja soe, ma tahaksin olla mõistetav, aga tihtipeale taipan su pilgust, et me ei saa teineteisest päris täpselt aru.
Aga kas ikka peabki? Natuke retoorikat: miks inimesed abielluvad? Kas selleks, et elu üle muljeid vahetada, sõnu, mõtteid, aforisme, kommentaare, tsitaate – lühidalt, oma maist teekonda
