toodi uued kannud.
(… Kamin, mida keegi kütta ei viitsi. Emal on sigaret näppude vahel. Pianistinäpud. Kas ta üldse oskab klaverit mängida? Imelik, ma ei teagi seda. – Mida sa vajad, Esko? Ma ei küsi seda enda pärast, minu elu on üldjoontes elatud elu. Kiidelda pole mul millegagi peale selle, et olen endale kindlaks jäänud. Esko, ütle mulle, võib-olla ei saa ma kõigest aru, aga ütle, kas see mustade ja valgete nuppude tõstmine on kõik, mis sind huvitab? Või ei huvita enam seegi?.. – Helve, vihane kui kurat. – Kasi siit toast, kasi diivanile, haisukott! Õudne, mis hais! Mis laket sa jälle jõid? Kes sulle välja tegi? Millal sa ise raha teenima hakkad? Kebi siit, Botvinnik, ma ei tee nalja! – Miks just kohe Botvinnik, miks mitte näiteks Simagin? Sellepärast, et maanaised ei taju nüansse, ei oska õigesti haigetki teha. Eile magasin Vooremaaga viigi maha. Oleks ma odaga sinna käinud, f-etturiga sinna, poleks ta saanud mulle sisse sõita. Kamin, mida keegi kütta ei viitsi. Vaat mis: Sammi on hea koer. Mis koer? Sammi on suur inimene… Ta on melanhoolik, kes tunneb mind lapsest saadik, nagu öeldakse… Tema teab täpselt, mis minuga toimub. Teaks ise kah!?..
… tegelikult on iga inimene täiesti üksi, kui ta just siiami kaksik pole. Üksi ikka! Oled ja teed midagi, mõtled midagi, ütled midagi, aga ega teine sellepärast eriti midagi aru saa, mõni ehk natuke aimab, millest jutt, aga neidki, kes aimavad, jääb aina vähemaks, kes pöörab hüvale, kes kurale, kes merele, kes alleele, ja ongi kõik… Ja üksiolek muutub aina selgemaks. Muide, kes see Kõverik ikkagi peaks olema? Mis on inimese tragöödia? Kas see, et jäängi gaasijaama operaatoriks? Ei, sellest ma hommikul juba mõtlesin. Kas ma tunneksin ennast vähem traagiliselt, kui oleksin näiteks filosoofiaaspirant? Küllap veel rohkem, sest siis oleks pilt veelgi selgem ja masendus veelgi ilmsem. Ja üldse, jätkem sofistika. Oleks, oleks. Tahan uskuda, et mõne aasta pärast on kõik pisut teisiti, kas paremini või hullemini, aga igatahes teisiti. Ehk on siis käes kasvõi minimaalnegi selgus? Noorus on küll ilus aeg, aga ta väsitab hirmsasti ära. Mõnikord tundub, et pole veel sedagi – et olen ikka veel puberteedieas poisike, kes ei tea ise, mida tahab, ja kelle tulevik on suureliselt abstraktne. Kohutav küll, kui see nii oleks…
… jälle see pilt, see odav kino: üks mees jookseb midagi nägemata diagonaalis üle väljaku, üle trammitee… Autopidurid küll ei kriiksu, trammid ei tilise, sest parajasti on fooris punased tuled. Siis jookseb see tola läbi linna, hõlmad valla, suu pärani. Silmad punnis – väga loll nägu! Muudkui kihutab! Mööda Estonia puiesteed, mööda Tartu maanteed… Jumal, kui häbi… Häbi, lihtsalt häbi! Kuidas edasi elada? Kes seal jooksis, kes see armastuse narr küll oli? – Stopp. Ma ei tohi ju selle peale mõtelda. Järelikult ei mõtlegi. Kes ütles, et noorus on ilus aeg? Noorus on tegelikult hirmus aeg! Saaks ta juba mööda! Aga lõppu ei paista tulevat. Hea, et poisid tulid. Aitavad noorusest jagu saada…
Vanad! Paistab, et esimene päevakorrapunkt hakkab välja kujunema. Pakume välja sõnastuse: „Kuidas noorusega toime tulla.” Või hoopis nii: „Kas täiskasvanud lapsed tohivad naist võtta?” Ei meeldi? Siis ütleme, et see oli nali.)
Tom lõpetas oma Õlle, silus hõredaid juukseid ja ütles, et nad võiksid nüüd kuhugi edasi minna. Ükskõik kuhu. Ära siit. Liikumine on elu. Tulevik on helge. Trepid on marmorist. Või kes neid lauseid juba pilduski, võib-olla Esko, võib-olla Avo.
Aga keset kitsast vanalinnatänavat jäi Tom äkki seisma, tegi munakivisillutisel täispöörde, surus käed küünarnukkideni taskupõhja, ajas silmad pungi ja hakkas undama:
„Ütle, mis tunne on olla julm? Ütle, mis tunne on olla alatu? Mind piinab teadmisjanu, ütle! Aga ei ütle sa ühti! Vait oled muudkui, silmad põhjatult leebed nagu alati!!!”
Avo ja Esko vahetasid ebaleva pilgu. See etendus tuli natuke ootamatult – isegi Tomi poolt.
Tom lõdvenes, muigas nõrgalt, ootas, millal teised lähemale astuvad.
„Po-pole midagi. Tegin natuke magedat pu-pulli, okei. Hea toon ei lu-luba nii va-varajasel kellaajal ja pe-pealegi õlleka ukse taga nutuseks minna. Ma polegi nutune. Lihtsalt olen va-vahepeal hirmsasti alla käinud. Ma luuletan – oo häbi ja õudust! Kü-küsite, mis siis sellest, mi-miks maalikunstnik Sass Suuman tohib luuletada, noorgraafik Toomas Randmaa aga mitte. Sellepärast, et Sass on mu-muuseas ka luuletaja, mi-mina aga… Ja-jaa, mina olen nüüd veel gra-grafomaan kah!”
9
Hommikul demonstratsioonile minnes pidi Helve tahes-tahtmata mööduma sellest suure toa vanast diivanist, kus norskas tuntud maletraagik. Riided seljas, suu pärani. Sellest pildist piisas, et tõuseks uus vihahoog, mitte põrmugi nõrgem öisest. Ta oleks heameelega Eskole millegagi virutanud. Helve paugutas vanade daamide hommikuunest hoolimata välisust ja lausa jooksis bussipeatusse.
Instituudi ees oli hulganisti rahvast. Nende grupi naised ja tüdrukud moodustasid monoliitse sõõri. Helve rääkis oma sõbratarile, alati unise olemisega, ent kõige virgemale õppijale Paks-Tiiule kõik kiiresti ja täpselt ära. Ta ütles lõpetuseks, et ootab ainult selle päevani, mil titega maha saab. Kevadel on ta sellest majast läinud nagu üks vile. Paks-Tiiu mõtles järele ja ütles, et Helve on loll. Paks-Tiiu elas ikka veel ühiselamus, tema võttis asju puhtpragmaatiliselt. Muidugi olin ma loll, nõustus Helve. Sellepärast, et ma üldse Eskoga abiellusin. Sest kogu instituut teadis, kes on Esko – lohe, lakard, naistekütt. Tead, kuidas ta mulle abieluettepaneku tegi? Ütles, et kõik sõbrad on juba naisemehed, peaks ka proovima. Ma oleksin pidanud talle vastu kõrvu panema, aga … lühidalt, naiivse maaplika asi. Enam ma pole naiivne maaplika. Ja üldse abiellusin ma temaga ainult sellepärast, et mul on hea süda, ütles Helve.
Paks-Tiiu vangutas jonnakalt pead. Tal oli eriarvamus. Tegelikult oled sa naistank, ütles ta nii sõbralikult, et polnud võimalik solvudagi. Pärast tuli Keskmine-Tiiu ja Helve rääkis kõik otsast peale üle. Keskmine-Tiiu oli tõsine inimene, tema ei arvanud, et Helve on loll. Ta vaikis. Siis tulid veel Margit ja Pikk-Tiiu. Veel kord arutati Esko ja Helve küsimust. See oli üks nende rühma põhiprobleeme. Margit kui komsorg küsis päris ametlikult, millal härra Virkhaus suvatseb loenguid külastama hakata. Ah, ei suvatsegi, tal üks turniir teise otsa, kähvas Helve, mõtles siis järele ja küsis ägedalt: mis see sinu asi on?
Pärast räägiti muustki. Et milline klass kellele sattus. Neile kõigile olid praktikal sattunud põnevad klassid, ainult Paks-Tiiu nurises, et tal polevat kahjuks ühtki ulakat poissi.
Siis hakkas orkester mürtsuma, suur trumm ohkas kumedalt ja kolonn läks liikvele. Sõbratarid võtsid Helve hoolitsevalt enda vahele.
Igalt tänavanurgalt tuli juurde aina uusi kolonne: koole, tehaseid, truste, laevameeskondi, kontorite rahvast. Lipud, loosungid, stendid, õhupallid ja lilled. Ning peade kohal õõtsuvad portreed. Brežnevit ja Mikojani oli kõige rohkem. Teisi nägusid Helve ära ei tundnud. Novembripäike läigatas puhkpillide niklit ja vaske. Ja kõige kohal, kogu linna kohal näis tümpsuvat üksainus hiiglaslik trumm. Kõik seadsid oma sammu selle järele. Helve oli pärit kaugest tagakülast, linnaelu tipphetked, eriti aga suured rahvakogunemised erutasid teda tänini. Linna oli ta tahtnud, linna oli ta saanud, linna pidi ta jääma! Ta samm oli kerge ja enesekindel. Ta ühtlased hambad särasid sihitus pühadenaeratuses. Ta heledad, kergelt lokkis juuksed lehvisid tuules. Ta jäi vist koguni ühe fotoreporteri vaatevälja. Pärast seda ei tihanud ta viivukski naeratamisest loobuda, ehkki lõugadel hakkas juba valus. Võidu väljaku lähedusse jõudes oli muuseas muutunud ka hoiak Eskosse. Tont temaga, mõtles Helve suureliselt, ja kui järele mõtelda, on Esko viimasel ajal isegi paar milligrammi mõistlikumaks muutunud.
Siis jõudsid nad tribüünide ette. Jõmm-paa, jõmm-paa, tegi suur trumm nüüd eriti aktiivselt häält.
„Elagu nõukogude üliõpilased!”
„Hurrraaaaaaaa!!!”
