Mõtle, mis sa räägid!”
„Ja kes see on?”
„Lentsman.”
„Ja need, ja need?”
„Klauson, Vader, Ušanjov, Vaino…”
„Kas see väike vihase näoga mees või?”
„Tüdrukud, kuulge, aga kesse Vaino üldse on? Pole kuulnudki!”
„Psst, lollakas… Tüdrukud, mis te karjute! Tahate pahandusi või? Ja ärge ometi näpuga näidake!”
„Kust sa, Margit, neid kõiki nii hästi tead ja tunned?”
„Tuleb tunda. Komsorg peab kõike teadma – tuleviku jaoks.”
Poole tunni pärast trügisid nad endale kohvik „Energias” välja terve laua, tellisid kohvi ja kooki ning lobisesid tükk aega.
Koju jõudes polnud Helvel hommikusest vihast midagi alles jäänud. Esikus Sammiga mürades tuli ta mõttele, et võiks kinno minna. Muidugi, Esko pole seda ära teeninud, aga olgu talle pühade puhul amnestia antud. Ja pealegi kaotas ta eile ju tõesti viimase partii…
Suures toas mängis hämaruses vaikne raadio. See oli vististi Soome lainepikkusel.
„Tere!” ütles Helve hoogsalt. Silmas korratut ajalehevirna klaverikaanel ja mõtles, et enne kinnominekut teeb ta oma toa ideaalselt korda.
„Tere-tere, Helve,” ohkas hõbehall vanaema sügavamõtteliselt.
„Tere,” ütles tumehall ämm. „Muide, kuidas väljas ilm on?”
„Lausa suvi!”
„Tõesti? Muide, Esko palus teile edasi ütelda, et ta läks välja.”
„Kuhu?”
See oli muidugi täiesti tarbetu küsimus.
Ämm oli seda oodanud. Ta pani raamatu käest.
„Jah, teate, Helve, ma ei saa teie küsimusele vastata. Teie kui filoloog olete kahtlemata tuttav vene folklooriga. Kui ma ei eksi, siis figureerib neil üsna mitmes muinasjutus keegi tuulepea, on ta siis parajasti Loll-Ivan või kütt Akim, kellel on mingi sisemine sund „minna sinna – ei tea kuhu, tuua seda – ei tea mida”. Ämm avas sigaretipaki. „Tehke suitsu. Ah õige, teie praegu ei tee. No vaat, meie Esko on ka säärane. Ja tema läheb alati lausa priitahtlikult … lausa rõõmuga … sinna – ei tea kuhu, et tuua – ei tea mida… Võtke istet, mis te seisate.”
10
„Ohh, kuule, ära seda minu käest nüüd küll küsi. Mina ei tea, mina ei tahagi teada. Kuhugi ta läks. „Tervisesse” võib-olla. Aga arvad sa, et nad veel seal on? Neil on see Toomas ka kambas … ja-jaa, no-noh! Ja mind see asi enam ei huvita. Tehku, mis tahavad. Kõige parem, kui satuksid kogu oma kambaga miilitsasse.”
„Kuule, Pille, tule siia. Hakkame koos pidu pidama.”
„Ma ei saa ju! Ma pean poissi valvama, kuidas sa ometi ei taipa? Ta jäi just praegu magama, mõistad sa!? Küll sul see kõik ees seisab… Noh, olgu, nägemist.”
Pille pani toru ära. Ta oli Helvega liiga teravalt kõnelnud. Aga mis sellest. Pille tahtis praegu üksinda olla. Pille ei tahtnud ilmakärast midagi teada. Pille tahtis põhjalikult õnnetu olla.
Kõik oli õnnetus, kõik oli nurjatus. Abielu ja interjöör selle ümber. See vastik puumaja, kus ta nüüd elas. Ja eriti need vastikud tapeedid – luitunud, maitsetu mustriga. Kõige rohkem tegi viha aga väljavaade toaaknast: sügis, raagus puud, hoovid, plangud, katused, korstnad, pesunöörid, prügiurnid. Ning Kalamaja vanamoorid siin-seal koperdamas. Kõik oli kole ja nurjatu. Pers-pek-tii-vi-tu.
(Pille oli sündinud Kopli liinibarakis.
Pille kollektsioneeris viimase ajani filmitähtede fotosid. Monroe, Bardot, Lužina, Eve Kivi, Terje Luik… Mõnikord tahtis ta – iga aastaga küll aina vähem, kuna see oli paraku üsna ebareaalne, – et temagi oleks filmitäht, väga kihvt filmitäht, ja mitte siin, mitte siin, vaid seal, kus tähed elavad loomulikku täheelu, filmitäht, kes mõnikord on nii armuline, et lubab ennast suudelda mõnel kuulsal mehel: mõnel kirjanikul, dotsendil, kümnevõistlejal, gangsteril; filmitäht, kes joob graatsiliselt, pisikeste degusteerivate lonksukestega häid margiveine, palju paremaid kui hotell „Tallinna” valuutabaaris, ja kellel on palju raha.
Piisavalt.
Noh, igatahes täitsa palju.
Kümme tuhat rubla.
Dollarit.
Ja siis ükskord sõidaks ta ära.
Kuhugi kaugele, kuhugi väga-väga kaugele, kus on väga-väga ilus.
Näiteks soe meri. Puhas kullakarva liiv. Ja helepunane jahtlaev.
Ja siis ta puhkab, üteldes tasakesi, rinnahaälel:
„Teate, kui väsinud ma kõigest sellest olen.”
… ja kõik, kes satuvad teda parajasti kuulma, leiavad, et tal on tuhat korda õigus. Kauni, kuulsa, ületöötanud staari õigus… Kõik on temast vapustatud!!)
Pille polnud ausalt öeldes kunagi proovinudki täheks saada – isegi mitte koolilaval. Ta töötas kummitoodete vabrikus arvestajana. Kuulsate meeste suudlused polnud ka midagi erilist. Ükskord Avo sünnipäeva ajal läks näiteks noor kirjanik Paul Koovitaja endaga sassi ja püüdis teda suudelda. Ta rääkis seejuures midagi segast Havai mimoosidest ja niudevööde prinkusest, seejärel aga tõttas väljakäiku öökima. Peale kõige muu armastas Pille Avot (kui nad parajasti ei riielnud) ja neil oli alati vähe raha.
Poiss magas. Pille otsis tegevust. Ta võttis esimese kättejuhtunud ajakirja, see oli maikuine „Noorus”. Ta lappas seda siit-sealt.
„EÜE stardivalmis!” luges ta. „Kuu aja pärast, täpsemalt 20. juunil, alustab taas tegevust Eesti Üliõpilasnoorsoo Ehitusmalev. See loodi aasta tagasi ning mulluse hooaja kokkuvõtted olid üsna rõõmustavad… „Nooruse” toimetust külastasid maleva komandör Toomas Etverk ja üks tema kolmest asetäitjast Aarne Vahtra…”
„Et meie põldude saagikus aasta-aastalt kasvab, selles on suuri teeneid ka mineraalväetiste tootjail,” luges ta. „Maardu maapõuest väljakaevatud fosforiidimaak, käinud läbi keemilised rikastusprotsessid, aitab põllumehel võita enamsaaki igalt põlluhektarilt. Ühe tonni fosforhappe arvel võib täiendavalt saada kakskümmend tonni rukist või nisu, vähemalt viiskümmend tonni kartuleid. Ning kui uskuda teadlaste arvestusi, siis…”
„Majakovski loeb poeemi „Vladimir Iljitš Lenin” Ajakirjanduse Majas,” luges ta. „Harva olen minagi kilki laulmas kuulnud, tihtimalt ise, kilk peas, laulnud,” luges ta. „Rummo taidurlik sõna võiks eraldi uurimisobjektiks olla,” luges ta. „Sulaki jõel ehitatakse Tširkei auuli lähedal hüdroelektrijaama, mille tammi kõrgus on 260 m,” luges ta, oigas raevukalt, viskas ajakirja tagantkäe minema, tõusis, läks riidekapi juurde, võttis selle tagant märkamatust peidupaigast pudeli kirsilikööri. Sellest pudelist polnud aimu kellelgi, kõige vähem Avol.
Kui Pille oli väga
