ja metafüüsika tegid talle muret – ikka veel.
Noorukina oli ta innukas spiritismiharrastaja olnud. See oli üksvahe kõvasti moes. Lektüür oli ka vastav: „Vaimsuse ideoloogia” aastakäigud, „Tarkade kivi”, Thomas Manni „Võlumäe” finaal. Oli perioode, mil ta kaotas une ja kartis pimedust.
Siis tulid teised huvid. Ilmselt polnud hauataguse elu saladused siiski nii tähtsad. Mis neist ikka uurida, pärast surma saad niikuinii kõik teada.
Kui saad.
Niimoodi oli ta mõtelnud.
Muidugi võis nüüdki mõnikord õhtuti sobivas meeleolus, sobivas seltskonnas kõige selle üle mõtteid vahetada. Ka selles valdkonnas oli erudeeritusel ja kindlal informatsioonil kaalu. Telepaatia, biovoolud, UFO-d, aga ka spiritism. Igasugune müstika erutas kõige apaatsematki. Mõne ajas aga vihale. Avole lausa meeldis hüsteerilisi materialiste õrritada. Aga üldjoontes oli teema tema jaoks ammendatud, see oli nüüd umbes sama pinev ja sama ebaoluline nagu ristsõnade lahendamine.
Üks tema paremaid sõpru Esko lahendas juba aastaid ristsõnu säärase süvenemisega, nagu oleneks sellest tema saatus.
Aga siiski! Kaheksa aastat tagasi ärkas Avo keset ööd. Ta süda kloppis. Kell näitas kolm ja neliteist minutit, seda mäletas ta hiljem täpselt. Just sel ajal koputati kõvasti aknaruudule ta voodipeatsi kohal. Avo tuba oli teisel korrusel. Kolm kondist ja ebamaist koputust. Jube öö oli. Hommikul sai perekond teate – öösel kell veerand neli oli ühes Tartu kliinikus surnud tema isa.
See oli olnud tõesti konkreetne elamus.
Und enam ei tulnud. Kinnisilmi lamades mõtles Avo nüüd hajameelselt: kes see Kõverik peaks olema? Küllap mõni tilluke Lutsifer… Miks ta mind tervitab? Tervitagu, kui tahab…
Elutoas hakkas helisema vana lärmakas telefoniaparaat. Pille tuli köögipoolelt, asetas vaikselt ägiseva Kimi võrevoodisse ja läks susside sahinal telefoni juurde. Temast jäi tuppa viimaste kuude iseloomulik lõhnadesegu: keedetud piim, mingi teravavõitu lõhnaõli, veel midagi nimetut. Võib-olla lõhnas niimoodi argipäev?
„Ma kuulen. – Aa, see oled sina… Ei, Avo magab. Ta oli ju öises vahetuses. – Ei, me läheme täna välja. – Aitäh, sulle kah. Mis vahet seal on, vene pühad või mitte, peaasi, et vabad päevad. – Ei, ära täna rohkem helista. – Ma ju ütlesin, et ta magab. Kuule, sa oled vist juba hommikul purjus? Ei, muidugi, see on sinu eraasi. – Selles on sul õigus. – Tead mis, ma ei viitsi täna sinuga enam rääkida.”
Sellist tooni tarvitas Pille viimasel ajal ainult Eskoga rääkides. Jäik, põlglik, suurilmalik, sisimas aga pingul ja paanikas. Avo ei sallinud ei ülbust ega paanikat. Üldse ei meeldinud talle Pille keerulised suhted telefoniga. Telefon tegi ta naise alati võltsiks. Pille rääkis telefonitorusse nagu amatöörnäitleja, kes peab mängima viienda põlve krahvinnat. Telefon oli Pillest üle. Ikka veel. Miks? Kas sellepärast, et muud neil polnudki: keskkütet, moodsat mööblit, autot, suvilat ega isegi televiisorit. Küllap oli telefon Pille jaoks ainus ühendusniit teel ilusa elu poole. Avo imestas ennast: ta oli äkki oma naise peale väga õel.
„Kes helistas?” hüüdis ta.
Pille tuli uksele. Ruudulise kittelkleidi hõlmade vahelt välgatas mürkroheline kombinee. Naise silmad olid vihaähmis.
„Nagu sa ei teaks! Es-ko muidugi!!”
(Milline huulekõverdus! Kas ta siis ise ei teagi, et viha teeb naised koledaks? Ei, ma ei salli sellist jama.)
„Ja mida ta ütles?”
„Mida ta ütles, mida ta ütles! Mis tal ikka ütelda on? Sina tahtsid ju magada, eks siis maga ometi, issand jumal!”
(Tead, naine, mulle tundub, et nii läheme tülli. Vaata mulle otsa. Rahune maha. Noh, vaata siis!?)
„Mis sa vahid? Mis sa vahid, ah? Mina sinu hüpnoo…”
„Hm.”
„Ära irvita mu üle! Ja ära arva, nagu ma su hüpnotiseerimist kardaksin.”
„Tead mis, Pille. Ma ei saanud niikuinii magada. Mille kuradi pärast see raadio nii kõvasti karjuma peab?”
Avo tõusis, tõmbas hommikumantli selga ja jäi Pille ette seisma.
Pisarad tulid varem, kui võis oodata. Käed vajusid jõuetus ahastuses rippu, kõrge rind hakkas ägedalt tõusma ja vajuma, suu oli ahastavas krambis. Mis metamorfoos see küll oli? Kuidas sellesse suhtuda tuli? Nüüd ta ütleb: „Ma ei suuda enam.” Ütleb või mitte?
„Ma lihtsalt ei suuda enam,” oigas Pille. Pisar, teinegi. Ohh. (Kelle read need olidki: kevadel, kui kasemahla aeg on käes… Visnapuu? Sütiste? Siig?) „Tead sa, Avo, ma lihtsalt ei suuda enam.” Põsed nõretasid, põsed pärlendasid. Miks see mind ei liiguta? Kuhu on kadunud hardus? Nüüd ta ütleb – see pole elu, see on hullumaja.
Pille nuuksatas: „See pole elu, see on hullumaja.”
Peaks teda lohutama, aga ei tohi. See teeb asja ainult segasemaks. Ärgem sekkugem geneetilistesse tervikprogrammidesse! Ühe tuttava meditsiiniõe käest konsultatsiooni saanud, temaga üle tänava keldrikohvikus piisakese kuiva veini võtnud, saabus Pille koju lohutamatu diagnoosiga – ta olevat paranoiahaige. Avo ei tahtnud kellegi paranoias süüdi olla ega kelleltki tema paranoiat ära võtta. Rahu, mõtles ta nüüd, rahu. Kevadel, mõtles ta, kui kasemahla aeg on käes, siis lähen, tila ühes, ämber teisen käen… Need olid muuseas hoopis Paul Koovitaja read. Avo astus vaikides Pillest mööda. Nuta, mu arm, kui sa seda vajad. Ma ei näe küll enda puhul süükoosseisu, aga jäägu sulle kõik su elulised vajadused. Alles keskhommik ja juba pahandused käes. Nii vormitakse küünikuid. Aga küünikudki vajavad rahu. Ja üldse, ega ma talle mingi poisike ole!
Avo pani raadio kinni, istus telefoni ette ja valis numbri.
„Halloo?” kostis kohe Esko reibas bariton.
„Tere, vana,” ütles Avo. „Sa olla helistanud. Pille mainis.”
„Tõesti või?” irvitas Esko.
„Nii see oli, ütles küll. Häid pühi. On uudist kah?”
„Suurt midagi. Eile lõppes turniir ka ära.”
„Kuidas läks?”
„Sain Vooremaa käest kaela.”
„Oi, oi, vana.”
„Tühja. Finaali pääsen ikka. Kuule, õigus – Tom on välja ilmunud.”
„Tõsi? Kus ta siis oli?”
„Ta ei ütle.” Esko naeris. „Ta keeldub midagi üles tunnistamast. Helistas mulle natuke aega tagasi ja ütles, et kannu õlle eest annaks hobuse ära. Ainult et ho-ho-ho-hobust pole ka olemas.”
Esko matkis võrdlemisi täpselt Tomi häält. Avo muigas.
„Ta kutsus meid poole üheks „Tervisesse”. Lubas välja teha ja ise viisakaks jääda. Muide, ära sa arva, minul oli ka eile väike koduskandaal.”
„Mis mõttes ka?” protesteeris Avo.
„Igas mõttes… Mis ma teist halvem olen, kas
