akvaariumi juures, istus vanaema. Väikesed kahvatud kalad ujusid rohelises vees aeglaselt üles ja alla.
„Esko,” küsis vanaema rangelt, nagu esimest korda elus, „millas sina ükskord aru pähe võtad?”
Esko kehitas õlgu.
„Sina ei võtagi,” otsustas vanaema, olles teda põhjalikult uurinud.
„Ja mida ma Helvele ütlen, kui ta tuleb?” küsis ema.
„Ütle, et… Ah ütle mida tahad. Läksin välja ja kõik.”
„Kõik?” kordas ema kurva irooniaga.
„Muidugi,” ütles Esko.
„Esko!”
Ta vaatas kärsitust varjamata tagasi.
„Sa oled viimasel ajal jõhkraks muutunud, Esko,” ütles ema.
Vist küll, oleks ta äärepealt vastanud. Aga siis oli ta õnneks juba pikas poolpimedas esikus, tõmbas mantli selga, krapsas tikku, süütas sigareti ja silitas suurt niiskete silmadega koera, kes tasakesi ohates tema juurde lonkis.
„Hei-hei, Sammi,” ütles Esko.
Selleks korraks jäi kõik seljataha, see muutumatu vaikelu, suur, hämar ja jahe tuba, kamin ja akvaarium, klaver ja pruun kohvikann, kaks pikka kõhna hallipäist, aina sarnasemaks muutuvat naist. Ema ja vanaema. Ühtemoodi intelligentsed, skeptilised, masendavalt loogilised, piisavalt kalgid, täiesti eluvõõrad – nagu mingid pagenduses viibivad aadlinaised.
Mõnikord arvas Esko enda kohta, et tema on siia korterisse, siia peresse sattunud leidlapsena. Umbes samuti nagu koer Sammi.
7
Demonstratsioon oli lõppenud.
Inimesed tulid vastu, hõlmad valla, mõnel värvilised lindid rinnas. Nende kerged varjud tõttasid kiretu ent selge sügispäikese paistel mööda puhast sõiduteed.
Mööda sõitis sinine tramm, katusel punaste tähtedega kollane loosung.
ELAGU RAHVASTE SÕPRUS!
Noored madrused seisid indiaanifilmi afiši ees ja pildistasid üksteist hasartselt. Küll grupiti, küll üksiti. Mälestuseks Tallinna-päevilt.
Mustis sukis tüdrukud, hallid tudengimütsid peas. TPI, tehnikateaduste taimelava. Seegi feminiseerumas.
Devuški, hüüdis üks madrus ja teised naersid.
Tüdrukud näitasid keelt ja lisasid sammu.
Gastronoomist väljus vintis mees ja karjus vihaselt: Ruudi!
Lipud. Iga maja seinal lipp. Mõni maassevajunud puumaja oli nii pisike, et lipp varjas fassaadi. Loosung.
ELAGU SUUR OKTOOBER!
Ühe kõrge eestiaegse üürimaja tulemüüri varjas Leonid Brežnevi hiigelportree. Range ja õiglane pilk paksu kulmupuhma alt vaatas üle poole Kalamajakandi.
Kõik nii, nagu alati olnud.
Ei, siiski mitte. Ühel mehel kiskus naine näo katki.
Pea õlgade vahel, krimuuslatud põsk mantlikrae varjus, kiirustas Avo agulist välja.
8
Vana baari tavarütm oli häiritud. Tasakaalukate ja elukogenud meeste asemel, kes enamasti nägupidi tuttavad ning hommikupooliti siit ikka vähemalt veerand tunniks läbi astuda tavatsesid, sagisid nüüd kahes väheldases saalis juhuslikud äraeksinud, need, kes polnud osanud mujale minna või polnud mahtunud pühadepungil kohvikutesse-restoranidesse. Nad tegid lärmi, nad tekitasid ärevust. Nad nõudsid elevust ja rõõmu. Nad olid kohaga eksinud. „Tervise” fluidumid olid hoopis teistsugused, palju varjatumad ja palju mitmetahulisemad, kohati melanhoolsed, kohati grotesksed, kohati koguni traagilised. Üürikesel kroonutrallil polnud siin kodu.
Avo, Esko ja Tom istusid kõrvuti kõrgetel pukkidel, jalad rippu. Nad jõid õlut, suitsetasid ja seirasid kogu seda tavatut melu, kõiki neid uhiuusi kaabusid, liigkirevaid lipse, aga ka midagi hoopis harjumatut: korralikke pereemasid ning peeni daame, kes oma saatjate käevangus näisid midagi ootavat. Ega viimati balli? Argipäeviti „Tervises” naisi ei nähtud. See oli meeste klubi, siin lõhnas ausa mehemure järele.
Sõbrad ei saanud omavahel eriti rääkidagi, nii vali oli sumin, nii intensiivne sagimine. Ehkki – mis siin ikka rääkida. Kaua sa ikka räägid, kaua sa imestad, kaua sa muljeidki vahetad. Naised on naised. Üks tõsine mees ei hakka ju ometi tundide kaupa oma naise peale kaebama. Igaüks neist oli elanud umbes veerand sajandit, elu koosnes juba paljudest kogemustest.
(Nii jah, vanakesed, oleme maabunud. Reas nagu pääsukesed traadil. Esialgu on meie rida veel mõneti lünklik, aga küllap päev sellegi vea parandab. Üks on selge: päris põhjuseta ei ole me siia kokku tulnud. Kui sedagi võimalust enam poleks, siis oleks asjad tõesti pahasti. Eks ju? Ja veel – kui mõni meist arvab, et täna kiiresti hakkama saame, siis arvaku pealegi. Kollektiivne kogemus ütleb meile midagi muud. Ja sellega, nagu öeldakse, on koosolek avatud. Kes soovib sõna?)
Avo katsus ettevaatlikult põske.
„Kas paistab väga välja?” küsis ta murelikult.
„Pi-pisut ikka,” lohutas Tom. Tom püüdis muudkui naeratada, elusa ja pealegi muretu inimese muljet jätta, aga ta näolihased olid puised, ta pilk hälbiv, ta liigutused sihitud.
„Ah mis sa kekutad. Kire jäljed, kurja lilled,” ütles Esko. „Joo parem õlut. Ega sa mädanema lähe, ära loodagi. Midagi ei saa kergelt kätte.”
„Muidugi joon ma õlut,” vastas Avo pisut närviliselt. Jõigi ja pühkis pärast hoolega habet. „Ütelge parem, kallid sõbrad, mis edasi saab? Mina küll ei tahaks koju minna.”
„Mi-mina ka mitte,” reageeris Tom kiiresti ja tänulikult. „Ma pole seal terve i-igaviku olnud, seal on tühi ja igav… Külm kah. Kes kar-kardab naist, kes tühja tuba.”
„Kunstniku asi,” pilkas Esko.
„Ei, ei, mis sa nüüd…” Tomi hääl oli paluv, pilk ekslev. „Pe-peame parem meie ka neid rii-riigipühasid. Te-teate, ma sain alles natuke aega tagasi a-aru, mis linnas toimub. Kõ-kõik pe-peavad pü-pühasid… Kas meie ei tohigi? Nii sobibki paremini. Ke-keegi ei märka, et te-tegelikult me ei peagi pühasid. Mis te mu-muigate?”
„Ole ettevaatlik, ära tee poliitikat,” ütles Esko.
„Mind po-poliitika ei huvita,” ohkas Tom. „Te-teate mis, pärast otsime Pauli ka üles. Tema on kõige vanem ja targem, las ta ütleb… Te-teate, poi-poisid, tuleb välja, et ma olen ju-juba teist pä-päeva Tallinnas tagasi.”
„Kus sa üldse olid?” küsis Avo.
Tom vakatas, vaatas tühjal pilgul Avole otsa, naeratas:
„Liiga raske küsimus… Aga Ta-Tallinnas olen ma oma hoiukassa riismed küll üle kä-käinud, seda ei saa ma sa-salata…”
„Miks sa ei helistanud?” imestas Esko. „Kus sa olid?”
Tom
