tiivul kaugele,Armas helin hinges paisub,
Ärkab üles lennule:
Püha öö, vaikne öö!
Keset tuba iluehtes
Sätendamas kuusepuu,
Kõrval seisab lapsukene,
Rõõmul laulab väike suu:
Püha öö, vaikne öö!
Kiireke siin hilju sündis
Süütu lapse südames —
Tasa üle taeva sõudsid
Rahuinglid, hõisates:
Püha öö, vaikne öö!
Rõõmus, mures elurada
Sammub ilmas inime,
Sammub, kuni inglid vastu
Jõuavad tal’ lauluga:
Rahu öö, vaikne öö…
Tasa kellahelin sõuab
Õhtu tiivul kaugele,
Armas helin hinges paisub,
Ärkab jälle ülesse:
Püha öö, vaikne öö!
VANA-AASTA ÕHTUL
Kuula, hing, kuula sa,
Aasta tund viimane sõuab —
Pidu kas pidama
Uude sind ühes ta nõuab?..
Mida siin kätkisse
Uuele aastale
Looja on paigutand —
Ei seda iialgi
Inime ometi
Ilmale kuulutand.
Ainult meil viimane tund
Tegusid äratab üles,
Kuidas neid viha või arm
Tekitas aegade süles. —
Kõigile lahkuja
Kuulutab üksinda,
Ühes mis uuele
Võtab, kas aitajaks
Lisab, kas lasuvaks
Koormaks ta rinnasse. —
Kuula, hing, kuula sa,
Aasta tund viimane sõuab…
Tööle kõik, külvama —
Kodumaa kuldane nõuab!
NÜÜD KADUND KÕIK!
Katkenud on viimsed köited,
Rusuks langend lootused —
Kuldse rõõmu hulka kurbus
Tasa sõnu sosistas:
Nüüd kadund kõik!
Vilu varju vaibund, kadund
Minu päike sätendav,
Sõber kaunis teise rinnal;
Mure jäänd mul’ mustendav —
Oh, kadund kõik!
Iial ei ta enam tule,
Ei saa tema rinnale —
Katkenud on viimsed köited,
Rusus lootus viimane —
Oh, kadund kõik!
Kurdan üksi! Kurbus, mure
Kanda raske üksinda —
Pisar vaesel vaigistajaks,
Mälestus tal sõbraksa…
Nüüd kadund kõik!
KUI ÄRKAB…
Kui tasa, tasa öösel
Mets ärkab ülesse
Ja sahin kurblik sõuab,
Kui eksind lehtesse.
Kui lained tuule armus
Kõik virvet püüavad
Ning kaldarinnal liivas
Nad naerul surevad, —
Siis nagu sahin olen
Ma eksind lehtesse,
Kui virvet otsiv laine,
Mis raugeb liivasse.
MU ARM
Mu arm on kandle kõlinas —
On vaikne, tasane,
Kui igatsuses leekivas
Ning sõuab keeltesse.
Mu arm! Mu arm!
Ta veereb hilja vetele,
Kui lained ehateel
Kõik kalda poole mängule
On tasa hilja teel —
Mu arm! Mu arm!
Ta kiigub lillelehtedel
Ja õitel naeratab;
Ta liigub metsas oksadel
Ja öösel sätendab —
Mu arm! Mu arm!
See arm on ilu isamaal,
Kuis särab meie teel,
Kus Eesti mure, Eesti rõõm
Tal elustajaks veel…
See meie arm!
Mul’ kinkis teda karjamaa
Ja talutareke
Nii õhutas, et tulena
Jääb loitma südame —
Mu arm! Mu arm!
KUI VIRMALISED VEHKLEVAD…
Kui virmalised vehklevad,
Öö raudne kumendab
Ja tähed taeval kiirgavad
Ning lumi sätendab,
Siis karastab me vägevaid,
Me poegi vaikseid, tugevaid
Me kaitsja Põhjavaim!
Ja õitseb tasa kodumaal
Öö suine, nõiduslik,
Ja valvab kõrgel kiirtemaal
Õrn Koit ja Hämarik —
Siis õnnistab me vägevaid,
Me poegi vaikseid, tugevaid
Me kaitsja Põhjavaim!
Vaim vabaneb, kui muredes
Meil selgib kindel tee,
Mis armastuses, vaikuses
Viib mehi sihile —
Sest kasvagu meil vägevaid,
Me poegi vaikseid, tugevaid…
Meil kaitsjaks Põhjavaim!
Me Kalevite kaunis kuld
Ei läinud kaduma:
Kui kindel vaim, kui vägev muld
Teeb mehi rikkaks ta —
Sest võrsugu veel vägevaid,
Meil poegi
