PÕLLULE
Kui olen viljaväljadel
Ma kodu kõndimas,
Kus särab kaste kõrredel,
Tuul tasa kiikumas,
Siis hüüan üle välja ma:
Su võim on siin, mu kodumaa!
Su võim on siin!
Siin Eesti mehel kindel käik,
Siin ehteid naisele,
Ning neidudele lilleläik,
Õrn muru lastele —
Sest üle välja hüüan ma:
Su ilu siin, mu isamaa!
Su ilu siin!
Ja puhubki siin põhjatuul —
Põld külvil lainetab,
Ning kolletavad lehed puul,
Külm lume riputab, —
Siis siiski võid veel hüüda sa:
Su lootus siin, mu kodumaa!
Su lootus siin!
PÕLLUL
„Tõnu, eks me lähe välja
Nurme nõlvile vaatama,
Kas on rukis juba valmis,
Tõuvili hästi võrsund?“
„Lähme, pojukene, lähme,
Eks me vaata järele,
Kuidas sinu kätetööda
Jumal tänavu õnnistand.“
Nurmele sammuvad mehed.
Nooruse jõus üks õitseb,
Teine neist kännuna
Kipub juba kõdunema.
Rukis on valmis,
Päikese vägevas läikes
Hiilgab ta nurmel kui kuld.
Uhkesti lendab nooruse vaade
Üle lainetava vilja,
Üle tuleviku jõuvoogude,
Ning iseteadvalt peatub pilk
Vanaduse targal palgel,
Palgel, kus äranägemise rahu
Vaikib oma valguse kumas.
„Ei ma saa aru,
Kündsin ja äestasin,
Äestasin, kündsin,
Rohujuurtki ei jäänud
Minu nurmele —
Siiski lillesid, vaata,
Kõrrede vahel on palju
Sinisilmil siin vaatamas,
Lehtekõrvul kuulatamas —
Kes neid küll külvanud siia?“
„Poeg,“ sõnas vanake mõttes,
„Ilm külviks on loodud.
Kõik, mida teades või teadmata
Külvame, viibides ilmas,
Tärkab ja tõuseb
Kandma siin oma vilja —
Lilled on rõõmuks ja iluks —
Rõõmuks me silmile,
Iluks me kodu ja põllule.
Umbrohi – seda nad pole
Põllule valvsale kündjale.
Umbrohtu
Saa ei külvata kurja käsi.
Lillesid külvab siin Jumal.
Kui rõõmu tööst tunneb kündja
Ning mõtleb külvates:
Mullasse viskan terakesi,
Viskan tuleviku iluks,
Tõusva’ valgusele toeks
Kodumaa kullasel väljal.
Eks sa mõtelnud nõnda! —
Poeg, mõtled sa nõnda,
Siis sa oled aitajaks,
Siis sa tõused toetajaks
Kõigele, mis püüab üles,
Üles, kuldse päikese poole,
Jumaliku ilu maale,
Meie kuldasel kodupinnal, —
Oled õige põllumees!“
KUI SÕUAKS IGAVIK
Sääl päike raugend valguses
Läeb merre puhkele.
Õrn kuma kerkib lainetes,
Lööb kullas lõkkele —
Kui sõuaks igavik.
Paat liigub tasa rannale
Sääl üle merevee.
Ei jääda suuda laintele:
Ta arm on kodutee,
Kus ootab igavik.
Kõik on kui unes, mõtetes,
Leht langeb murule.
Mees vaikib tõevalguses
Ja vaatab merele,
Mis on kui – igavik.
EI ME SUUTNUD
Temale on ainult teada,
Mis mu südames,
Minule, mis tema süda
Varjab leinates;
Ei me suutnud silda luua
Hingest hingesse —
Tuuled tulid, kõike viisid
Ilma laiale.
KUI HÕBEKELLADE HELIN…
Kui hõbekellade helin
Käib hilju mu südame —
Ma otsin su läiki, Jumal,
Ja igatsen ülesse;
Kui hõbekellade helin —
Hing kuulatab, väriseb,
Ja nagu aimab, kuis Sinu valgus,
Täis vaimu, kord ligineb.
LÄBI METSA…
Läbi metsa vaikus tume
Nagu ligineks,
Silmis tähte sära tasa
Nagu heliseks…
Värin veereb läbi keha,
Unenäod kohkuvad —
Igaviku kutsesõnad
Hinge veerevad.
TA TAHTIS…
Ta tahtis ilma luua
Uut, toredat kõigile
Ja elu, olu põhjust
Siin tuua valgele;
Kuid tõde oli mullas:
Mees viidi puhkama —
Arm igavene
