Rändaja õhtulaul. Ernst Enno

      Sääl, kus koidu allikad

      Kuldses virves kumavad,

      Kiirte laulud helisevad,

      Valguskandlel kõlisevad,

      Hingad sina, hingad sina,

      Minu kadund arm!

      Kui tõi kuldne kevade

      Lillekesi aasale,

      Päästis ööbikute keeled,

      Igaviku armumeeled —

      Tulid sina, tulid sina,

      Minu kadund arm!

      Kui viis sügis puhkama

      Õiekesi nutuga,

      Päiksekiired raugesivad,

      Armu huuled vaikisivad,

      Läksid sina, läksid sina,

      Minu kadund arm!

      Nüüd mu ihad lendavad

      Sääl, kus koiduallikad,

      Kiirte laulud helisevad,

      Valguskandled kõlisevad,

      Kuni jõuan sinu juurde,

      Minu kadund arm!

      Ju metsades hõbevõrke

      Koob hilju sügise,

      Ju väljadel udu tõuseb

      Kui mõttes ülesse.

      Ei sügise lillekene

      Või enam naerata’,

      Ta igatseb päiksemaale,

      Et kodus õitseda.

      Mu südames kodu ilu

      Koob tasa sügise,

      Ning igatsus nagu unes

      Käib tähti ülesse.

      Tuule mängul koltund lehed

      Raugend murul liiguvad,

      Jahtund päikse kuldsed kiired

      Nagu kalmul mängivad.

      Üksi eemal rukkinurmel

      Rõõmul elu haljendab,

      Lootus uue’ kevadele

      Mõttes vastu naeratab.

      Oh mu armas isakene,

      Kuis su pale nõnda kipras,

      Keha jäänud kui see vare,

      Kivivare mäe otsas,

      Juuste pääle, habemele

      Nagu sügisene halle

      Langend tasa elumure

      Sinu võimu vähendama,

      Käte jõudu kütkendama!

      Oh mu armas isakene,

      Lase sinu silmadesse

      Vaata’ hästi sügavale.

      Sinna, kuhu naeratama

      Valjusesse, kindlusesse

      Jäänud igatsusevirve

      Eluvalguse järele,

      Õnnestava rõõmu poole,

      Mis kui helendaja eha

      Kipub metsa taha jääma.

      Mina su poega, pojukene,

      Mina su lapsi, lapsukene,

      Kes see võrsund, kes see tõusnud,

      Võrsund sinu südamesta,

      Õrna meele püüdemistest,

      Tõusnud sinu igatsusest

      Valguse ilu vainudele,

      Lõkendava vaimu maale;

      Selle’p olen vaikne meesi,

      Armastelen kodumetsa,

      Üksilduses unistada,

      Sahinaga juttu vesta,

      Lillesaladuste ilul

      Päeva kaupa põlvitada,

      Öösi üksi väljadele

      Tähte sõnu, ööde heli

      Vargsi minna kuulatama, —

      Ilu varjul vägesida

      Igas rinnas imestada;

      Selle’p ei sünni adra taha

      Laia vagu ajamaie

      Ega mahu meeste hulka

      Raudameelel eluvankrit

      Sihi poole seadlema,

      Märgi poole mängitama.

      Oh mu isa, isakene,

      Mina, su igatsuselapsi,

      Kõlban sinu rinna na’ale,

      Kui sul süda leegitsemas

      Vihameeles, tusatujus, —

      Kui sul kulmu kortsumassa,

      Elutuuled tuisatessa

      Pannud silmad sul välkuma,

      Lauda vastu raudameelel

      Rusikatki raksatama, —

      Siis ma tasa sõnu sõlmin,

      Laulan sulle vihatulest,

      Tusatujust, vaenumeelest,

      Kuidas rauges nooril päevil

      Viha eide helmedele,

      Tusk ta armupaeladesse,

      Vaenumeeled vaikisivad

      Eide hella sõnadesse, —

      Kuidas muutus vihatuli

      Paindumata püsiduseks,

      Tusatuju mõnumõtteks,

      Vaenumeeli rammustajaks,

      Sihi kindlama seadijaks, —

      Siis ma hõiskan, siis ma laulan,

      Hõiskan läbi su mälestuste

      Sinu hinge ilumaale,

      Laulan mured lilleõiteks

      Sinu tundmusetaresse,

      Igatsused armumeeleks

      Südamesse soojendajaks,

      Et kord kaoks murepilvi,

      Päike lendaks üle palge

      Kipradele kiikumaie,

      Kühmas kogu kasvatama,

      Hõbejuukseid, hõbehabet

      Kuldasäral ehtimaie,

      Käte jõudu kõvendama,

      Keha rammu kasvatama.

      Nii

Скачать книгу