kauged ja armsad —Ma igatsen teie poole
Ning helisen nagu ojakene,
Öö jaheduses meremõtteid
Kullerkuppudele seletades.
Te üksi helendate mu hinges
Ning valguse ilus suudlete
Mu kurbusi vaikseteks lauludeks.
Oh silmad,
Nii vaiksed ja selged
Kui tähed,
Nii kauged ja armsad…
MEIE HINGES…
Meie hinges on mägede igatsus, —
Mitte maisete mägede järele,
Mille ladvul jää ja lumi
Oma kodu on rajanud,
Vaid tundmuste sinikõrgustele,
Kus igavene valgus särab,
Tõe päike paistab
Ning südamed võimu võtavad
Oma teed lõpetada
Kirgede marus.
Meie hinges on kõrguste armastus;
Sääl, kus päikese kuld
Suudeleb sinavaid kaugusi,
Tähed palvetavad keerul
Igavese saladuse ümber,
Mis ilmade laotusi hoiab, —
Sääl on meie kodu,
Sinna otsime teed tagasi,
Kadunud teed
Läbi kirgede maru,
Murede ja rõõmude,
Kurvastuse umbse udu,
Lõbu uimastava kaisutuse.
Meie hinges on mägede igatsus,
Päikesekiired hüüavad meid
Ja meie kuuleme nende häält,
Kanname oma koormat
Ning rändame
Üksinda.
JÕULU ÜKSILDUSES
Sinu vaikuses on hää,
Sina avad oma saladused
Igatsevatele südametele,
Oo üksildus,
Ja sinu rahu kuldses virves
Sõuab hing valguse kodu poole.
Vabasta, igavene üksildus,
Kujutav vaikus,
Et ununeksid ilmad,
Mis üles ehitame kaduvast ainest,
Ning kuhu elama paneme
Mõtteid ja soovisid,
Iseennast põrmu külge köites.
Kurbuse uduses valus
Otsisin mina nagu nimeta laine
Nimeta päikesekiirt,
Kelle soojuses ja valguses
Laksunud oleksin
Ilu nõiduslikkudest jõududest,
Kuni sätendades raugenud oleksin
Rannal, —
Ja kaotasin kõik. —
Sina aga, üksildus,
Viletsate kodu,
Igatsejate ilurikas maa,
Täitsid mu hinge uue helinaga,
Nagu ligineks uus armastus,
Ligineks valgus; —
Ja minu alasti süda ehtis end
Jumaluse virvega, —
Mis mudas lamas,
Tõstsid sina üles
Ja nägemata päike
Vabastas mõtted ja soovid
Põrmukütketest, —
Ja läbi südame uduse valu
Seletas silm
Nägemata maailmade elu
Vikerkaarina sätendamas.
Kes jõuab sinu avarusesse,
Igavese Isa vaikne arm,
Üksildus, sündida
Nagu emaihust uuesti! —
Sinu vaikuses, oh üksildus,
On hää kujuneda,
Sest uues armastusetules
Põleb kogu maailm kokku
Üheks suureks igatsuseks,
Mille leekides süda
Uusi keeli seab kandlele,
Mis põrmus koda peab ehitama
Imelikule helinale, jumalikule häälele,
Magusale valgusesõnale
Inimese rinnas,
Et tolmukübemed ärkaksid
Õitsevateks päikesteks paisuma,
Hangunud maailmad tõuseksid
Uues suurusemängus helendama.
Üksildus, igaviku arm,
Võrsuvate hingede maailm,
Vägevuse tasadus,
Nimeta meid uue nimega,
Mis valguse lastele antakse
Elu saladuste kätkis.
VALGUSE VAIMUS
Laulu laulavad aegade lained,
Laulu igavesele kadumisele,
Armuta muutumisele; —
Südamete sügavustes aga,
Vaiksete tundmuste üksilduses,
Elab jäädavuse helin,
Asub valguse vaim.
Kaduvuse laulu laulavad ajad; —
Meie aga, vennad, edasi joome
Kurbust ja rõõmu
Kustumata janus
Äranägemise tõeks võrsuma
Oma rinnas;
Meie aga, õed, edasi ehitame
Oma elu tundmuste väes
Valguse nägemata templit
Kaitseks nõrkadele
Rahva südame lageda mäe otsa —
Kuni valguse vaimus raugeme
Kaduvuse saladusesse!
KUUVALGUSE SALADUS
Päike kadus kaugele;
Kuldses virves värisedes
Võttis meri
Teda oma vaikinud hõlma;
Üksi kurblik-mahe kuma
Nagu armu viimane suudlus
Lendas üle maailma ning kustus
Oru tõusvates varjudes.
Valgus veeres kaugele.
