imeline kumaPimeduse voogudesse.
Imestades vaatavad tähtesilmad,
Mäed ja orud ärkavad,
Jõed ja järved sätendavad,
Metsas ja võsas pallustav sahin,
Nurmel ja aasal särab kastes
Nagu kahvatunud saladuse mäng
Ning viljakõrred painduvad põrmu poole.
Ööde värav on lahti —
Soojuseta valgus, —
Selgus, mille allikas
Oma tule on kaotanud,
Valgub päikese ununud valda
Ning igatseb…
Nagu unenägu lendab ta,
Sõlmides laulusõnu,
Soojale selgusele, voolavale valgusele
Kadunud kodu mälestuseks
Jumalus,
Kust ta võimu väge tundes
Lahkus oma ilma looma
Ruumi mõõtmata kaugusesse.
Jahe värin kumiseb hämaruses…
Mäed ja orud kohkuvad,
Jõed ja järved tumenevad,
Metsas ja võsas hirmunud sahin,
Nurmel ja aasal särab kastes
Kartusevärin
Ning viljakõrred vaatavad paludes koidu poole.
Soojuseta valgus lendab läbi öö
Salalaulu unistades
Igavesest surmast
Ja otsib oma lapsi,
Kes elu vastu võitlevad
Ning allikaid köita katsuvad,
Mis selguse sära
Ja soojuse poole
Neid juhatavad,
Kes ilmas ehitavad ja loodavad,
Armastavad ja õnnistavad.
PÜHAPÄEVA HOMMIK KODUS
Üle põldude ja aasade,
Üle metsade ja väljade
Liigub soojuse ja valguse tiivul
Pühapäevahommikune rahu,
Kumisev kellahelin huultel,
Ja manitseb palvele.
Kodu vaikib päikesekiirtes,
Väljadel lainetab vili,
Eemal metsas liigub sahin
Nagu kannelde magus kaja
Vaikse templi üksilduses,
Lindude ja putukate hõiskeid
Lauluks päikesele ülendades.
See on kodune helin,
Mille jälil ma sammun
Ning kujunemise igatsuses kuulatan
Oma templis, kodumetsas!
Päikese soojuse ja valguse kandlel
Liigub metsa pühapäeva mõte
Nagu eksinud igavik;
Lindude ja putukate,
Lehtede ja lillede huultel
Tundub elu palvelaul.
Kõigega kumiseb mu hing kaasa
Nagu koiduehtes kastetilk
Siniõhkude suudlemisel
Ning leiab jälle teed
Üles, ununenud sinitempli poole,
Kus iseennast uuendab
Valguse vaimus
Põrm.
Üle põldude ja aasade,
Üle väljade ja metsade
Liigub soojuse ja valguse tiivul
Pühapäevahommikune rahu,
Kumisev kellahelin huultel,
Ja manitseb palvele, —
Ning kaugel, tolmunud teedel,
Ruttavad inimesed – kirikusse.
UNETA ÖÖL
Mina olen vististi sinu arm,
Täherikas öö,
Kes sa igaühte kord pärid
Hingusele…
Valendav udu kõnnib aasal,
Varjud mängivad kuupaistel,
Tähed unistavad kastesäras —
Ja mu mõtted otsivad teed
Sinilillede poole,
Keda unepaelad on kütkestanud
Minu hinge kurbuseks.
Öö on oma tiivad laiali laotanud,
Nagu külm arm ligineb ta mu südamele…
Kus on mu hinge vägevuse sõnad,
Mille võimul tukkuvad südamed
Õitsevateks ilmadeks ärkavad,
Ja öö valgusemerele matavad
Pimeduse kütked,
Ning mu sinilille templiks tõstavad
Igatsuse ilumäe otsa
Päikesele laulu laulma…
Öö on oma tiivad laiali laotanud,
Eluvalguse väravad on kinni,
Valendav udu kõnnib üksinda aasal,
Varjud mängivad kuupaistel,
Tähed unistavad kastesäras —
Ja mu tundmused ei leia teed sinilille poole,
Kus mu kuldne päike paistab,
Minu armastus naeratab…
Mina olen vististi sinu arm,
Täherikas öö,
Kes sa igaühte kord pärid
Hingusele…
MU LAUL
Sa lenda, mu raudne laul,
Mu õrnuse arm,
Sa lenda kui verine kotkas
Ja helise,
Kui kõlistaks ahelaid
Me ärganud päev.
Kui kuninglik koiduhelk
Ja valguse väed
Su ümber mängisid, talu,
Ja ülesse
Veel kutsub sind õitsele
Me endine vaim.
Su kindluses, kuldne arm,
On ärkamas leek; —
Me annete kaheksas sada; —
Ja läbi öö
Kui ligineks Jaanuse samm —
Me pidulik koit.
Sest lenda, mu raudne laul,
Mu õrnuse arm,
Sa lenda kui verine kotkas
Ja helise,
Kui
