päiksekiired loodelRahu varju randadele,
Vaiksust vilu lainetele
Pillutavad, rändamiseks
Ilurada päikse kannul;
Hõljub, kuidas eha ilu,
Eha ilu, eha elu
Ülendavad varju riigid,
Kallistavad vilu vallad,
Et see eha hele kuma
Rahu varju igatsusel,
Vaiksust vilu armastusel
Annaks rada rändamiseks
Hämaruse härdas kodus,
Kuni päike jälle sõuab
Sära varjudesse saatma.
Tantsib õhtu, õhtukene,
Hõljub õhu tütrekene,
Videviku ilukene,
Öö see õrnem sõtsikene,
Tantsib tasa tallerdades,
Hõljub hilju õõtsutades
Tümikandle kõlistusel;
Tantsib, kuidas ilukene
Istuks varju õhuvankri,
Võtaks kümme unehobu,
Sõidaks üle laaneladva,
Üle kümne pilvepiiri,
Tõuseks üles taeva pääle,
Ajaks vastu loode vainul,
Kulda see päikse pojule,
Hella südame soojale,
Kes see kipub kodu poole,
Rõõmsa jumaluse randa,
Linik see aga libiseks,
Lendaks päikse ilu ümber
Nagu põuapilvekene,
Mässiks sala mehikese
Oma armupaeladesse
Ilu rinnale puhkama.
Seda’p see õhtu, õhtukene,
Videviku ilukene,
Öö see õrnem sõtsikene
Meeliteleb mesimeelel
Päikse kulda kiirte pääle
Metsa äärde kase kõrva
Nagu vargsi naljatama;
Mets aga vaikib, vaikib muru,
Kuused unustavad kaha,
Männid mõttemõlgutused,
Haavad asjaarutused,
Lepad lehte lehistuse,
Õhtu tantsu tunnistavad,
Tümikannelt kuulatavad;
Üksi kaski, kasekene,
Õhtu tantsu tähendusi,
Tümikandle kõlistuste
Sala mõttekõla kostab;
Päike aga, taeva pojuke,
Vajub tasa naeratades
Loode laaneharja taha,
Rõõmsa jumaluse randa;
Eha see üksi helendab,
Paitab õhtu kurbe palgeid.
KODUNE ILU!
Kodune ilu – metsa sees kumisev,
Aasadel lehkav, mulla sees muhenev!
Une kui nägu hõljud mu ümber sa —
Lapseks sul olen, sinule üksinda.
Võta mu süda, istuta endale
Valguse mulda võrsuma, emake.
Valmista kodu päiksele südames,
Kõrguste mõrsjaks tõsta mind puhtuses.
Kodune ilu – hõljud mu ümber sa – ,
Lapseks sul olen, sinule üksinda!
VALGUSELE
Ma kuulsin unes vaikses, sügavas,
Kuis helisesid kellad päikse ilus,
Kuis laulsid taevad jumaluse ilus —
Ja pimeduski kaugel naeratas.
Nüüd öö kui käekõrva võtnud mind,
Ma kõnnin järgi kahvatunud palgel
Ja üman laulu pimeduse valgel,
Ja otsin, unenägu, sind.
OHE
Üksilduse ringidesse
Kadus minu kurblik meel,
Unenäo naerudesse,
Nägemise ruttudesse,
Valu valge vaiksel teel.
Üle päikse läiklemise,
Üle hauaõie,
Üle armu hingamise,
Üle põrmu suudlemise
Lendan, vaimu, ülesse!
Kaduvuse hõljumises
Las mu rusud tantsida —
Valgus, oma hõõgamises,
Vaikus, oma õitsemises
Templiks südant uuenda.
ARMSALE
Kas sa ei taha ka minna,
Ei taha lahkuda;
Nad kõik on ära läinud,
Kõik lahkund jäljeta.
Mu süda on päiksest haige,
Ei terveks saa kunagi —
Kord sinagi lähed, ei tule
Sa iialgi tagasi.
Kui lähed – ei mullas päikest
Ma enam läe otsima,
Kuuvalgest hõbesärki
Teen üksi salaja.
Ja silmad mõttes, su silmad
Ma kinni kaisutan,
Sind päikse õhtuses kullas
Ma laudsile laulatan.
Ja kokku eksinud hääled,
Kõik kokku korjan ma,
Kõik unenäod ja kajad
Öö pulmi pidama.
Ja õhuhauale mõrsjaks
Sind sõlmin puhkama,
Ja südame unustan tuulde
Su ümber lendama. —
Sind kihlan nii hingeiluks,
Nii kullaks kaisutan; —
Sest haige päiksest on süda —
Ja mulda nii armastan.
SÕBRALE
Kes kõik neid mõtteronge jõudnud lugeda,
Mis sinu poole teele sala saatsin ma!
Üks vedas mereläiki äratuseks sul,
Et õitseks ükski laul su hinges kaugel mul.
Ja
