Rändaja õhtulaul. Ernst Enno

      Kõik tuuled mul armsad südaööl,

      Koos laulame mõndagi laulu.

      Ei sõbrad unusta armsal tööl

      Koos viibides kunagi laulu!

      Kõik tuuled, meil alati vöö on vööl;

      Me elame reisi laulu

      Ja paisudes läeme kui armsal tööl

      Kesk lagedat, koduta laulu —

      Kõik tuuled, me huugades südaööl

      Täis valguse ihade laulu.

      Keset vaikset järve,

      Kus need lained tasa käivad,

      Suudleb päike nõmmelehte,

      Suudleb, üksi pilved näevad,

      Vette loovad varjuvärve —

      Päike suudleb lõmmelehte.

      Keset vaikset järve

      Kosib päike lõmmelehte,

      Leiab tee ta südamesse,

      Loob sääl endast talle ehte,

      Luues vajub, õhtuvärve

      Lisab vete läikidesse.

      Keset uinund järve

      Sureb lõmmelehte päike,

      Sünnib õrnaks vesiroosiks

      Kumama kui uni väike

      Õhtupalveks jumalale.

      Kui ahelate külge neetud haudumine,

      Täis viha, tulist himu kõike purustada

      Ja seitsmesaja aasta jälgi kustutada.

      Ja siiski kartus iseennast kaotada,

      Kui tahte õnne leida oma ahelates,

      Nii tasa veermeid lootusega kinni kattes.

      Nii mõttes ikka kordad oma juttu

      Veel keset metsa kõige valusamat nuttu.

      Kuu kuma on täna nii selge,

      Kõik pilved on kadunud,

      Kuid süda on siiski nii haige,

      Kõik mõtted on uinunud.

      Kesk merevett valgus on kudund

      Tee taevasse, kaugele —

      Sääl mälestus kõnnib ja särab,

      Et paistis kord päikene!

      Kuu kuma on täna nii selge,

      Laul uinunud lainetes;

      Veel üksinda sügise liigub

      Poolkoltunud lehtedes.

      Pane pää minu rinnale ja vaata kaugele ära,

      Pane pää minu rinnale, et ligi sind tunneksin.

      Leidsin tee üle tunnete, kui virve, kui peidetud sära,

      Leidsin tee üle mõtete, kus vaikind võitluste kära,

      Leidsin tee, iseennast kus unusta’ suudaksin.

      Nagu jutt magus, muistene, nii mulle heliseb meelest:

      Üle öö rada rändajat viib elu sees salaja,

      Kuni sääl, üle enese, kui taevas kõlab su keelest,

      Kuni sääl, üle enese, sa leiad lõpmata teel eest

      Vaikist hääd, kuhu häädusest ei teadvust jäänd kumama.

      Pane pää minu rinnale, mu magus muinasjutt väike,

      Pane pää minu rinnale, sind otsata armastan;

      Valgus on, kuma imelik ööl, pehme, tasane päike,

      See sind on loonud mulle, sa oled mu igatsus, läike, —

      Suudle mind sina, suudle, et ma sinuga endaks saan.

      Kui jään ma õhtul mõttes vaatama,

      Kuis taeva serval istub rõõmus hämarik,

      Ta rinnal koit kui õitsev kanarbik,

      Ja nurm jäänd nurme kõrval kastes kumama,

      Siis kannab mind kui tunne õnnis, imelik,

      Kesk kodu seisan rahva uue põlvega:

      Me mullast tõusnud mehed uued sammuma

      Ja naise uue loonud mõte õnnelik.

      Mu meelest siis kui oleksin ma läbi käinud

      Kõik teed, kus vaen ja pimedus on valitsend,

      Kus siiski valgus ikka sihiks helisend —

      Ja õitsma Eesti haige süda tules läinud,

      Mis valgus kõigest seletand me elule,

      Mis kaljuks saanud rahva hingetemplile.

      Nüüd õitsvad kodus valged ristikheinad,

      Tuul mängib lillelõhnaga —

      Mu ümber sala laulvad vaiksed leinad.

      Ja sääl, kus tee nii pikk ja tolmune

      Viib sinimetsa poole kaugele,

      Sääl kasekõne loob kui pilvi teele,

      Et kanda kojukutset minu meele.

      Ja sala laulvad minu vaiksed leinad,

      Et õitsvad kodus valged ristikheinad.

      Kõik mere rändajad lapsed

      On uinunud magama,

      Kui läikide unenäod

      Veel üksi jäänd kumama.

      Kõik rannad, taevas ja tähed

      Vee südames üheskoos —

      Nad üheks saand valguse mängus,

      Öö õitsvate varjude voos.

      Kõik rändajad lapsed väsind —

      Oo, meri, mind võta ka,

      Mind oma südame läiki,

      Et üheks saan kõigega.

      Õhtu köitis jutuheied

      Unejätkuks puhkama,

      Pimedus käib väljas ringi,

      Laulab,

Скачать книгу