Rändaja õhtulaul. Ernst Enno

      Sa meie surmaööde igatsevast kumast,

      Me mälestustesära virvendavast hoost

      Lõid lootva mure kuningliku laulukoja,

      Lõid meile ilurõõmu pisarpäevi loost.

      Veel kuuleme su hinge virgutavat kaja,

      Me silmis mängib mälestades naer ja nutt,

      Ja huultel kaigub uue õnne raudne lootus,

      Me sõber oma elu, – kadund noru jutt.

      Veel süda soojeneb su vaimustuseleegis,

      Uus sugu võrsub kõvenevas valguses —

      Me seisame su ilu koidukulla kaldal

      Ja joome janu, joome võimu kasvades.

      Näe, udu liigub… päike lõkendaval mängul

      Teed otsib alla talu hingetaresse…

      Su unund vaimutempli, kadund ehitaja,

      Me asetame jälle rahva südame! —

      Sa tule, vaata oma kodupõllu kasvu,

      Sa tule, isa, oma noori õnnista —

      Me pühendame sulle paleuste lennu,

      Me pühendame sulle adra läikiva.

      Kui öö hõlmas tuuled laulvad,

      Tuuled laiad, lagedad —

      Ema unund unelaulud

      Südant sala täidavad.

      Kilgid palves – kussu, kussu!

      Maga, tuli tungija —

      Parte taga rada otsib

      Suitsujuga salaja.

      Tuul on valvel – kussu, kussu!

      Paisu, lootus, paistele;

      Külva tuli, puista tuli,

      Ilu murepõllule.

      Kui öö hõlmas tuuled laulvad,

      Tuuled laiad, lagedad —

      Süda nagu lõhkeks valus…

      Kunas hanged kaovad?!

      Kaugele, kaugele lagedat randa,

      Läikide tasasel teel,

      Tunnete puhtuse leekide tiivul —

      Ärka nüüd, süda, süttine, meel!

      Kaugel kui unede armastus lehvib,

      Naeratab mühade kaar,

      Allikad mängivad, kauguste kullas

      Õitseb sinine saar.

      Oo neid tuhandeid valude virnu,

      Valget vahuvat vett!

      Oo neid murede köidikuvälju,

      Mulda, mis rusub kui kett!

      Kastan siin suuruse ilusse otsa,

      Jahutan kõrbuvat meelt,

      Päikese poole sirutan käed,

      Tervisi hingan virvede teelt.

      Surun siin lagedust südame vastu,

      Muljun, et valutab rind —

      Oo, minu kätki kurvemad laulud,

      Ohvriks te laulate mind.

      Õhtu jõuab, päike sõuab,

      Õhtu jõuab ligemale,

      Istub varju õhuvankris,

      Hoiab unehobu ohje,

      Sõidab tasa metsapõues,

      Veereb vilu väljadele,

      Ajab aru aasadele,

      Linik tasa libisedes

      Udusõudu sünnitamas;

      Õhtu jõuab, päike sõuab,

      Päike sõuab loode poole,

      Mõtleb kuldse kodu pääle

      Rõõmsas jumaluse rannas,

      Mõtleb, mõteldes naeratab,

      Külvab kulda, valab valgust,

      Külvab kulda küladele,

      Valab valgust valdadele,

      Puistab isegi õhtule

      Sära sõstrasilmadesse.

      Miks see õhtu, õhu tütar,

      Videviku ilukene,

      Öö see õrnem sõtsikene

      Meeliteleb mesimeelel

      Päikse kulda kiirte pääle

      Metsa äärde kase kõrva

      Nagu vargsi naljatama?

      Õhtu, õhu tütrekene,

      Videviku ilukene,

      Öö see õrnem sõtsikene,

      Võtab tümi tükikese,

      Väikse helinokakese,

      Tillu kõlatibukese,

      Pisi piripillikese,

      Paneb ta õhus hõljuma,

      Üles-alla hüppamaie;

      Paneb ühe, võtab teise,

      Lisab kümne ligidale,

      Seab sada, tõstab tuhat;

      Seab sada sõudemaie,

      Tõstab tuhat tõusemaie,

      Korraldab neid kandlekeelteks

      Vastu päeva kase kõrva

      Vaimukeeles kumisema;

      Ise aga ime ilukene,

      Särav sõstrasilmakene,

      Astub alla muru pääle

      Päiksele tantsu tantsima.

      Tantsib õhtu, õhtukene,

      Hõljub õhu tütrekene,

      Videviku ilukene,

      Öö see õrnem sõtsikene,

      Tantsib tasa tallerdades,

      Hõljub hilja õõtsutades

      Tümikandle kõlistusel,

      Tantsib, kuidas päikse ilu,

      Päikse

Скачать книгу