Rändaja õhtulaul. Ernst Enno

      Kesk randa seisan mõtetes —

      Kõik hääled vaikinud,

      Öö sõuab, päike kumades

      Ju looja vajunud.

      Kõik aeg kui läinud magama,

      Ei ole merd, ei maad —

      Kõik ümber nagu tundmata

      Ja lõppend ilma ra’ad.

      Ma ise nagu rand ja ilm,

      Üks valgus kumab sees —

      Kesk iseennast märkab silm,

      Et tee veel pikk on ees.

      Nad langevad tasasel lennul —

      Kõik pimedus valendab.

      Kes teab, kui palju neid langeb,

      Et kõik nii valgeks saab…

      Ma rändan, kus lõpeb mu rada,

      Üks libleke olen ka…

      Kas langema valguse tundes

      Öö iluks tõttan ma?

      Oo väljad, lagedad väljad —

      Tuul laulab tasa: hääd ööd!..

      Kõik langevad tasasel lennul,

      Kes tunnevad valguse tööd.

      Kesköösel luiged kõrgel, kõrgel laulavad,

      Kesköösel luiged lahkujad,

      Nad kaugel oma mõtteranda näevad

      Ja läbi öö kui kõrged tunded läevad

      Ning pimeduses oma laulu laulavad.

      Nii edasi, nii edasi, sest pikk on tee,

      Öö ära jõi kõik silmavee;

      Öö mattis sõbrad tuimumise mulda,

      Öö köitis kodu kujunevat kulda —

      Kes ööd ei armasta, see rändab võõrsile.

      Kas õitsevad sääl iial vaimumadarad,

      Kus väsisid kõik valvajad,

      Ööd, pikka ööd nii ikka toites,

      Nii sala üksi väikest sädet hoides

      Kesk nälgind mulda, nälgind vaeva luhateed?

      Sa kuula, avaruse üksilduse teel,

      Sääl luikab vaimunute meel —

      Nad halli elu mõtteranda loovad,

      Kord tulles tulelätteid kaasa toovad —

      Las heliseb nüüd kurvalt lahkujate keel…

      Ma tulen hilja, viimne teiste seltsis,

      Ei jõudnud varem lauluvainule.

      Ei looda pärga ega lille ehteks:

      Jäin ikka hiljaks iga võidule.

      Ma laulan üksi laulu muinasjutust,

      Kus valgus maeti mulda võrsuma,

      Ja sellest hing sai inimese rinda

      Ja igatsus kui tuli tungija.

      Ses tules nägin jumaluse randa.

      Kesköösel sinna lendas minu nutt:

      Ma tulen hilja, viimne teiste seltsis, —

      Ma unistaja nagu muinasjutt.

      Siis unustame mure, unustame vaeva

      Ning odratules karastame verd!

      Sa kanna, püha vaimustus, me elu laeva,

      Et näeme vaimus oma uhket merd,

      Me tuleviku põldu.

      Siin tõst’vad meestepojad kannud päikse poole:

      Kes iial unustab meil oma hingetuld,

      See olgu kõlkaks jäetud, lõbuks tuulte soole,

      Sel ärgu osaks saagu meie kodumuld,

      Me tuleviku valgus.

      Me pühitseme odratules oma rammu,

      Ja hingeääsil mõõgaks valmib higiraud,

      Me mälestame seitsmesaja aasta sammu,

      Kus täis ei saanud meitest röövli haud, —

      Me pühitseme elu.

      Sest lööme kokku ühenduse leegis kannud:

      Üks tund võib aastas veri kihada!

      Me rahva süda kütkes veel, see hauda pandud,

      Töö olgu ühenduseks meile üksinda,

      Töö, vabaduse mõrsja.

      Sest unustame mure, unustame vaeva

      Ning odratules karastame verd;

      Sa kanna, püha vaimustus, me elu laeva,

      Et näeme vaimus oma uhket merd,

      Me tuleviku põldu.

      Üks vaikne salk kesk eluvõitlust pandud,

      Kesk äripäeva halli mureteed;

      Neil kõigil nägemata kroon on ehteks antud,

      Kuid siiski käsi köitvad salakeed.

      Nad nagu ohvriks halvale on sündind ilma,

      Neil kumab püha valgus otsaees;

      Ja paistab nendest vaikne sära silma,

      Et süda neil kui tuli hõõgub sees.

      Nad leidnud nagu rõõmu saagiks saada;

      Ja kes neist kõige soojem, sügavam,

      See jättis terve ilma hinge kustutada

      Kui leegi, mis nii sala kõrvetav.

      Ja nii nad vaikselt surmateele jäävad,

      Ja kumab püha valgus otsaees,

      Ning nende jälgil hinged õitsma läevad,

      Ning sulab kõik, mis hangund südames.

      Kellele armas ei ole hall meri täis meeletut müha,

      Koltund puiesteel üksinda käia ei armasta,

      Ei tundnud see iial, mis tähendab jätta, mis püha,

      Matta iseennastki iseendasse vaikima.

      Keset

Скачать книгу