Rändaja õhtulaul. Ernst Enno

      Üle järve lendavad varjud

      Nagu tasased õhtupalved;

      Päikse viimased kiired

      Sosistavad raugedes

      Tervitusi kevadeööle,

      Kes armastuselaulu tasa ümistades

      Saarte vaikuses üksinda seisab

      Ja veerevale valgusele järele vaatab;

      Vesi virvendab,

      Nagu avaksid lained

      Oma igatsevat südant

      Ja näitaksid teed

      Kadunud vara poole,

      Mis sügavuses ootab…

      Ma näen pisarpärleid sätendamas,

      Tarkuse kulda kumendamas,

      Mida orjad lunastanud

      Talutarede tumeduses

      Vabaduse laste ehteks…

      Ja kevade võimsas rahus

      Hõõgavad põllud,

      Koit vaatab Hämariku silmi,

      Ning kaldal tõstavad

      Jaanililled ja kullerkupud

      Oma lõhna udutiibu

      Lennuks Emajõe jälgile,

      Ilu-unenägusid viima

      Väsinute vaimu.

      Kõrgemal kui päev,

      Kõrgemal kui öö, —

      Hingede igatsuse mäetippude ümber

      Elab Sinu armastuse kuma —

      Kristus,

      Meie vend ja me Jumal.

      Oma igatsuse mäetippudelt

      Seletame

      Sinu õndsuse kodu,

      Näeme

      Läbi murede

      Sinu hääduse ja puhtuse

      Tähtede teed,

      Kuuleme

      Sinu riigi valguse laulu

      Ja joome

      Oma hinge kesköösse

      Surematu elu

      Kahvatunud kuma.

      Oma igatsuse mäetippudele

      Ehitame kõik

      Sinist ilutemplit,

      Kus süda palvetab

      Ning armastuses tunneb,

      Kuidas Sinu saladuste kauguses

      Surematus

      Nagu äraeksinud kaja

      Kumiseb,

      Ja otsime sõna,

      Mis kesköölapsi

      Igavese valguse varjudeks muudaks

      Elus.

      Kõrgemal kui päev,

      Kõrgemal kui öö —

      Hingede igatsuse mäetippudelt

      Tõuseb ohete ohvrisuits üles

      Sinu armastuse puhtusesse

      Ja tasa palvetab süda:

      Valmista meile kodu

      Kauge paradiisi hõlma,

      Kus tähed laulavad,

      Õndsuse mäed hõiskavad

      Ja Sinu lapsed sätendavad

      Surematuse valguses —

      Oh Kristus,

      Meie vend ja me Jumal!

      Koidu nägemata lained mängivad

      Suveöö hämaral palgel,

      Mäetippude metsaladvad

      Naeratavad,

      Nagu seletaksid nad

      Läbi une

      Ligineva valguse

      Kuldsete voogude harju…

      Järv hingab nagu ununend sügavus,

      Kui öö igatsevad mõtted

      Uduna otsivad

      Valguse eksinud helki;

      Saarte kallaste üksilduses

      Ümisevad lained laulu

      Põldude põuasest pinnast,

      Väljade vaikivast janust,

      Kauge meresügavuse rahust;

      Ja virve hõõgab

      Nagu arm nende südames,

      Kes pimedusesse

      Teed raiuvad

      Nõrkadele.

      Üksinda vaatan ma kõrgel kaldal —

      Tukkuvas viljas

      Hüüab üksik rääk

      Ja koidu nägemata lained

      Punuvad paisudes

      Talu sammaldunud pää ümber

      Tuleva hommiku

      Ilu ja võimu.

      Veel valitseb öö;

      Mäetippude metsaladvad aga

      Naeratavad,

      Nagu seletaksid nad

      Läbi une

      Ligineva valguse

      Kuldsete voogude harju, —

      Ja ma kuulen ilu-unenäos

      Looduse saladuste juttu

      Pühajärve kõrgel kaldal.

      Mu süda on nagu koobas

      Sügaval mägede põues,

      Kaljude armus…

      Kluk, kluk! langevad piisad

      Ja hämaras üksilduses

      Kumiseb nagu eksinud kaja

      Üle orgude, kus pisarad surevad,

      Üle mägede, kus jäälademed hiilgavad.

      Kaugel koidumaa rajal

      Õitseb üks sinine lill,

      Sätendab vangide valgus.

      Laulu tahan sinule laulda,

      Kevade armastus,

      Elu sätendav saladus,

      Valguse valguste tuline meri,

      Päike.

      Maa mängib sinu ümber

      Igavese armastuse kujunemises;

      Tuli ja vesi, õhk ja muld

      Sünnitab sinu kiituseks

      Elavaid sõnu;

      Tuhanded metsad kohavad,

      Tuhanded veed vulisevad,

      Lugemata

Скачать книгу