Rändaja õhtulaul. Ernst Enno

      Kase ladvas kurblik sahin,

      Haljad lehed langevad —

      Päikse armukaunid lapsed

      Mullapinnal puhkavad;

      Üksi kastes hõõgab tasa

      Kahvatunud ehaläik,

      Nagu lootus, vaimusära:

      Uueneb veel koidukäik.

      Üks keel ei kõlise enam,

      Ei hõiska kevade,

      Me õite õnnestav valgus

      On kadund kalmusse.

      Üks keel ei kõlise enam —

      Härm aasal sätendab,

      Ja kõrgel tammede lehtes

      Surm tasa kõhistab.

      Mets seisab üksi orus,

      Ta kurvas südames

      On vaikind linnulaulud;

      Öö tukub lehtedes.

      Nüüd tuhat aastat juba

      Ta sonib magamas;

      Püüd unenäoks muutund,

      Võim uduks hangumas.

      Mets seisab orupõhjas,

      Aur tõuseb ülesse

      Ning päiksekiired kurtes

      Teed ots’vad südame.

      Mu meeles mõlgub teine vaikne maa,

      Kus kadund surm

      Ning aja vahutavas vallas elu

      On siniveteks hilju silinend, —

      Mu meeles üksilduse maa. —

      Sääl valitsemas vaikus

      Ja peidul selguses

      Me igatsusi tasandamas

      On kaduvuse kauged mälestused,

      Kui kurblik-õnnis unenägu,

      Mis hinge jäänud üksi järele. —

      Sääl kujuneme oma valguses

      Ning võimu kogume,

      Mis murepisarates, ohetes

      Jäi ilmas peidule,

      Ja mille vaimu meelitusel aimas

      Siin meie hing

      Me äranägemise kõikumata tõde,

      Mis põrmu kadumata eluleek. —

      Sääl valitsemas vaikus, õitel ilu,

      Mis leidis hing,

      Ning uueks sõiduks elu vahuvalda

      Uut laeva loob,

      Mis sõmermulla, liiva valitsejat

      Peab viima kuldse kodu randa,

      Kus igaveses valguses

      On kadund paradiis. —

      Mu meeles mõlgub üksilduse maa,

      Kus vaikind eluveed,

      Ning läbi kustund murepisarate

      Hing määrab teed,

      Mis mälestuste virve koju viib.

      Sääl igatsedes hilju

      Veelained lahkuvad,

      Järv püha, sinu rüpest,

      Ja ilma veerevad.

      Neil sinu püha virve,

      Su läige sinine,

      Kui läbi kodumulla

      Nad püüdvad merele.

      Ja nende käigu kannul

      Käib tasa õnnistus, —

      Sest kodu, kuldne kodu,

      Oh salaarmastus.

      Kui lahkuks igatsedes

      Veel palju veerema,

      Järv püha, sinu lapsi,

      Et kosuks isamaa!

      Sinu sinilainetesse,

      Hõbevirvesse,

      Kastsin oma vaiksed mured,

      Pühajärveke;

      Sinu iluigatsused —

      Salaarmuga

      Oma koidukaunis kodus

      Mängis nendega.

      Mured ilmas jälle hilju

      Tulid tagasi —

      Nüüd su mereigatsused

      Meeles alati,

      Pühajärveke.

      Hõbeudu igatsedes sõuab

      Üle Pühajärve sinivee,

      Nagu ehasära maale kutsub

      Vaikses leegis hõõgav virvetee.

      Hilju liigub kõrge kalda rinnal

      Salasahin läbi metsade,

      Nagu vana vaimu tervituse kaja,

      Uue koidu helin kuldane.

      Ja mu südamesse tungib tuli,

      Tungib võimuleegis lauluga,

      Ja ma hõiskan sinu ööde valgel,

      Meie Pühajärve uinund maa.

      Kus on, kus on kurva kodu,

      Leinalapse lillerada,

      Igatseja mängumuru

      Veerevates eluvetes?

      Sääl, kus mure musutamas,

      Kulmukaste kumendamas,

      Ohked ala osatamas,

      Leinalilled õilmitsemas.

      Sääl, kus mures suudleb mõte,

      Kulmukastes koidukuma,

      Ohkes vaimuelu valgus,

      Leinalillel tähte tarkus;

      Sääl on, sääl on kurva kodu,

      Leinalapse lillerada,

      Igatseja mängumuru

      Veerevates

Скачать книгу