tõuseksid uued, et õitsevas kevade easVägev lehtis juua võiks päikest ja mulda otsata.
Sügis! Kaugele koltunud teele mind tuulekeerd kandis,
Üksi lendama lehe, mind, kohina poole ta pandis,
Nagu meri, hall meri, mis laulab mul ees.
Sügis! Siiski üksigi endasse maetud olla on ilus,
Kuulda, kuis igatsus laulab su südame haudade vilus
Ja mõtete pilvist kui pärlid langeb su sees.
MINA
Igavesti vulisev oja olen ma,
Igavesti igatsev laulja rändaja.
Kus on minu tunde vaiksed allikad,
Kuhu merre kustuma mõtted sõuavad?
Igavesti pärija helin rändan ma,
Oja kahe vahuva, toitja haruga:
Ühes mure juttu loob kurba südame:
Pimedus on kuningaks pandud kõigele!
Teises rõõm nii läiklevat sära hinge koob:
Valgus, valgus vabadust kuldset ühes toob!
Rõõmu, mure vulisev oja olen ma,
Kahest kokku igatsev laulja rändaja.
MA TUNNEN LILLESID…
Ma tunnen lillesid, mis keegi pole näinud,
Neid kasvatasin oma südames;
Mu lilled sääl, kus ükski pole käinud,
Kus elan, laulan oma valguses.
Mu hingelilled valged keset igatsusi,
Kus surevad kõik ohked tolmused,
Kus leian kaduvuse rannal jäädavusi,
Ja pärliks saavad mure tundmused.
Mu meelest on, kui oleksin ma toonud
Need lilled säält, kus jumaluse maa
Nii sala tungides kui säde rändaja —
Need lilled nagu unenägu südamesse loonud,
Mis nägin kus, ei tea arvata —
Nad on kui arm, mis surematust joonud.
IGATSUSE LILL
Kus viibid? Tervitusi toovad sinult tuuled!
Kus õitsed nagu taevas sinine?
Kõik kõneleb siin sinust üksine!
Su igatsuses kõik on võrsund minu luuled!
Su kuma nagu salalaulu hinges kuuled
Ja kaod ohvriks iseendasse,
Kus rada kitsas, kare kaljutee —
Ja surematause lille ots’vad huuled.
Kus viibid? Meeles mõlgub uus mul inimene!
Kus õitsed, minu hingevara ainukene?
Ma laulan sulle üksi otsiteel.
Ja kuigi rändan tuhat aastat veel,
Su juurde kujunen ma siiski, päiksemeel,
Mu valgus, sinilill, mu kullakene.
RUKIS
Veel sügisel kesk koltund välja naeratab su ilu:
Sa tagatiseks meile: tulema saab kevade!
Ja kõik, mis ohverdab siin palehigi sinule,
Võib kanda rahus külma talve kütkendavat vilu.
Su rammu rinnal ringi käivad meile meie ajad,
Ning valgus, mida köitsid kasvades sa endasse,
See elulätteks tõuseb meile meie meeltesse,
Ja meie mure südamesse ulatuvad päikse kajad.
Kesk suveööd, kus kaste sulle alla kiigub,
Ma kuulsin juttu koiduga sind sala puhumas
Ja tundsin ma, mis meie hinges sulle vastu liigub.
Sa oled emaks keset meie elupäikse sõudu,
Ja kes siin sinu mõtte ette põlvi painutas,
See lapseks jääda kodule veel ikka leidis jõudu.
NÕMMEALLIK
Su hinge põhjas tuksub mere sära,
Täis sügavusi õndsaid saari loob,
Kuid harva tõstlemise helki koob,
Kui arm ehk halli udu ajab ära.
Su tasaduses ikka kellakumin;
Nii tervitusi rändajale toob,
Kes päiksekiirtes aina janu joob,
Mis kutsub, kutsub nagu nõmmesumin.
Su juures nagu leidnud oleks randa,
Kus pidi rändamine lõppema,
Kus oleks ohvriks kõike võinud anda,
Mis teedel koormas korjus salaja.
Mu nõmmeallik, võtku tuuled kanda
Sul tervist, laulab kaugel rändaja.
ÕHTULE!
Kesk aasamulda
Läen õhtule —
Ju ehakulda
Läeb puhkele
Päev unine.
Ja üle talu
Ning üle maa
Kui sumin, valu
Jääb üksinda
Veel mõtlema.
Siis tasa nutul
Kui kogu muld
Ning ingli jutul,
Mil higikuld
Toob päiksetuld…
Siis kerge aste
Läeb edasi —
Ja langeb kaste
Nii jällegi
Kui alati.
ÜKSIK PÕUAPILV
Kui valge saar kesk siniläiki väike,
Ta ujub rada laia, lagedat.
Kas otsima läks oma allikat,
Või mõttes tee, kus kõnnib üksi päike?
Ei tea, kas tundnud ema armuläiki,
Kas kuulis kätkis laulu valvavat? —
Ei tea, kas otsib kadund armsamat,
Ei tunne tema, ega enda käiki?
Kuis vaatan ma su imesilmadesse,
Kuis muinasjuttu sulle vestaksin,
Mis vaestelaste nutust tõusis südamesse!
Kuis sinu rinna na’ale langeksin
Ning vennaks igatsuse valgusesse
Sul ennast kõrgel rändel kihlaksin!
