Síomha astus edasi, tema kehakeel tõukas vanema õe kõrvale, et nende kehad kokku ei puutuks. Õe õblukesed, ent tugevad käed haarasid vändast ja hakkasid seda lükkama. Takistust tundes libises hämmeldus hetkeks üle ta näo.
«Sul on õigus,» tunnistas ta imestunult. «Ehk saame sellega koos hakkama. Tule ja tõuka, kui ma ütlen.»
Koos rakendasid nad ettevõtmisse kogu oma jõu. Aeglaselt, tugevate jõupingutustega hakkasid nad vänta keerama, peatudes iga natukese aja tagant puhkamiseks. Nende suust tulev hingeaur haihtus kargesse õhku. Mehhanismi valmistajad olid paigaldanud piduri, et seda saaks siis peale panna, kui nöör on lõpuni üles keritud ja kaevulkäija saaks võtta konksu otsast raske veeämbri, ilma et see suure mürtsuga tagasi kaevu langeks. Mõlemad õed sikutasid ja tõmbasid niikaua, kuni nöör oli lõpuni üles keritud, ja õde Síomha piduri peale pani.
Seljaga kaevu poole seistes nägi õde Síomha oma kaaslase harilikult nukras näos kentsakat ilmet. Mitte kunagi polnud ta näinud sellist õudust õde Brónachi näol nagu praegu, kui see pärani silmi Síomha selja taga asuvat kaevuraket jõllitas. Õigemini polnudki ta keskealise õe alaliselt tõsisel näol peale kurvameelse kuulekuse muud näinud. Õde Síomha pööras aeglaselt ringi, imestades, mida küll hirmust oimetu Brónach niiviisi põrnitseb.
See, mida ta nägi, sundis teda ennastki kätt suu ette tõstma, et hirmukarjet maha suruda.
Nööri otsas, kus tavaliselt seisis ämber, rippus alasti naise keha. Sügavas kaevuvees ligunemisest helkis see heledalt. Keha rippus pea alaspidi, keha ülemine osa, pea ja õlad, jäid nende pilgu eest kaevurakke varju. Aga kahkjate ja elutute kehaosade järgi oli selge, et see, mida nad nägid – punase savilögaga, mida kaevuvees ligunemine polnud maha uhtunud, ja lugematute kriimustushaavadega kaetud keha – oli surnukeha.
Õde Síomha nõtkutas aeglaselt põlvi.
«Jumal kaitsku meid kurjuse eest!» sosistas ta. Seejärel näitas ta surnukeha suunas. «Kähku, õde Brónach, aita mul see vaene õnnetu nööri küljest lahti lõigata.»
Õde Síomha astus kaevurakke juurde ja piilus alla, käed ees, et surnukeha kaevust välja õõtsutada. Seejärel, terava karjatuse saatel, mida ta ei suutnud maha suruda, pööras vapustatud õde üllatunult pilgu kõrvale.
Uudishimulikult astus õde Brónach ettepoole ja piilus kaevu. Ta nägi kaevu poolhämaruses, et seal, kus oleks pidanud olema laiba pea, ei olnud midagi. Pea oli otsast raiutud. Allesjäänud kaelaosa ja õlad mustendasid verest.
Ta pöördus äkitselt ja öögatas, püüdes okset alla suruda.
Hetke pärast taipas õde Brónach, et Síomha on ilmselt sedavõrd verest väljas, et ei tea, mida ette võtta. End kogudes kummardus Brónach ettepoole ja, vastikust maha surudes, üritas keha kaevu ääre peale tõmmata. Aga üksinda osutus see ülesanne talle liiga raskeks.
Ta heitis kiire pilgu õde Síomha poole.
«Sa pead mind aitama, õde. Kui sa haarad ta kehast, lõikan ma läbi nööri, mis seda õnnetut kinni hoiab,» juhendas ta leebelt.
Kuuldavalt neelatades üritas õde Síomha oma meelerahu tagasi saada, noogutas kähku ja haaras vastumeelselt külma ja märja surnukeha keskelt kinni. Ta ei suutnud jälkustunnet maha suruda, kui külm ja elutu laip tema vastu puutus.
Väikse noaga, mida kõik õed kaasas kandsid, lõikas õde Brónach lahti köidikud, millega laiba pahkluu oli kaevunööri külge seotud. Seejärel aitas ta õde Síomhal peata keha üle kaevuääre väikesele kaevuseinale ja seejärel maapinnale tirida. Kaks vaimulikku seisid mõne hetke laipa jõllitades, teadmata, mida teha edasi.
«Surnupalve, õde,» pomises Brónach kohmetult. Koos lugesid nad poollauldes palve, mille sõnad kõlasid praegu nii mõttetult. Palve lõpus valitses mõni hetk vaikust.
«Kes võis midagi sellist teha?» sosistas õde Síomha natukese aja pärast.
«Maailmas on palju kurjust,» vastas õde Brónach palju filosoofilisemalt. «Aga kohasem oleks küsida – kes see vaene õnnetu on? See on noore naise keha, taevake, ta on ju alles tütarlaps.»
Õde Brónachil õnnestus pilk lahti kiskuda verise, tükeldatud keha sellest kohast, kus oleks pidanud olema pea. Vaatepilt verisest lömastatud ihust naelutas ta pilku, samas teda kohutades ja iiveldama ajades. See keha kuulus kahtlemata noorele ja varem heas tervises naisele, kes oli vaevu puberteedieast välja jõudnud. Peale puuduva pea oli tema ainsaks vigastuseks rinnahaav. Südame juures oli nahal sinakas laik ja lähemal vaatlusel oli näha koht, kust vahe mõõgatera või mingi sarnane riist oli südamesse tunginud. Aga see haav oli juba ammu veritsemast lakanud.
Õde Brónach sundis end kummarduma, et tõsta laiba käsi ja asetada see risti rinnale, enne kui koolnukangestus selle võimatuks teeb. Äkitselt laskis ta käel langeda ja ägas valjusti, otsekui oleks keegi teda päikesepõimikusse löönud.
Ehmunult jälgis õde Síomha Brónachi kätt, mis osutas nüüd laiba vasakule käsivarrele. Surnu käsivarre ümber oli seotud midagi, mis laiba asendi tõttu oli varem nende pilgule varjatuks jäänud. See oli puutükk, ei enamat kui toigas, millele olid sälgud sisse lõigatud. Õde Brónach tundis ära Oghami, Iiri iidse kirjakunsti, aga ta ei saanud tähemärkidest aru. Oghami ei kasutatud enam viies kuningriigis, sest nüüd oli käibel ladina tähestik, milles iiri keeles kirjutati.
Aga kui ta puutoigast uurides ettepoole kummardus, märkasid ta silmad midagi ka laiba teises, kokkupigistatud peos. Väike kulunud nahkrihm oli keritud ümber parema randme ja asetatud kokkusurutud rusikasse. Õde Brónach võttis end uueks ülesandeks kokku, põlvitas surnukeha kõrvale ja tõstis väikesed valged käed. Ta ei suutnud sõrmi lahti kangutada, sest surnukangestus oli käe igaveseks rusikasse surunud. Kuid sõrmede vahel oli piisavalt suur pilu, et näha nahkrihma otsa kinnitatud väikest metallkrutsifiksi, millest elutu käsi nii tugevasti kinni hoidis.
Õde Brónach tõi kuuldavale tasase oige ja vaatas üle õla õde Síomha poole, kes oli kangestunud ilmel kummardunud vaatama, mida teine avastas.
«Mida see võib tähendada, õde?» Õde Síomha hääl kõlas pinevalt, peaaegu kähedalt.
Õde Brónachi nägu oli surmtõsine. Ta valitses nüüd oma näoilmet täielikult.
Ta hingas sügavalt, vaatas viletsasti sepistatud ja läikima löödud vaskkrutsifiksi, enne kui mõõdetud toonil vastas. Ühelgi kõrgest seisusest või rikkal inimesel ei oleks niisugust odavat eset olnud.
«See tähendab, et peaksime nüüd abtiss Draigeni kohale kutsuma, hea õde. Kes see vaene peata tüdruk ka poleks, on ta minu arust üks meie omadest. Ta oli usuõde.»
Kaugelt eemalt, nende tillukese koguduse kohal kõrguvast tornist, kuulsid nad gongilööke, mis tähistasid veel ühe ajaperioodi möödumist. Pilved oli äkitselt tihenenud ja katsid nüüd kogu taeva. Mägedes tuiskas jälle jäist lund.
Teine peatükk
Foracha, Ros Ailithiri Rossi rannaäärne barc sõitis kiiresti Iirimaa Mumani kuningriigi lõunaranniku ääres. Laeva purjed olid täis jäist idatuult, mis veesõiduki peaaegu ümber kallutas ja taglase tugevasti pingul köisi nagu harfikeeli mängitas. Ilm oli ilus, kui kaugelt rannalt sööstvad meretuuleiilid välja arvata, merelindude parved tiirlesid väikese laeva kohal ja peksid kohal püsimiseks tiibu vastu tuult ning kajakad kisasid veidralt kaeblikul viisil. Siin-seal sööstsid tugevad kormoranid lainetesse, ilmusid sealt koos saagiga, tegemata väljagi kajakate
