ja laevalasti minema toimetada,» protesteeris Ross.
Fidelma naeratas mokaotsast.
«Suudaks ikka küll. Aga nad ei teinud seda veatult, sest jätsid maha vereplekid, mis ütlevad, et see oli tõepoolest inimeste töö. Vaimud, kurjus ja muu selline ei pea verd valama, kui soovib inimkonda hävitada.»
Fidelma pööras ringi, ikka veel laternat üleval hoides, et uurida kaht kajutit trepi kõrval.
Vere hulga järgi, mis võis tulla rängalt haavatud inimeselt, eeldas Fidelma, et ohvrit oli löödud noa või muu terava instrumendiga kas kajutitrepi jalamil või ühes kajutitest. Ta läks esimesse kajutisse, Ross vastu tahtmist tema kannul.
Lävel Fidelma seisatas ja vaatas ringi, püüdes saladuse võtit leida.
«Kapten!»
Üks Rossi meestest ronis nende järel trepist üles.
«Kapten, Odar saatis mind teile ütlema, et tuul on jälle tõusnud ja lainetus veab meid kaljude poole.»
Ross avas suu vandesõnadeks, kuid ta silm tabas Fidelmat ja ta piirdus ühmatusega.
«Mis siis ikka. Pange laevale tross külge ja käskige Odaril valmis olla seda juhtima. Mina viin laeva puksiiris ohutult ankrukohta.»
Mees lippas minema ning Ross pöördus uuesti Fidelma poole.
«Parem oleks tagasi barc’ile minna, õde. Ei ole kerge seda laeva kaldale juhtida. Minu laeva peal on ohutum.»
Fidelma läks vastumeelselt tema järel ning seda tehes silmas ta midagi, mida polnud varem tähele pannud. Avatud kajutiuks oli seda tema pilgu eest varjanud, kui ta kajutis seisis. Nüüd minekule pöördudes nägi ta midagi ebatavalist ukse taga konksu otsas rippumas. Ebatavalist sellepärast, et see oli tiag liubhair, nahast raamatukott. Selle laevakajutis nägemine üllatas Fidelmat. Tavapäraselt hoidsid iirlased oma raamatuid mitte riiulil, vaid raamatukogu seintel konksu otsas või varnas rippuvates kottides, igas kotis oli üks või mitu käsikirjaköidet. Ja selliseid kotte kasutati üldiselt ka raamatute ühest kohast teise viimiseks. Misjonäridest preestritel pidi alati olema evangeelium, palveraamat ning teised raamatud kaasas, nii et raamatukotid oli mõeldud ka raamatute kaasas kandmiseks missioonidel. Tiag liubhair, mis rippus kajuti ukse taga, oli selline, mis tavaliselt rihmaga üle õla visati.
Fidelmal polnud aimugi, et ka Ross oli nüüd seisma jäänud ja ootas kannatamatult kajutitrepi jalamil.
Fidelma võttis koti konksu otsast alla ja pistis käe kotti. Seal oli üks väike pärgamendist käsikiri.
Äkki hakkas ta süda peksma, suu kuivama ja ta jäi nagu soolasammas seisma. Veri peksles ta kõrvades. Mõne silmapilgu jooksul mõtles ta, et minestab. Köide oli väike, silmapaistmatu välimusega käsikiri, mille pärgamentlehed olid köidetud jämedasse vasikanahka ja kujundatud kaunite kaarte ja ringidega. Fidelma oli missaraamatu ära tundnud veel enne, kui selle tiitellehtegi nägi. Ta teadis ka, mis on tiitellehele kirjutatud.
Nüüd oli sellest juba üle aasta, kui õde Fidelma seda raamatut viimati oma käes hoidis. Rohkem kui kaheteistkümne kuu eest, ühel soojal Rooma suveõhtul, taimedest lõhnavas Laterani alle aias oli ta seda väikest raamatut käes hoidnud. See oli olnud õhtul enne tema Roomast Iirimaale pöördumist. Ta oli kinkinud selle raamatu oma sõbrale ja seikluskaaslasele, Seaxmund’s Hami vend Eadulfile lõuna Saksimaalt. Vend Eadulf oli aidanud tal lahendada Etaini abtissi mõrvalugu Whitbys ja hiljem Wighardi, Canterbury peapiiskopi kandidaadi mõrvalugu Roomas.
See raamat, mida Fidelma nüüd sel saladuslikult mahajäetud laeval käes hoidis, oli olnud tema lahkumiskingitus oma lähimale sõbrale ja kaaslasele. Kingitus, mis oli sel emotsionaalsel lahkumisel nii tähendusrikas olnud.
Fidelma tundis, kuidas kajut kõikuma ja tema ümber pöörlema hakkas. Ta püüdis vaigistada oma tormlevaid mõtteid, võtta mõistusega kohutavat hirmu, mis ta rinda lämmatas. Ta kõikus uimaselt tahapoole ja vajus ootamatult kokku, langedes ühele koikule.
Kolmas peatükk
«Õde Fidelma! Kas teiega on kõik korras?»
Rossi murelik nägu piidles Fidelmat lähedalt, kui see silmad avas. Naine pilgutas silmi. Ta polnud arugi saanud, et minestas, ainult et … jälle hakkas ta silmi pilgutama ja end salamisi hurjutama, et oli oma nõrkust näidanud. Aga see oli olnud ikka tõeline šokk. Mida tegi see raamat, tema lahkumiskingitus vend Eadulfile Roomas, nüüd selle mahajäetud Gallia kaubalaeva kajutis Mumani ranniku lähedal? Ta teadis, et vend Eadulf ei loobuks raamatust nii kergelt. Ja see tähendab, et mees oli ise selles kajutis olnud. Ta oli olnud sellel kaubalaeval reisija.
«Õde Fidelma!»
Rossi hääl kõrgenes ärevusest.
«Andke andeks,» vastas Fidelma aeglaselt ja tõusis ettevaatlikult püsti. Ross kummardus, et teda aidata.
«Kas pea käis ringi?» uuris meremees.
Fidelma raputas pead. Ta hurjutas end sisimas taas selle tundepuhangu pärast. Aga kas poleks tunnete eitamine veelgi suurem enda petmine? Ta oli oma tundeid maha surunud juba sellest hetkest, kui nad Eadulfiga Rooma kail lahkusid. Eadulf oli sunnitud jääma Rooma äsja ametisse nimetatud Canterbury peapiiskopi, kes oli Theodoros Tarsosest, nõuandjaks, ent Fidelma pidi tagasi oma kodumaale pöörduma.
Ent see möödunud aasta oli täidetud mälestustega Seaxmund’s Hami Eadulfist ning üksinduse ja igatsusega, nagu olnuks tegu koduigatsusega. Ta oli ju kodus. Oli jälle omal maal, oma inimeste hulgas.
Aga ikkagi igatses ta Eadulfit. Ta tundis puudust nende vaidlustest, sellest, kuidas ta meest tema erinevate arvamuste ja filosoofia pärast aasis, sellest, kuidas mees alati pahaaimamatult sööda alla neelas. Nende vaidlused olid raevukad, aga nende vahel ei olnud mingit vaenulikkust.
Eadulf oli saanud koolituse Iirimaal, nii Durrow’s kui Tuaim Brecainis, enne kui võttis vastu Rooma ja heitis kõrvale Colmcille’i õpetuse.
Seaxmund’s Hami Eadulf oli olnud ainus temaealine mees, kelle seltsis oli Fidelma end väga mõnusalt tundnud ja saanud end väljendada ilma oma positsiooni ja eluülesande taha varjumata, tundmata sundust võtta omale mingit rolli, nagu näitlejad mängides teevad.
Nüüd hakkas Fidelma taipama, et tema tunded Eadulfi vastu olid palju tugevamad kui pelgalt sõprus.
Mehele kingitud raamatu leidmine mahajäetud laevalt Iirimaa ranniku lähedal pani mõtted ta peas paaniliselt kihama.
«Ross, selle laevaga on salapärased lood.»
Ross tegi virila grimassi.
«Mina arvasin, et selles oleme juba ühte meelt.»
Fidelma torkas missaraamatu, mida ikka veel käes hoidis, Rossi nina alla.
«See kuulus minu sõbrale, kellega me üle aasta tagasi Roomas lahku läksime. Lähedasele sõbrale.»
Ross vaatas kukalt kratsides raamatut.
«Kokkusattumus?» pakkus ta kähku.
«Kokkusattumus missugune,» nõustus Fidelma. «Mis võis sellel laeval viibivate inimestega juhtuda? Ma pean selle välja selgitama. Ma pean välja selgitama, mis juhtus minu sõbraga.»
Ross paistis kimbatusse
