ja söövad mehed, sest tekkide vaheline ruum oli nii madal, et Fidelma pidi kummarduma, et pead tala vastu mitte ära lüüa. Kopitanud higihais ja imal uriinilõhn, mida polnud isegi soolase veega pesemine hajutanud, levisid piirkonnas, kuhu meremehed kogunesid, kui nad ei pidanud ülal tekil tööülesandeid täitma. Ainus hea asi oli see, et siin all oli soojem kui külmast tuulest räsitud tekkidel.
Meeskonna eluasemed olid üsna puhtad, kuigi mitte nii korras nagu kajutid, mida arvatavasti kasutasid laeva tähtsamad meeskonnaliikmed. Ent sellegipoolest ei olnud seal mingit märki korratusest ega rutakast lahkumisest. Kauba hoiukoht oli ülimalt korras.
Meeskonna ruumidest viis Ross nad laeva kesksesse trümmi. Järjekordne lõhn täitis Fidelma haistmismeele ja meeskonna ruumide imala lõhnaga võrreldes ärritas teda veelgi rohkem. Fidelma jäi kulmu kortsutades seisma, püüdes ära arvata, mis lõhn talle ninasõõrmetesse tungib. Tegemist on mitmete vürtside seguga, mõtles ta, aga miski muu domineeris üle selle. Seiskunud veini lõhn. Ta silmitses pinevalt sünge trümmi sisemust. See paistis tühi olevat.
Ross sehkendas tuletaela ja tulekiviga ning saigi sädemest õlilambi süüdatud ning nad nägid trümmi sisemust paremini. Ta ohkas vaikselt.
«Nagu ütlesin, oli laev kõrgel veest väljas, mis muutis ta ilmaolude suhtes mõnevõrra kohmakamaks. Ma oletasingi, et leiame eest tühja trümmi.»
«Miks ei ole pardal lasti?» nõudis Fidelma ringi vaadates.
Ross oli selgelt hämmingus.
«Pole aimugi, õde.»
«See kaubalaev on pärit Galliast, ütlesite?»
Meremees noogutas.
«Kas laev võis Galliast ilma lastita tulla?»
«Ahah,» Ross tabas otsekohe, mida naine mõtles. «Ei, see laev oleks tulnud lastiga. Ja samamoodi oleks see tagasisõidul mõnest Iiri sadamast kauba peale võtnud.»
«Seega ei ole meil aimugi, millal meeskond laeva hülgas? Laev võis olla teel Iirimaale või tagasiteel Galliasse? Samahästi võis juhtuda, et ka kaup viidi kaasa, kui meeskond laeva hülgas?»
Ross kratsis mõtlikult nina.
«Need on head küsimused, aga meil ei ole vastuseid.»
Fidelma tegi tühjas trümmis paar sammu ja hakkas seda hämaruses uurima.
«Mida selline laev tavaliselt veab?»
«Veini, vürtse ja teisi kaupu, mida siin maal nii tihti ei kohta, õde. Vaadake, need veinirestid on mõeldud vaatide jaoks, aga kõik on tühjad.»
Fidelma jälgis mehe käe suunda. Lisaks tühjadele restidele oli seal ka prahti, katkiseid puutükke ja mingi rauast vankriratas: külili, üks kodar katki. Seal oli veel midagi, mis pani Fidelma veidi kulmu kortsutama. See oli suur puitsilinder, mille ümber oli tihedasti keritud jäme takune lõim. Silinder oli viieteistkümne sentimeetrise läbimõõduga ja viie sentimeetri kõrgune. Fidelma kummardus, puudutas lõime ning tema silmad läksid veidi suuremaks. Tokk oli looma soolikatest.
«Mis see on, Ross?» küsis ta.
Meremees kummardus tokki uurima ja kehitas õlgu.
«Pole aimugi. Laeva peal ei ole sellest mingit kasu. Ja selle vahendiga ei saa ka midagi kinnitada. Soolikad annavad liialt järele, need veniksid iga pinge all.»
Fidelma, ikka veel põlvili, oli hakanud järjekordse leiu vastu huvi tundma. Ta uuris punakaspruune latakaid trümmi puitpõrandal.
«Mis see on, õde?» küsis Ross kätt ettepoole sirutades, et lampi kõrgemal hoida.
Fidelma kraapis veidi ainet sõrmede peale ja uuris seda.
«Ei midagi vist, lihtsalt punakas savi. Oletan, et see toodi kaldalt siia jalgadega, kui trümmi täideti. Aga siin paistab seda rohkelt olevat.»
Fidelma ajas end püsti ja läks üle lageda laoruumi vööri otsa laevaluugi juurde. Äkitselt ta peatus ja pöördus uuesti Rossi poole.
«Kas selle teki all ei saaks keegi end peita?» küsis ta põrandale näidates.
Rossi näole ilmus ruumi hämaruses viril grimass.
«Kui see just merepiraat polnud, siis mitte, õde. Siin all on ainult laevapõhi.»
«Sellegipoolest leian, et selles laevas tuleks kõik kohad läbi otsida.»
«Tegelen sellega otsemaid,» oli Ross päri, nõustudes nurinata naise sundimatu autoriteediga.
«Andke mulle lamp ja ma jätkan.» Fidelma võttis mehe käest lambi ja ronis luugi kaudu laeva esiotsa, Ross aga vaatas närviliselt ringi, sest ta oli meremehe kombel ebausklik, ning kutsus kohale ühe meeskonnaliikme.
Lampi enda ees hoides leidis Fidelma väikese trepi, mis viis läbi ankruotsaruumi, kus suure laeva ankrut hoiti. Trepist üles minnes leidis ta veel kaks kajutit, mõlemad tühjad. Need olid samuti korras. Alles siis taipas Fidelma, mis nendes puudub. Kõik oli korras, liiga korras, sest polnud märkigi isiklikest asjadest, kapteni, tema meeskonnaliikmete või inimeste omadest, kes sellel laeval reisisid. Ei olnud riideid, habemeajamisriistu, ei midagi peale piinlikult puhta laeva.
Fidelma pööras ringi ja läks mööda lühikest kajutitreppi tekile Rossi otsima. Kui ta käsi mööda läikima hõõrutud käsipuud libises, tundis ta peopesaga selle pinnal muutust. Enne kui ta jõudis seda uurima hakata, kuulis ta tekil liikumist ja kuulis oma nime hüütavat. Ta läks üles valguse kätte.
Ross seisis mornil ilmel kajutitrepi ukse juures. Ross nägi, et Fidelma on trepist üles jõudnud ja läks naise juurde.
«Laevapõhjas ei ole midagi, õde, välja arvatud rotid ja mustus, nagu võiski arvata. Ei mingeid inimesi,» kandis ta süngelt ette. «Ei elusaid ega surnuid.»
Fidelma vahtis oma peopesa. See oli õrnalt pruunikas. Fidelma taipas sedamaid, millega on tegu. Ta näitas peopesa Rossile.
«Kuivanud veri, mis on alles hiljuti siia ilmunud. See on juba teine vereplekk laeval. Tulge minuga.» Fidelma hakkas trepist uuesti alla kajutite poole minema, Ross tema kannul. «Ehk tuleks meil surnukeha hoopis alumistest kajutitest otsida?»
Fidelma peatus trepil ja tõstis lambi üles. Trepikäsipuu oli vereplekke täis, aga veel rohkem kuivanud vereplekke oli trepiastmetel ning verd oli sattunud ka kahele poole seintele. Siinne veri oli vanem kui riideräbalal ja laeva käsipuul.
«Tekil ei ole verest jälgegi,» täheldas Ross. «See inimene pidi seda treppi mööda allapoole liikudes haavata saama.»
Fidelma prunditas mõtlikult huuli.
«Või sai all haavata ja tuli üles abi otsima, mõni inimene võis tema haava kinni siduda või mingil muul moel takistada verd tekile tilkumast. Aga vaatame, kuhu see jälg meid viib.»
Trepijalamil Fidelma kummardus, et laterna valgusel tekki uurida. Äkitselt kissitas ta silmi ja surus alla hüüatuse.
«Siin on veel kuivanud verejälgi!»
«See ei meeldi mulle, õde,» pomises Ross murelikult ringi vaadates. «Äkki kummitab sel laeval mingi kuri vaim?»
Fidelma ajas end sirgu.
