vaatas sõbratari, nagu oleks too aru kaotanud. „Tead küll, miks. Ma ei taha jälle otsast alustada. Anna mulle oma lokitangid, need vahvlitangid.“ Casey istus tualettlaua ette, Darlene pani pistiku seina.
Darlene seisis Casey selja taga ja sättis Casey pikki pakse juuksesalke vahvlilokitangide vahele.
„Ma ei suuda uskuda, et sa pead tegema kõike, mida see vana mõrd tahab. Ja su perverdist poolvend, tema ajab mul hirmujudinad peale.“ Darlene võdistas end ja lokitangid olid ta käes nagu püss.
„Niipea kui me Kyle’iga abiellume, on kõik läbi.“ Casey rääkis sõbrannale peksmistest, pidevatest ähvardustest.
Darlene tõstis Casey lõuga ja sundis teda peeglisse vaatama.
„Vaata peeglisse. Jumal küll! See värdjas on sind jälle löönud. Miks sa teda ära ei tapa, Casey? Mu isa on advokaat ja usu mind, tema päästab su vanglast iga raks. Ma võiks peaaegu ise minna ja sellele värdjale otsa peale teha.“ Casey naeratas ta jutu peale.
Darlene oli tõeline lõunaosariikide kaunitar, blond ja vaevalt poolteist meetrit pikk, aga temas oli ka põhjaosariiklastele omast õelust. Kõik, mis Darlene’il pikkuses puudu jäi, tegi ta enesekindlusega tasa.
Darlene ütles alati, et sel päeval, kui nad kooli lõpetavad, läheb ta põhja, alustab uut elu ega tule iial, mitte iial Sweetwaterisse tagasi.
Parim sõbratar harjas ta juukseid ning Casey sulges silmad ja mõtles, missugune oleks olnud ta elu teismeeas siis, kui tal oleks ema, kes hooliks temast samavõrd, kui Darlene’i ema hoolis oma tütrest. Darlene’i roosades, valgetes ja kuldsetes toonides tuba oli kui noore tütarlapse unelm. Casey mäletas siiani aega, kui Darlene’i ema selle toa kujundas, ta oli siis olnud nii kade. Ta tunnistas oma kadedust isegi Darlene’ile. Siis oli Darlene andnud lubaduse, et kõike, mis tal on, jagab ta Caseyga. Lõppude lõpuks olid nad ju parimad sõbrad!
„Kuidas ma välja näen?“ Casey tantsis valge õhulise kleidi lehvides Darlene’i toas ringi.
„Täiuslik. Mine nüüd ja raba nad jalust!“
Darlene embas teda veel viimast korda ja ajas ta siis uksest välja. „Tobu!“ Darlene’i naer vaibus ja Casey kõndis mööda Sweetwateri tänavaid. Oli lõunaaeg, kõik oli vaikne. Ta palvetas, et ükski ta ema sõpradest ei näeks teda. Mitte et nad kunagi saare siinpoolsesse ossa satuksid, aga iial ei või teada.
Suurte, avarate muruplatsidega uhked majad asusid tänavalt veidi eemal. Need majad nõudsid lugupidamist ka oma elanike vastu, ükskõik, kas nood olid selle ära teeninud või mitte. Casey möödus Worthingtoni häärberi väravamajast. Proua Worthington oli olnud abielunaiste klubi esinaine, kuni ta mõni aeg tagasi suri. Casey suhtus sellesse klubisse põlgusega. Selle liikmed tundusid talle nii tühised. Kohalik ajaleht Sentinel kajastas nende koosolekuid, nagu oleks neil riiklik tähtsus. Kirjutati aga sellest, kes kandis valgeid kindaid, kelle parimal valgel laudlinal oli plekk, kes mida sõi, kes liiga palju sõi ja kellel oli seljas sama kleit, mis eelmisel aastal. Masendav.
Casey ei pannud privilegeeritud naiste seltskondlikku tegevust pahaks, pigem heidutas teda ema virisemine nende salapäraste koosviibimiste teemal. Casey teadis, et ema igatses noil igakuistel tühistel seltskonnaüritustel osaleda, kuid selleks oleks ta pidanud olema abielus rikka mehega. Casey õnnetuseks polnud ta ema veel uuesti abiellunud, oli ainult kihlatud. Ja seda ei kellegi muu kui John Worthingtoni endaga.
Ema armastas kurta, kuidas need naised arvasid end olevat kuninglikust soost ja kuidas inimesed, kes nende vaibatehastes orjasid, olid nende jaoks vaid ümmargune null. „Tuleta oma isa meelde,“ oli ema öelnud, „ja mõtle, mis nende värdjate juures töötamine talle maksma läks. Ta oli ka ikka hale näide sellest, missugune üks mees olema peab. Lõpuks ei osanudki muud teha, kui nende värdjate pärast surra.“
Casey peatus Kyle’i maja juures. See polnud küll võrreldav Worthingtonide koduga, kuid polnud ka mingi vilets osmik, vaid valgest tellisest ja kahekorruseline. Maja ümbritseva katusealuse terrassi valge korvmööbel ja suurtes pottides sõnajalad jätsid mugava ja samas armsa mulje. Casey arvates oli see kodu kindlasti keskmisest parem, kuid ta ei tunnistaks Kyle’ile mitte iialgi seda, et ta noormeest elukoha pärast vähekenegi kadestas. Ta hoiab selle enda teada ja võib-olla on ühel päeval ka temal päris oma kodu. Selline, mille üle saaks uhkust tunda. Selline kodu, kus olles ei peaks ta kartma.
Ta helistas uksekella ja ootas. Ta lootis, et Kyle’i vanemad ei hakka talle viisakama seltskonna tavadest epistlit lugema. Jumal küll, oli ju ometi 1987. aasta, kuid nemad käitusid endiselt, nagu elaksid nad Margaret Mitchelli romaani päevil.
Kyle avas ukse. Kui noormees ta enda ligi tõmbas ja kiirelt kallistas, käisid judinad üle Casey keha. Sellega tuleb tal harjuda. Kindlasti tuleb, kui ta Kyle’iga abiellub. Ta peab lihtsalt silmad sulgema ja teesklema…
„Casey, kas sa kuuled üldse?“ Kyle’i madal hääl pühkis ta mõtted eemale.
Ta vaatas üles mehe poole, kellega ta oli kihlatud. Pikk ja heledapäine, hallikassiniste silmadega Kyle oli iga tütarlapse unistus. Kyle oli paljude pilku püüdnud, enne kui Casey juurde pidama jäi. Viimasel ajal meenutas noormees seda talle päris tihti. Eriti siis, kui nad Lover’s Cove’i juures parkisid. Üks osa temast tahtis poisile öelda, et mingu kõigi nende tüdrukutega ja jätku ta rahule. Teine osa tuletas meelde, kust ta ise pärit oli. Kui Kyle tahtiski aeg-ajalt hoobelda, siis jumal temaga.
„Kuidas on võimalik mitte kuulata meie ümbruskonna kõige kenamat meest? Igatsesin sind.“ Casey vabastas end Kyle’i embusest ja naeratas. Ta teadis, et ta meeldis noormehele, sest tolle silmad särasid ja pilk rändas üle ta keha.
„Jumal küll, Casey, kust sa selle kleidi said?“ Kyle astus sammu tagasi ja jätkas neiu silmitsemist.
„See on mu parim kleit. Kas sulle meeldib?“ Casey keerutas ringi, andes noormehele võimaluse piielda oma ilusaid päevitunud sääri.
„Tead ju, et meeldib. See sobib sulle oivaliselt, kallis. Ainult et… mu vanemad…“
Casey tundis, nagu oleks talle ämbritäis külma vett kaela kallatud. Mingil viisil õnnestus Kyle’il tuua alati ka oma vanemad nende intiimhetkedesse.
Hetkeks näis Kyle sügavalt mõttesse vajuvat.
„Mis on, Kyle?“ Casey seisis terrassilambi mahedas valguses, teadmata, kui võluv ta hämaruses välja nägi.
„Pole midagi. Sa oled nii ilus. Olen ma seda sulle viimasel ajal öelnud?“ Kyle võttis ta käevangu nagu tõeline lõunaosariiklasest härrasmees ja juhatas ta sissepoole.
Casey oli nii närvis ja tundis, et läheb kohe endast välja. Mida Kyle’i vanemad tahtsid? Nad teadsid nende kihlusest. Nad teadsid, et nad kavatsesid abiellumisega oodata, kuni Caseyl kool läbi saab. Võib-olla kavatsesid nad neid veenda ootama, kuni Kyle lõpetab kolledži.
Õhtu venis. Casey märkas, et hoidis mitu korda haigutust tagasi. Pärast kahte tundi seltskondlikku vestlust suutis ta end lõpuks koguda ja öelda, et ema hakkab muretsema, kui ta liiga kauaks jääb. Ta naeratas vabandavalt ja hakkas kiiresti esikuhalli poole minema, Kyle tema kannul.
„Ma sõidutan su koju, kullake,“ ütles Kyle.
Casey soovis, et ta saaks välja öelda, et ema tapaks ta, kui saaks teada, et ta polegi oma toas.
„Ei, tõesti, ma eelistaksin minna jalgsi. Siis on mul aega meie peale mõelda. Muude asjade peale ka.“ Ta teadis, et lõpuks
