vanus. Kalk pilk ta silmis oli muutunud leebemaks. Kui ta hoiak oli tavaliselt tikksirge, siis nüüd oli see vabam, lõdvem, just nagu poseeriks ta tõelise lõunaosariiklasest härrasmehena.
Kyle ulatas nagu lepituseks käe. Vastu tahtmist sirutas Casey oma käed vastu. Noormees tõmbas ta oma embusesse, asetas neiu pea oma rinnale. See tundus õige. Kyle lohutas teda. Kõik muu tuleb hiljem, Caseyl oli vaid aega vaja. Ta tõstis pea ja vaatas noormehele otsa. Too võttis kahe käega ta näo ümbert ja surus oma alakeha tema vastu. Kõvasti.
„Lõpeta!“ Casey lükkas noormeest rinnust eemale, samal ajal pigistas too neiu nägu oma kahe käe vahel. Casey võitles vastu ja taganes.
„Sa kuradi lits, oota ainult.“ Lasknud ta lõua vabaks, pistis Kyle sõrmed tüdruku kleidikaelusesse ja tõmbas. Õhkõrn valge riie rebenes nagu paber.
Casey seisis paigal. Ta teadis, et nii on parem.
Järgmisena läks ta kulunud rinnahoidja. Kyle kiskus selle õlapaelad üle õlgade alla, rebis korvid laiali ja viskas need maha.
Värisevate kätega kattis tüdruk rinnad ja palvetas, et mees teda ei vägistaks.
Jumal küll, see on Kyle, mees, kellega ma abiellun.
Öine õhk oli jahe ja ajas rinnanibud kikki. Kyle’i käed asusid kivikõvaks muutunud nibude kallale. Noormees võttis kummagi nibu sõrmede vahele, näpistas, siis naeris.
Casey ei suutnud end liigutada. Ta otsekui põles, iga näpistus saatis valuhoo läbi kogu ta keha.
„Teadsin, et sul on suured rinnad.“
Casey kuulis metalliklõbinat, kui noormees tegi püksirihma lahti. Siis püksiluku.
„Põrgu küll, ära seisa siin. Sa tahad seda sama palju kui minagi.“
Casey vaatas Kyle’ist mööda majaesisele kõnniteele. Hetk tagasi oli ta jooksnud otse muruplatsiäärsete puude varju pimedusse. Nüüd polnud võimalust, et Kyle’i vanemad neid märkaksid. Kui ta karjuma ei hakka, ei tule talle keegi appi.
Kyle’i blond pea oli ta rinnal, noormees limpsis ta nibusid, näkitses nende õrna nahka.
Pisarad muutsid Casey pilgu häguseks, samal ajal jätkas Kyle teekonda allapoole.
Üks kiire liigutus, ja ta aluspüksid langesid valge täpikesena tumedale murule. Kyle’i hingamine oli raske ja kiire. Casey laskis end lõdvaks, teades, et vastu hakates kaotab ta kindlasti.
Kyle tõukas ta pikali ja tõmbas oma aluspüksid alla põlvedele. Caseyt hoidis ta kinni ainult ühe käega, nii õnnestus tüdrukul jõud kokku võtta ja end eemale veeretada. Sekund hiljem jooksis ta, katkirebitud kleit vastu rinda surutud, läbi tagahoovide, üle aiavoolikute ja õuetoolide, kuni oli hingetu. Kui ta jõudis oleandritihnikuni, puges ta sinna peitu ja kükitas maha. Ta ootas, julgedes vaevalt hingata, kuni oli kindel, et ta suudab edasi liikuda. Ta tõmbas kleidi endale keha ümber ja jooksis koju nii kiiresti, kui jalad võtsid.
Nende maja oli üks vanemaid selles kvartalis. Vanaema oli selle ta isale jätnud, kui ta ise kümme aastat tagasi uude korterisse kolis. Casey vihkas seda kohta, kuigi vanaema oli siin elanud. Selles majas olid talle osaks saanud ainult halvad asjad. Ta ei jõudnud ära oodata, millal saab siit lahkuda.
Maja oli kahekorruseline ja selle seintelt koorus kollast värvi. Siiski oleks see võinud olla kena elamu, kui ema oleks natuke raha remondi peale kulutanud. Ema aga ütles, et polnud tähtsust, missugune oli maja väljastpoolt. Tema arvates pidid nad muretsema tubade pärast, sest inimesed vaatasid just neid. Inimestele meeldisid kaunid asjad, pitskardinad ja õhuke portselan.
Akna juures tõstis Casey vaikselt putukavõrgu eest ja lükkas selle avatud aknast sisse. Õhus hõljus kuslapuu ja teiste põõsaste lõhna, kassikiunatus ehmatas teda. Sügavalt sisse hingates tõstis ta algul ühe, siis teise jala üle aknalaua.
Sees vaatas Casey kiiruga ringi, et veenduda, ega kedagi ta toas pole. Uksekett, mis vahel natuke turvatunnet pakkus, oli endiselt paigas. Ta tuba oli turvaline. Aknavõrgu tagasi paigutamiseks läks ainult sekund.
Nõjatudes aknapiida vastu, silmitses Casey oma tuba võõra inimese pilguga. Mida mõtleks võõras sellest õhukese madratsiga üheinimesevoodist? Või ajahambast puretud valgest šenillvoodikattest? Tammepuidust öökapikesest, mille pind on täis täkkeid ja rõngakujulisi veeplekke? Ta kummut oli kahvatusinine, selle oli ta ise üle värvinud. Mitu korda. Pleekinud seintel rippusid elutult plakatid, mille servad olid vanusest kaardus. Vanaema Gracie kingitud baleriinilamp oli ainus tütarlapselik sisustusese kogu toas. See polnud kaugeltki selline tuba nagu Darlene’il.
Casey teadis, et peaks oma määrdunud kleiti külmas vees leotama, kuid see oleks tähendanud toast väljumist ja tal polnud mingit tahtmist ust lukust lahti teha. Samuti peaks ta helistama Kyle’ile ja ta kuradile saatma. Kui meeleheitlik oli ka ta soov sellest majast lahkuda, teadis ta nüüd, et selle mehega ei abiellu ta iialgi. Ta otsustas helistada Kyle’ile kohe hommikul ja kui too peaks veel magama, jätta automaatvastajasse teade. Oma kleidi lükkas ta kaugele kapinurka, kingad samuti. Homme on aega seda külma veega loputada. Kuigi võib-olla pole sel üldse mõtet, sest Kyle oli kleidi ülemise osa ribadeks tõmmanud. Ta pilk langes ukseketile. Targem oleks see avada, sest kui ema ukse taha tuleb ja sisse ei saa, läheb suuremaks põrguks lahti. Nii palju siis privaatsusest. Ükskord oli ta emalt küsinud, miks ta ei tohi ust lukus hoida. Vastuseks sai ta laksaka vastu nägu. Ema oli öelnud, et kui ta poleks selline hoor, võiks ta ukse lukustada. Ema ütles, et ta ei taha hommikul Caseyt üles ajama tulles mingeid üllatuskülalisi näha. Casey teadis, et põhjus polnud selles, ja ema teadis seda samuti.
Ettevaatlikult libistas Casey keti lahti ja laskis selle rippu. Ta heitis voodisse ja lootis magama jääda. Ta palvetas, et ta rahule jäetaks. Kas või ainult täna öösel. Täna öösel, kui ta tundis, kuidas tulevik ta sõrmede vahelt minema libises, tahtis ta, et ta rahule jäetaks.
Peatükk 2
Casey ärkas selle peale, et esiuks löödi kinni. Ta lükkas õhukese teki kõrvale ja palus, et see oleks Ronnie, kes ära läks.
Ta surus reied kokku. Hinges valu eelmisest õhtust, krimpsutas ta nägu meenutades, kuidas Kyle enesevalitsuse kaotas. Ta tõusis kiiresti voodist ja pani ukseketi tagasi lukku. Praegu polnud muul tähtsust, vaja oli siit minema saada. Ta ei hakka ootama, kuni Kyle vabandust paluma tuleb. Eilne õhtu ületas kõik piirid, kõige metsikumad ettekujutused. Ta püüdis mõttes kujutleda abielu Kyle’iga. See oli võimatu. Kui miski on läbi saanud, siis on see läbi.
Emale pidi ta Kyle’i kohta ütlema vaid, et nad olid tülitsenud ja ta tahtis natuke aega noormehest eemal olla. Ema hakkab näägutama ja parastama, aga sellega on ta harjunud.
Riidekapi tagumises nurgas Folgersi kohvipurgis olid kõik ta säästud. Nelisada seitsekümmend kolm dollarit ja kuuskümmend seitse senti. Teda ennastki hämmastas, et ta oli suutnud nii palju raha kokku koguda. Muidu hoidis ema silma peal igal pennil, mis ta lapsehoidmisega teenis. Aeg-ajalt oli Casey aga ema teadmata käinud Floral, kes oli Worthingtonide majapidaja, abiks majapidamistöid tegemas. Need väikesed tööotsad püüdis ta ema eest salajas hoida, sest ta oli alati teadnud, et ükskord tuleb päev, mil tuleb põgeneda.
See päev oli nüüd saabunud.
Puntraks kägardatud kleit meenutas talle purunenud unelmaid. Ta oli sageli unistanud elust ja abielust Kyle’iga. Väike maja, mitte liiga suur, aga kindlasti õue ja puudega. Samuti tahtis ta aeda peenraid. Kyle hakkaks saama iga päev värskeid
