mille ta oli saabudes, ühel oma vähestest selgushetkedest üles riputanud. Pildid tundusid õnnetud ja kulunud nagu ta isegi. Temast oli jäänud vaid hale vari.
Päikesevalgus immitses sisse väikesest teise korruse aknast, mille paksu klaasi kattis selline traatvõrk, nagu kasutatakse kanapuurides. Range ja paljas, ilma igasuguse kaunistuseta. Ei mingit katset karmi muljet mahendada. Ega see polnud lubatudki. Vaade oli alati üks ja seesama. Nüüd ootasid need trellid, mis teda vangis olid hoidnud, oma järgmist ohvrit.
Casey kuulis võtmete kõlinat ja teadis, et nüüd on aeg minna. Ta vaatas veel viimast korda ringi. Palju kordi oli ta mõelnud, mis tunne oleks vaimuhaiglast välja kõndida. Ta süda jõnksatas korra, kui õde Sandra asetas käe talle õlale. Nüüd oli ta soov täide minemas.
„On aeg, kullake. Tule nüüd. Kas asjad on koos?“
„Jah. Olen valmis.“ Näis, et ta oli olnud valmis juba terve igaviku.
Sandra avas ukse ja juhatas ta koridori. Selle seinu kattis praguliseks muutunud hall värv. Mõnes kohas võis näha isegi kohti, mida oli kipsiga parandatud. Kuid üks kipsilarakas ei suuda varjata aastatepikkust hooletust. Casey süda hakkas taguma, kui ta viimase sammu koridori astus. Teda haaras hirm, mis lämmatas nagu kilekott peas. Casey hingas sügavalt sisse, lootes, et see aitab äkilist hirmuhoogu leevendada. Kuidas kõik läheb? Kas ta saab väljaspool haiglat hakkama? Kas ta võetakse tavamaailmas vastu? Teades, mis teda teel vabadusse ees ootab, jäi ta seisma. Ta polnud valmis selleks emotsioonide mölluks, mis teda valdas, nii viivitas ta veel hetke, enne kui siit üksildasest hullumajast viimaks välja astub. See oli talle tuttav koht, ta oli siin kaua olnud.
Esimene, mida ta siia saabumise ajast selgelt mäletas, oli see, et teda torgati süstlanõelaga. Hääled, osad summutatud, mõned valusalt valjud, küsisid, kas ta mäletab. Ta tundis, nagu oleks ta suu vooderdatud vatiga. Ta oli nagu udus ja silmadel oli tunne, nagu oleksid nende peal kuumad telliskivid. Jalad olid rasked, loiud, kui ta neid liigutada püüdis. Ta mäletas, et liigutada oli valus. Hell ja kibe tunne. Tühi tunne. Siis tuli olematus. Tundide viisi püüdis ta keskenduda oma tühjale meeleseisundile, kuid tulemuseta.
Nädalate või võib-olla kuude pärast – ta ei mäletanud –, oli doktor Macklin ta mõneks ajaks rahule jätnud. Kuid siis tulid ravimid. Õudusunenäod. Ta oli elanud udus nii kaua, et viimased nädalad tundusid lausa ebareaalsena. Ravimeid ei antud, ta suutis tõesti mõtelda. Midagi hakkas ka meenuma. Aeglaselt oli ta hakanud tagasi saabuma reisilt musta põrguauku.
Siinsetes üksildastes ruumides kostis endiselt kadunud kaaslaste karjete kaja. Casey kuulis nende meeleheidet. Kurbust. See siin oli olnud ta kodu ja siinsed elanikud ta perekond. Ta pidi lahkuma. Ta ei saanud siia tagasi tulla.
Sandra lükkas teda õrnalt edasi, tuues ta tagasi reaalsusesse. „Mine aga, sa saad kohe välja,“ sosistas õde.
Casey tuhmrohelistes silmades sätendasid pisarad. „Ma tean, lihtsalt kurb on lahkuda.“
Toidukärude rattad kriiksusid, metallkaante kolin kajas läbi pika koridori õhukeste seinte. Proua Mullens ehk proua M, nagu mõned teda kutsusid, astus koridori just sel hetkel.
„Sa pead minema, Casey. Saame kümne minuti pärast suures saalis kokku. Su transport peaks selleks ajaks siin olema. Ja riided, ära neid unusta,“ ütles Sandra, heitis pilgu kellale ja vabandas, sest pidi minema vanemat naist abistama.
„Vaadake nüüd, proua Mullens, mida te sellega teete?“ Õe kähe hääl kõlas üle saali, kui ta võttis väikesekasvuliselt naiselt siibri.
„Ma tahan Caseyle kingituse teda. Ta on minu tüdruk, tead seda? Tema teab. Kõik teavad. Ei tea või? Sina tead?“ pöördus proua M vinguval häälel Sandra poole.
Casey vaatas pealt, kuidas Sandra viis proua M-i puhketuppa ja aitas ta ukse kõrval olevale rohelisele aukuvajunud diivanile istuma.
„Jah, proua Mullens, tean küll. Istuge teie siin, tulen kohe tagasi.“ Üle saali kostsid Sandra vaiksed sammud.
Kui proua Mullens oli kolm nädalat tagasi siia saabunud, oli naine end Casey ametlikuks emaks määranud, sest noorel naisel polnud eriti sugulasi. Või kui oligi, mõtles Casey, ei käinud nad teda kunagi vaatamas selle lühikese aja vältel, mil ta oli olnud piisavalt selge, et millestki aru saada. Nüüd hakkab ta igatsema seda vanadaami ja kummalisi kingitusi, millega too teda viimastel nädalatel oli üle kuhjanud. Casey astus sisse ja istus selle vaese hinge kõrvale. Emmanud teda viimast korda, keeras ta end nii, et vana naine ei näeks ta pisaraid.
„Hüvasti, proua M. Ma kirjutan teile.“ Huvitav, kas keegi isegi vaevub ta kirju proua M-ile ette lugema. Sandra oli kogu haigla peale ainus normaalne õde, kuid paraku jõuab temagi hädavaevu kõigi patsientide juurde. Järsku tekkisid Caseyl äramineku suhtes kahtlused. Mis saab siis proua M-ist?
Naise kärisev hääl ehmatas Casey käesolevasse hetke tagasi.
„Kas ikka teed seda? Tahan šokolaadikirsse, tead, selliseid, milles on valge asi sees.“ Tuhm hall pilk püsis lubadust ootavalt Casey silmadel.
„Toon sulle kõige parema kreemitäidisega kirsid, mis ma leian.“ Ta hoidis tagasi uusi pisaraid. Casey tõotas endale, et ta ei jäta seda naist, kes oli teda selle lühikese aja vältel tütrena kohelnud. Ta oli proua M-iga eriti lähedaseks saanud pärast seda, kui arstid ta ravimiannuseid vähendasid. Ta ei mäletanud, et oleks varem kunagi kellegi vastu lähedust tundnud. Küll ta leiab kuidagi võimaluse külla tulla. Sandra oli talle küll öelnud, et haigla ei soosi endiste patsientide külaskäike, kuid ta polnud ka kunagi näinud, et keegi neist oleks siia kedagi vaatama tulnud. Võib-olla saab Sandra teda aidata. Proua M viibis nüüd taas unustuses, Casey tuli uksest välja ja vaatas koridoris ringi.
Ta märkas Sandrat tegelemas Jimmy John Johnsoniga, kellele meeldis, kui teda Kolmekordseks J-ks kutsuti, ning püüdis õe pilgu ja vaatas talle paluvalt otsa. Tee kiiresti.
Toidukärude kolinat võis jätkuvalt kuulda üle patsientide vaikse soigumise ja hala. Ta jälgis, kuidas Sandra sättis salvrätti Kolmekordse J lottis kaela ümber. Hiljutiste kogemuste järgi teadis ta, et see võis võtta tunde.
Võtnud rinnataskust paberi, luges ta miljonendat korda oma ema aadressi. Luigemaja. Mis koht see on? Kas ta harjub seal ära? Mida temast seal arvatakse? Ta pistis paberi taskusse tagasi.
Ta oli Sandralt teada saanud, et linn on lühikese jalutuskäigu kaugusel, kogu saar ise on vaid paar miili pikk. Küll ta selle koha üles leiab, ka üksi. Casey vaatas oma viletsat kleiti. Peab sellega hakkama saama.
Lahkumisest ärevil, embas ta viimast korda proua M-i ja ruttas mööda koridori ukse poole, läbemata oodata vahetusrõivaid, mille Sandra oli lubanud tuua. Ta möödus mitmest sõbrast. Mõni lehvitas, mõni mõmises ja ähvardas. Mõne mõistus polnud nii selge, et midagi mõelda.
Casey tunnetas nende tühjust, eraldatust ja hirmu. Keeranud ümber viimase nurga, jäi ta hetkeks seisma ja vaatas ringi. Terashallid seinad seisid kui lüüasaanud sõdurid, viimanegi rüütellikkus oli neist kadunud. Haavatud võitlesid ellujäämise nimel, nende halin kajas läbi maja. Temal polnud enam vaja seda lõputut lahingut pidada. Tema jaoks oli kõik läbi, ta läks tõepoolest koju. Oma elu elama. Temalt oli võetud kümme aastat. Kümme kaotatud aastat, mida ta kunagi tagasi ei saa.
Seistes lagunenud hoone ees trepil, tõstis ta veel korraks pilgu teisele korrusele ja vaatas sinna, kus oli olnud tema palat. See kanavõre hakkab nüüd kedagi teist vangis hoidma. Tema oli oma aja ära istunud. Erutus jooksis mööda ta selgroogu alla ja kõht tõmbus ootusest krampi. Esimest korda täiskasvanuna oli ta vaba.
Paberilipikule
